• Muusika

I nagu interpreet. Trio Katariina Maria Kits – Valle-Rasmus Roots – Sten Lassmann


Trio Katariina Maria Kits – Valle-Rasmus Roots – Sten Lassmann. Foto Kaupo Kikkas

Eesti Interpreetide Liidu ja ajakirja Muusika koostöörubriik, mis keskendub Eesti muusikule.

Trio Katariina Maria Kits – Valle-Rasmus Roots – Sten Lassmann räägivad lähemalt oma saabuvast kontserdist 6. oktoobril Estonia Kontserdisaalis.


Kuidas kujunes teie kontserdikava, miks valisite kavva just need teosed?

Sten Lassmann: Meil on fantastiline võimalus mängida koos parimaid klaveritriosid. Mulle tundub, et meil on tõeline non plus ultra kava – suurimate Vene meistrite triod, läbiva eleegilise joonega. Eriti suur elamus minu jaoks on Tšaikovski gigantne, viiekümne minuti pikkune Trio a-moll, ilmselt suurim teos klassikalises triorepertuaaris. Seal on teksti palju rohkem kui Tšaikovski esimeses klaverikontserdis ning palju raskeid kohti. Salvestustelt kuulen, et ka legendaarsed virtuoospianistid mõnes kohas “libastuvad”. Seda teost pole keegi meist ka varem mänginud.

Valle-Rasmus Roots: Peale esimesi kontserte selle kavaga tuleb vist tõdeda, et oleme tahtnud kompida enda inimvõimete piire. Lava meie ümber on (kujundlikult väljendudes) Tšaikovski trio viimaseks leheküljeks higist, verest ja pisaratest immutatud, peale poolteist tundi triorepertuaari kõige kurnavamaid lahinguid tuleb leida veel see viimane, lõplik ja totaalne energia – saabub postuumne kulminatsioon, raevukas leppimatus ning lõppeks nii muusika kui muusikute raugemine. Šostakovitši trio valisime kavva muidugi seetõttu, et ta pole mitte üksnes kõige eredam teos klaveritriode žanris vaid ehk kogu kammermuusika literatuuris laiemalt. Rahmaninov lisandus siia juba leinalise teemaga haakuvalt täiesti loomulikult, ilma, et see mingit eraldi seletust vajaks.

Katariina Maria Kits: See, kas need klaveritriod on parimad, on muidugi iga kuulaja enda otsustada. Minu mäletamist mööda oli Stenil ja Vallel kava juba otsustatud, kui nad mulle selle ahvatleva pakkumise tegid. Nõnda see kujunes, mina lihtsalt pikemalt mõtlemata nõustusin.


Milline on teie eelnev kogemus klaveritrio žanris? Kuidas selle koosseisuga prooviprotsessist eduka kontserdini jõuda?

Sten Lassmann: Mina pole juba kümme aastat saanud mahti klaveritriot mängida, sajandi alguses mängisime aga Mikk Murdvee ning Kristjan Saarega omajagu. Mulle praegu tundub, et triomängus ei ole midagi iseenesest spetsiifilist, mida võiks kas õppida, unustada või meelde tuletada.

Valle-Rasmus Roots: Olen triot teinud päris palju ja mitme koosseisuga, erinevalt näiteks keelpillikvartettidest, neid olen teinud väga harva. Klaveritrio on väga intiimne, habras – kõigil on justkui palju oma loomingulist ruumi, aga samas seda tihemini on muusikutel oht teineteisele oma egodega jalgu jääda. Aga mis võiks olla parem, kui kolm kõige silmapaistvamat sooloinstrumenti koosmusitseerimas?

Katariina Maria Kits: Klaveritriodega olen päris tihti kokku pidanud puutuma. Oleme näiteks Sten Heinoja ja Marcel Johannes Kitsega Beethoveni Kolmikkontserti viimastel aastatel üheksal korral erinevate orkestrite ees mänginud, alguse perioodil esines meil proovides tihedamini isiksuste ja soovide kokkupõrkeid, on ju tegemist siiski kolme soleeriva muusiku lavale mahutamisega. Leian, et prooviprotsessis on äärmiselt oluline üksteisele vastu tulla ning mitte karta asju otse ja ilustamata öelda.

Sten Lassmann: Oleme proovitsükliga jõudmas vast viimistlusfaasi, augustis algupoolest alates oleme kohtunud keskmiselt paari nädala tagant. Kas oleme põhjalikud või teeme miinimumi? Ma ei oska küll üldplaanilist võrdlust teha, aga mulle tundub, et minu eelistatud proovistiil on siiski üsna lakooniline. Mul on ainult üks suur soov, et saaksime koos aeglaselt harjutada, niiöelda “kokku intoneerida”, detailideni ülitäpselt muusika kudet kokku köita…

Valle-Rasmus Roots: Oleme kohtunud, oleme mänginud, aga kas me ka proovi teinud oleme? Suur osa kammermuusikast on teineteise muusikunatuuride ja interpretatsioonikalduvuste tundma õppimine, samuti muusikateose kõikide osiste enda vereringesse integreerimine. Jah, seda me oleme teinud – ülejäänu sünnib meil laval reaalajas, seda küsimust “kas kokkulepped ja hääled peavad” ei saa meil tekkida.

Katariina Maria Kits: Pean nentima, et meie prooviprotsess erineb suuresti tavapärasest. Olen kuulnud ütelust, et inimesi, kes proovides liiga palju arutlevad, ei sallita. Meil on saanud tavaks proovides rohkem mängida, kui rääkida.

Sten Lassmann: Ei saa ju eitada, et näiteks keelpillikvarteti mängimine nõuab väga peent ja ühtlustatult läbi mõeldud tööd. Olete hiljuti ka mänginud suurepärase keelpillikvarteti kontserdi (minul on selline kogemus välistatud) – kuidas kahe eminentseima kammermuusika žanri esteetikat ning praktikat võrdleksite?

Valle-Rasmus Roots: Ma ei võrdleks kahe nimetatud žanri esteetikat ja praktikat vaid pigem saab võrrelda erinevaid kunstnikke, nende koostoimet ning sünergiat. Keelpillikvarteti puhul räägitakse tavaliselt palju kõlabalansi ja intonatsiooniprobleemidest, kuid ma ei oska neid probleeme võrrelduna teiste koosseisudega kuidagi iseäralikul moel keelpillikvarteti puhul välja tuua – tõenäoliselt on asi mu väheses kogemuses.

Katariina Maria Kits: Kahtlemata nõuab kvartetis mängimine peensust ja ühtset tunnetust. Kõla ja intonatsioon on kindlasti esimesed luubi all olevad tegurid. Enda kogemuse põhjal ütlen, et nii trio kui ka kvarteti žanrite esteetika ja praktika on küllaltki sarnased, tööprotsessi kulgemist mõjutavad kõige enam hoopis kaasmängijad ja nende ideaalid ning soovid.


Mis asi on teie jaoks interpretatsioon?

Sten Lassmann: Paar aastat tagasi mängisime Valle-Rasmusega sarnase ultra duokava, kolm suurt Vene heliloojate tšellosonaati reas: Prokofjevi, Šostakovitši ning Rahmaninovi. Pärast mitut kuud proove ning kontserte saime kava niivõrd hästi käppa, et ka ülinõudliku Rahmaninovi tšellosonaadi ettekanne muutus lausa argiselt lihtsaks. Siis tabasin end mõttelt, et ma niivõrd ei “interpreteeri” seda imelist teost, kuivõrd lihtsalt esitan teda, nii-öelda “näitan” inimestele. On ka muusikateadlasi kes seavad kahtluse alla interpretatsiooni mõiste, või vähemalt soovivad täpsemat definitsiooni.

Valle-Rasmus Roots: Interpretatsioon on muusika ja interpreediisiksuse kokkupõrke tulemus. Isiklikult arvan, et muusikateosesse tuleb interpreedil ikkagi lisaks maksimaalselt arendatud võimete- ja teadmistepagasile oma mina kaasa võtta, see peab paberil olevast nootide jadast kunsti ellu äratama. Mõned interpreedid arvavad, et suurest muusikast tuleb oma hädine tühisus eemale hoida, tuleb kliinilise täpsusega üritada mängida nii, nagu helilooja võinuks teost ise mängida. Tõenäoliselt on mõlemale suhtumisele olemas oma aeg ja koht.

Katariina Maria Kits: Interpretatsioon, kui eneseväljenduskunst on lavalise terviku üks tähtsamatest tahkudest.


Kas mängite heliredeleid või kuidas püsite vormis?

Sten Lassmann: Mina püüan iga päev mängida ka heliredeleid, aga lähtun keelpillilikust lähenemisest – mängin hästi aeglaselt, nii-öelda tõmban pikki noote. Kord mõned aastat tagasi suvel ühes väikeses muusikakoolis harjutades tulid bändiproovi teinud poisid juttu puhuma – olid teised kuulnud tund aega kuidas mängisin ühe käega ja umbes viis nooti minutis – ja uurisid kas ma ehk mõtlen ka muusikat õppima minna… Siit vist jõuame vahva huumorini, nagu näiteks see, et Valle-Rasmus pidi kuskil kellelegi seletama, et klaveritrio ei koosne kolmest klaverist.

Valle-Rasmus Roots: Steni jutust võib muidugi jääda mulje, et keelpillimäng koosneb vaid aeglastest pikkadest nootidest. Nii see muidugi pole, kuid toonikäsitluses ideaalide püüdmine eeldab tõesti kõikide muude segajate kõrvaldamist ja kõrvaga üksnes sellesse süüvimist, teisisõnu aeglaste pikkade nootide mängimist. Hea hügieeni juurde kuuluvad siiski lisaks aeglases tempos heliredelitele ka virtuoosses tempos heliredelid, harjutused rütmilise aktiivsuse ja poognatöö koordinatsiooni jms saavutamiseks. Üldiselt peaks pillimängu hügieeni tagavate harjutuste ja heliredelite valik olema mitmekülgne ja mitte kalduma mingisse üheülbalisse fanatismi.

Katariina Maria Kits: Iga endast lugupidav muusik mängib heliredeleid. Kui palju ja kui kaua - see sõltub ülejäänud repertuaarimahust, mõnikord on vaja harjutada niivõrd palju erinevaid teoseid, need on juba iseenesest vormis püsimise eelduseks. Pikki noote harjutan ka, nooremas eas muidugi kordades rohkem, oli kord kui mängisin üles-alla heliredeli kahe tunniga, praeguseks ajaks paraku sellisteks eksperimentideks enam aega ei ole.


Milliste soovide ja unistuste täitmisega muusika vallas veel ametis olete?

Sten Lassmann: Nagu alati, kipuvad samale ajaperioodile langema paljud tähtsad asjad korraga – minul on meie hiidkava kõrvalt veel vaja valmistada ette soolokava ja Beethoveni 4. klaverikontsert, rääkimata pedagoogilistest ning ühiskondlikest kohustustest. Valle-Rasmus, Sina mängisid kevadel oma tšello magistrieksamil kõik kaksteist Alfredo Piatti Kapriisi, ja muuhulgas kirjutasid magistritööna loomeuurimusliku töö samast asjast. Pianistile oleks võrdväärne tegu mängida lõpukavas Chopini etüüdide mõlemad oopused järjest otsast otsani; seda pole meil ette tulnud kunagi. Kas tunned end nüüd transtsendentaalse tšellistina, kas sul on esinenud ka mõni "taldrikutejärgne" (piatti – it. kl. “taldrikud”) sündroom?

Valle-Rasmus Roots: Sten, publik ootab, kuhu jäävad su Ferenc Liszti 12. Transtsendentset etüüdi ja "jahujärgne" (liszt – ung. kl. “jahu”) sündroom?! Piatti kapriisid on aga vaimustav muusika ja tervikoopuse esitamine oli olnud mu unistus juba ammu – kui minu unistamistel oleks seadusandlik jõud, mängiksid kõik tšellistid oma magistrieksamil seda teost. Käesolevast sügisest jätkan aga ammuste unistuste täitmise poole liikumist õpingute jätkamisega dirigeerimise alal.

Katariina Maria Kits: Minul on võimalus mängida 4. oktoobril EMTA sümfooniaorkestri ja dirigent Paul Mägiga Prokofjevi 1. viiulikontserti ning novembrikuus jätkan oma õpinguteed Berliinis. Paganini kõiki 24. kapriisi sel hooajal veel kavas ei ole.


Millised on olnud teie viimase aja suurimad elamused? 

Valle-Rasmus Roots: ERSO hooaja avakontsert oli tõsine elamus. Fenomenaalne viiuldaja Sergei Hatšatrjan Beethoveni viiulikontserdiga jääb küll 2020. aastast ühe eredama positiivse mälestusena meelde. Lisaks sellele, mis siin salata värske film “Tenet” rabas – see film oli nii hea, et peaaegu juba nagu muusika! Ja muidugi Šostakovitši fännina tabas Marina Kesleri värskelt Rahvusooperis Estonia esietendunud ballett “Anna Karenina” Šostakovitši muusikale mind hella kohta – soovitan soojalt.

Katariina Maria Kits: Minu viimase aja suurim elamus oli karantiiniaja kultuuritus. Mõistmine, et kriisiajal muusikuks olemine kasutuks osutus, ei olnud kergemate killast. Teisest küljest leidus esmakordselt aega suuremaks lugemiseks, maalimiseks, meeletusteks, jalutuskäikudeks ja muuks sääraseks, mis hinge toitis. Hiljutistest elamustest meeldejäävaim oli Vanemuise teatris etenduv “Pangarööv”.


#KatariinaMariaKits #ValleRasmusRoots #StenLassmann #EestiInterpreetideLiit