I nagu interpreet


“I nagu interpreet” on rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu. 27. aprillil esinevad Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis samanimelises kontserdisarjas Toomas Vavilov (klarnet), Arvo Leibur ja Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Henry-David Varema (tšello). Kavas kõlavad Jüri Reinvere “Hävijää”, Mozarti Klarnetikvintett A-duur, KV 581 ja Brahmsi Klarnetikvintett h-moll op. 115

Toomas Vavilov räägib lähemalt kontserdi kavast ja mõtetest sellega seoses.


Kuidas kujunes kontserdikava, miks on valitud just need teosed? Toomas Vavilov: See on üsna standardne ja seepärast ohtlik küsimus. Eriti kui kava on nii traditsiooniline ja koosneb klarnetimuusika absoluutsest paremikust. Brahmsi on kavas, kuna mulle tundus, et olen tema hilist loomingut veidi paremini mõistma hakanud kui varem. Tunnen tema muusikat üsna hästi, aga kuna olen tema loomingut rohkem dirigeerinud kui mänginud, on mul alati olnud probleeme Brahmsi klarnetiteoste esitamiseks vajaliku emotsiooniaalse seisundi leidmise ja hoidmisega.

Võrreldes tema viiuli- ja tšellosonaatidega (olen neist ka seadeid teinud) ja eriti klaverikvartettide või keelpillikvintettidega, tundus Brahmsi luigelaulu pitserit kandev klarnetilooming (Brahms oli enne armastuse tärkamist selle pilli vastu heliloomingust loobunud, aga “võttis veelkord asja ette”) mulle kohati kuidagi otsitud (1. sonaadi peateema) või verevaene ja vagatsev (2. sonaadi Amabile). Mulle sobis rohkem “meie noor lõvi” (nagu Robert Schumann tema kohta ütles).

Praegu tunnen, et oskan ennast vajalikule emotsioonilainele häälestada ja mängida nii, et Brahms samuti saali ära mahub ja teda on isegi veidi rohkem kui mind. Aga püüan mitte unustada, et emotsioonide juhtimine muusikas on ohtlik asi ja vahe juhitud emotsioonide ja igavuse vahel on tihti kohutavalt väike. Eks näis …

Mozartiga on lihtsam – tema muusika on niivõrd hea, et midagi rääkida nagu polegi. Ta haarab mind jäägitult endasse – Mozartiga kohtudes on alati tunne, nagu oleksin äsja armunud ja ei oska enesega hakkama saada, ei tea, kuhu see magus piin panna. Iga kord, kui kavas on teiste heliloojate muusika keskel kasvõi üks pisikene Mozarti teos, jääb just viimane minu sees alati võitjaks, pärast kontserti ümisen veel mitu päeva ja teisi lugusid ei mäleta. Samas nendin, et Mozartit harjutada on väga raske ja aeganõudev. Jättes fraasid, meeleolud ja muu taevaliku kõrvale ning rääkides ainult heliredelitest – ei ole kerge avastada, et sa neid ei oska. Kohe absoluutselt ei oska. Sest nagu Olavi Sild ütles, on Mozarti heliredel vaid pealtnäha heliredel, aga tegelikult on ta k u i d a g i teistmoodi ja et see ka t e i s t m o o d i õnnestuks, tuleb seda kuidagi t e i s t m o o d i harjutada. Ma olen väga heliredelilembene muusik, aga Mozartil on nad, jah, kuidagi teistmoodi …

Millised on soovid ja unistused interpreedina, mida tahaksid tulevikus tingimata teostada?

Elan unistuste elu – saan jagada ennast koolitöö (olen EMTA professor) ja lava vahel ning see, kuidas need kaks valdkonda üksteist täiendavad, on erakordne (interpreet ilma pedagoogilise pagasita on pool interpreeti). Seega soovin elada nii, nagu ma praegu elan ja erilisi unistusi ei ole. Siiski, soovin kasvada interpreedi ja inimesena Bachi h-moll missani ja see ette kanda. Partituur on mul alati haardeulatuses, aga kätt ma Auftakt’i andmiseks veel kindlasti tõsta ei söandaks.


Millised on olnud viimase aja suurimad elamused?

Elamusi on viimasel ajal olnud väga palju ja need kõik on olnud negatiivsed. Kui kahurid laulavad, siis muusad on vait (kes teisiti arvab, pole kahurit näinud, katsunud ja kuulnud) ja seega ei hakka ma muusika teraapilisest mõjust rääkima – minu jaoks seda pole.

Loodan väga, et suurim võimalik muusikaelamus üleüldse – viibida oma rahva seas ja kuulata sõja lõppemise puhul esitatavat muusikat –, on väga lähedal ja toimub varsti. Suuremat elamust ei oska ma ette kujutada ja ilmselt ei saa seda ka olla.


144 views