I nagu interpreet

Seekordne sarja “i nagu interpreet” artikkel tutvustab kontserti Eesti interpreetide liidu “Valgete ööde klassika” seeriast, kus 28. ja 30. juulil astuvad vastavalt Tallinnas teaduste akadeemia saalis ja Kullamaa kirikus üles Kädy Plaas-Kala, Ulla Krigul ja Riivo Kallasmaa. Kavas on Margo Kõlari, Sven Grünbergi, Arvo Pärdi, Lepo Sumera, Eino Tambergi, Pärt Uusbergi ja Olav Ehala looming.

Kuidas kujunes kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed?​

Kädy Plaas-Kala: Meie Harmooniumitrio kava idee sai alguse peale üht ühist kontserti Saaremaal, kus esitasime J. S. Bachi loomingut. Tagasiteel viis jututeema ideeni, et võiksime teha muusikat, mis astuks veidi nii-öelda klassikalise muusika kastist välja või oleks esitatud veidi teistmoodi, kui seda seni tehtud on. Ullal on kodus harmoonium, millega ta oli just andnud kontserte Jääääre koosseisus. Leidsime, et ka meie võiksime teha muusikat, mis võimaldaks kasutada harmooniumi mahedat tämbrit. Kohe sai selgeks, et soovime esitada kindlasti Eesti muusikat, mis oleks ühtlasi eesti keeles ning mida võibolla klassikalise taustaga interpreedid üleliia tihti ei esita, kuigi minu meelest võiks küll! Nii valisimegi kavasse laulud/instrumentaalpalad, mis meid isiklikult puudutavad. Minu enda jaoks on väga oluline ka laulude tekstid. Kõik valitud on minu meelest suurepärased heliloojad, kelle looming puudutab mind väga, kuid usun, et ka paljusid teisi kuulajaid, olgu nad siis klassikalise muusikaga rohkem või vähem tuttavad.

Ulla Krigul: Peale kilomeetrite kaupa Bachi aariate läbimist tekkis soov sellelt rajalt veidi eemale astuda, meie jaoks tundmatusse. Soovisime tulla publikule lähemale mitmes mõttes. Nii distantsilt (asub ju orel peamiselt publikule varjatud või isegi kauges ruumiosas) kui ka loomingu stiili mõttes. Soovisime klassikalise interpreedi tavameetoditelt läheneda loomingulisemale, vabamale, katsetavamale pinnasele – oma seadete tegemise maailma. Valisime eestimaised hõrgud palad, mis pakkusid piisavalt ainest uues kõlapildis harmooniumi- ja oboekastmes.

Riivo Kallasmaa: Kuna oleme kolm head sõpra ja tunneme üksteist juba ammu, siis lähtusime meie kõigi isiklikest lemmikutest. Põhituumiku moodustavad Olav Ehala ja Margo Kõlari muusika, kuid on ka mitu lugu Sven Grünbergi sulest. Kui algselt saime muusikaliselt kokku klassikalises võtmes Bachi ja Händelit esitades, siis mõne aja pärast tuli meil idee, et miks mitte natuke oma tavalisest mugavustsoonist väljuda ja proovida midagi uut ja värskendavat. 1970–1980-ndate eesti levimuusika harmooniumi, oboe ja imeilusa naishääle esituses on kindlasti värskendav

Millised on soovid ja unistused, mida tahaksite tulevikus tingimata teostada?

Kädy Plaas-Kala: Unistusi on mitmeid. Esimene puudutab ehk seda konkreetset kava, mida nüüd ka esitame – sooviks seda plaadistada. Soove, mida edaspidi esitada, on küll ja veel.

Ulla Krigul: Soovin, et esinemisolukord oleks sama loomulik kui endamisi pilliga kahekesi olles.

Salaunistus on vist ka sagedamini koos orkestriga mängida.

Ikka paremini, veendunult ja kaugemal.

Riivo Kallasmaa: Sooviksin jätkata samal rajal, kus olen liikunud senini. Olen suutnud oma muusikuelu jagada juba varasest noorusest peale kaheks: olen laulnud nii kaua kui mäletan ja see on minu jaoks väga oluline ning sellega võrdne on minu oboekarjäär. Lisaks on mul tekkinud võimalus õpetaja ametiga lähemalt tuttavaks saada. Mul on kolm õpilast, kes on päris algajad. See on väga armas ja inspireeriv kogemus ja tuletab meelde neid aegu, kui ma ise oboeõpinguid alustasin. Õpetaja amet on kindlasti üks tuleviku märksõnu ja ka väga suur väljakutse.

Millised on olnud viimase aja suurimad elamused?

Kädy Plaas-Kala: Soovitan soojalt vaadata/lugeda hollandi päritolu primatoloogi Frans de Waali uurimusi loomadest. Eriti tema viimast raamatut “Mama’s Last Hug: Animal Emotions and What They Tell Us”. Meil on inimestena tihtipeale raske endale tunnistada, et oleme tegelikult teiste liikidega väga sarnased. Selline loomade empaatilisus, koostöövalmidus, mis de Waali uurimustest kajastub, on hämmastav ning paneb mõtlema meie kui inimeste soovi üle asetada ennast teiste liikide suhtes kõrgemale pulgale.

Ulla Krigul: Peamiselt saan elamusi imestades looduse ilu üle. Sel aastal õitses esimest korda tõeliselt meie aia magnoolia! Tõime puu pärast õpinguid Austriast kaasa, sest seal oli neid palju ning ma armusin nende õitesse. Puu oli külmakartlik, oleksime ta lausa mahagi võtnud. Tütar kaitses puud ning sel kevadel oli meie aias ime.

Riivo Kallasmaa: Kuna viimase aja elu on olnud selline, kus on võetud võimalus ammutada elamusi n-ö tavakanaleid pidi – teater, kino, muuseumid –, siis olen avastanud enda jaoks rohkem loodust ja külastanud kauni Eesti erinevaid paiku. Eelmise kevade karantiini aegu sai endale soetatud üks vanem retrohõnguline matkaauto, millega on tore olnud ringi sõita mööda avastamata paiku.


69 views