_page-0001.jpg)
Musikaalselt emotsionaalsete esinemistega publiku tähelepanu köitev segakoor HUIK! üllitas sel hiliskevadel esimese heliplaadi. Samuti on seljataga edukas rahvusvaheline konkurss ning silmapiirilt ei puudu juba uuedki väljakutsed. Oluliste verstapostide veerel kergitab koori senistelt ja tulevastelt tegemistelt loori koori laulja Sven-Erik PETERMANN.
Võidukas kevad
Hiljuti valmis segakoori HUIK! esimene heliplaat. See ei ole mitte ülevaatlik kogumik koori ajaloost ja parimatest paladest, vaid Lembit Veevo autoriplaat kaheksa looga. Mõni neist on rohkem tuntud, mõni aga selline, millest on olemas ainult Veevo enda käsikirjaline noot. Uue elu puhus HUIK! sisse paladele, millest mõni vaid korra ette kantud ja mis esmaettekande järel sahtlisse ununenud.
Materjaliga tutvumine algas täpselt koos koroonapiirangute kehtestamisega. Partiid tuli selgeks saada videokoosolekute vahendusel ja iseseisvalt tööd tehes. Nende segaste aegade tõttu venis töö plaadiga lausa kahe aasta pikkuseks, mis tagantjärele vaadates ei olnud sugugi halb, see andis aega lugudel lauljatesse settida. Lembit Veevo kinnine iseloom ja küllaltki melanhoolne muusika jõudiski pisut rohkem avaneda.
Koori toonane peadirigent Ingrid Roose kirjeldab Veevo muusikat kui raba, kuhu võibki sumpama jääda: “Seal on väga palju detaile. Oluline on anda muusikale ja just nendele tekstidele natukene aega ka seedida. Mõnes mõttes on see tore, et me oleme seda nii pikalt teinud – ühe autori loomingut esitades ja salvestades on vaja tema helikeelest üdini aru saada.” (Klassikaraadio saates Delta 7. VI 2022)
Salvestus käsikäes konkursiga
Lembit Veevo plaat jäi Ingridi viimaseks projektiks HUIK!i peadirigendina. Kooril väga palju mahti hinge tõmmata ei olnud, paralleelselt plaadi viimistlemisega asus uus peadirigent Ode Pürg valmistuma konkursiks Austrias. Viimasest välismaisest konkursist oli juba omajagu aega möödas, vahepeale jäi nii eelmine peadirigendi vahetus, kui Kaspar Mänd koori tegemistest taandus, kui ka pikk koroonapaus.
Maikuus Viini lähedal Badenis toimunud konkursi “Ave verum” kava oli keerukas ja ettevalmistusaega tundus vähe, nagu ikka. Sellele vaatamata saavutas koor väga hea ühtse kõla ja ühise hingamise, kus suurt rolli mängisid nii Ode nõudlikkus ja täpsus muusikas, hääleseadja Egle Veltmanni kõrge professionaalsus ja olulisele keskendumine, aga kindlasti ka plaadi õnnelikult n-ö purki saamine. Mõnigi laulja tundis konkursile eelnevatel päevadel rahutust, proovi tehti küll, aga palju vähem kui tavaliselt. Liigse harjutamise vältimine õigustas ennast ja vormi ajastamine õnnestus suurepäraselt – publik peegeldas tagasi koori head energiat, laval oli tunda mõnusat koostöö- ja küünarnukitunnet. Tulemuseks kulddiplom maksimumilähedase punktitulemusega ja II koht, lisaks dirigendi eripreemia.
Peadirigent Ode hindab pingutusi väärtuslikuks ka laiemas pildis: “On saavutatud hästi hea ühine vaimsus, mis on pikalt edasi püsimiseks väga vajalik. HUIK! on koorina just see materjal, kes võiks laulda ükstapuha mida, ei pelga mingit repertuaari. Dirigendi jaoks on koor ideaalses punktis, kust nüüd edasi minna.”
Käidud pikk tee
Kui tänaseks laulab HUIK!is pea nelikümmend lauljat erinevatelt elualadelt, siis koori teekond algas vanalinna hariduskolleegiumist (VHK). 2009. aastal panid koorile alguse VHK õpilased, kellest paljud laulsid kooli kammerkooris. HUIK!i asutaja Kaspar Mänd meenutab: “Asjaolude kokkulangemisel sattusin õpilasena VHK kammerkoori juhatama 2006/2007. aastal, mil valmistuti laulupeole minema. See protsess ja sealt saadud emotsioonid kinnistasid kambavaimu ning soovi ka pärast kooli lõpetamist koos edasi laulda.” Siiski kulus asutamiseni veel aasta. Elukorraldus muutus, paljud suundusid õppima Tartusse, oodati ka järgneva lennu lõpetamist, kus õppis Anna Mazurtšak (toona Ehrenberg), kellega koos asus Kaspar koori dirigeerima. Aja jooksul muutus koor tähtsaks ka kogu Kaspari perele. “Suvised laagrid ja kontserdid Muhus möödusid alati õhtuste meeleolukate äraolemisega meie suvekodu õuel. Ja eks õhtuti võeti ikka kogu repertuaar ette, nii et isegi külarahvast kogunes kiviaia taha kuulama,” meenutab ta.
Katsumuselt katsumusele
Aastate jooksul on HUIK! kokkulaulmist lihvinud väga eriilmelistes projektides, mis on teatud moel ka nende edu pant. HUIK!i staažikas kuulaja Mari Virkus kirjeldab, mis teda koori juures köitis: “HUIK!i esinemistest jääb mulje, justkui suudaksid just nemad leida üles need kõige-kõige põnevamad heliloojad, palad ja harmooniad.”
Huvitavaid elamusi ja väljakutseid otsiva koorivaimu taga on HUIK!i dirigendid, kes ei ole leppinud heas ja mõnusas kohas paigal püsimisega, vaid otsinud erinevaid väljendusvõimalusi kas unustatud või veel tundmatuid teoseid esitades või siis klassikalise koorimuusika piire kompavatest projektidest osa võttes. Ingridi esimene projekt kooriga oli Einojuhani Rautavaara tunniajane missa “Vigilia”, mis osutus parajaks pähkliks. Teose õppimine ei olnud lihtne. Rautavaara harmooniad muutuvad mõistetavaks tihtipeale alles siis, kui eraldi õpitud partiid hoolikalt ja väga täpselt kokku panna. Kui arvestada veel teose pikkust ja Rautavaara üsnagi depressiivset helikeelt, siis ei olnud imestada, et lauljate vaim kippus väsima. Tänu Ingridi ammendamatule energiale sai teos siiski läbi näritud ja selgeks õpitud.
“Vigilia” esimesel kontserdil Niguliste kirikus olid kõik pingid tihedalt inimesi täis, koorilaulja jaoks mitte just igapäevane vaatepilt. Kontsert oli nii koorile kui ka publikule meditatiivne elamus, kuigi mõnigi laulja hiljem tunnistas, et oleks tahtnud end laval pisut kindlamalt tunda, kokkuharjutamise ja läbilaulmise aega oli jäänud väheks. Keset pika ja ühetaolise teose ei tea mitmenda osa algust oli häälerühmadel mõneti erinev ettekujutus sellest, millises helistikus koor parajasti olema peaks, dirigendil ei olnud seal enam midagi teha. Ingrid lõi loo kinni, andis uuesti hääled ja katki jäänud osa tehti algusest peale, nüüd juba ühiselt ühes ja õiges helistikus. Kõik see toimus nii sujuvalt ja silmagi pilgutamata, et koori komistus publiku meditatsiooni ei häirinud. Seda perioodi meenutatakse veel viis aastat hiljemgi. Kuigi tol ajal oli lauljatel emotsioone seinast seina, mängib “Vigilia” endiselt aeg-ajalt nii mõnegi laulja kõrvaklappides.
Laulud pimeduses
On ka selliseid teoseid, millele proovisaalis kuigi palju aega kulutada vaja ei ole, aga seda rohkem on tarvis pingutada ettekandel. Ivo Lille loodud elektrooniliste helide ja koori vokaali saatel avati Lennusadamas näitus. Hämaras ruumis seisis koor allveelaeval, dirigent kaugel eemal sillal. Dirigendil polnud muud võimalust koori juhatada kui hästi suurelt takti lüüa ja veel suuremalt kahe käega lehekülje algust näidata, kuigi pimeduses seda just hästi näha ei olnud, isegi vaatamata helendavatele käevõrudele käte ümber. Kooris andsid valgust mõned väikesed mapi küljes olevad lambid ja tahvelarvutid. Hääli andis igas häälerühmas üks laulja, kes kõrvaklapist õigel hetkel õiget nooti ülejäänud rühmaga jagas, et helide virvarris kõik õigel ajal ja õigel kõrgusel sisse astuksid. Mulje oli lõppkokkuvõttes väga uhke ja emotsioon hea, isegi ilma dirigenti korralikult nägemata-kuulmata.
Koorilaul on tiimitöö
HUIK!is on iga üksiku laulja isiklikku panust ja vastutust alati oluliseks peetud. Laulja arengut toetavad nii hääleseadja, dirigent kui ka erinäolised projektid, mis mugavustsooni piire laiendavad. Et publiku ja enda elu huvitavamaks teha, on viimased kaks jõulukontserti toimunud ansamblitena. Neist esimene koroonapiirangute tingimustes, kus publikut saalis olla ei tohtinud ja lauljaidki võis koguneda vaid piiratud arvul. Rangel kokkupuudete vältimise ajal oli kummaline isegi kümnekesi koos ühes ruumis viibida – videokoosolekud olid saanud uueks normaalsuseks. Zoomi-proovide tüdimuse leevendamiseks korraldati videokõne vahendusel viktoriine, kohtumisi heliloojatega ja muid koosviibimisi. Kontserdi salvestuse ajaks kogunes üks ansambel korraga kirikusse, videopildis on näha ajastu märgina suured vahed lauljate vahel – ikkagi kahe meetri reegel.
HUIK!-TV esimene saade jõudis publikuni YouTube’i ülekandena, nelja ansambli etteastet ja lauljate meenutusi jõuludest võib veel praegugi järele vaadata. Järgmistel jõuludel said ansamblid koostööd teha soololaulmisele spetsialiseerunud juhendajatega, kolm tavapärast kontserti toimusid nüüd jälle koos publikuga. Tagasiside saalist ja lauljatelt on olnud väga hea, plaanis on ansamblitega jätkata ka järgmistel jõuludel.
Kui piirangute lõpp veel ei paistnud, aga esinemissoov juba väga suureks oli kasvanud, sai salvestatud Anti Marguste “See on Eesti”. Partiid tuletati meelde ja õpiti selgeks iseseisvalt. Iga laulja sai endale koju mikrofoniga salvesti, millega oma hääl üles võeti. Samamoodi käisid lauljad ühekaupa Mustamäe metsatukas videokaamera, -operaatori ja dirigendi juures pilti salvestamas. Ilm oli päikeseline ja rahvariided jäid kuivaks, aga päev otsa filmimist tähendas montaažis parajat peavalu, sest iga laulja ajal oli valgus muutunud ja varjud erineva nurga all. Tänu heli- ja videorežii maagiale sai sellest kõigest kokku ühtne ja nauditav tervik. Tausta teadmata ei aimagi, kui palju aega ja tööd võib olla kulunud ühe kolmeminutise video tegemiseks.
Proovisaalis
Uuele lauljale saab ruttu selgeks see, et kes tahab põnevaid projekte ellu viia, see peab ka pingutama. Kui suurem osa tööd tehakse küll ühises proovis ära, siis ilma koduse kordamiseta hakkama ei saa. Iseseisva töö hõlbustamiseks on partiid nii üksikult kui kooskõlas kättesaadavad veebis ja telefonis. Neid saab kas trammis kuulata ja niisama peast läbi lasta või samal ajal nooti vaadata ja märkmeid teha, et segaseid kohti selgeks saada. Ainult helide kuulamisest aga alati ei piisa. Koori toonane laulja Monika Tomingas meenutab 2016. aasta Seghizzi konkurssi Itaalias, kus muuseas pandi taskusse mitu auhinnalist diplomit. “Konkurss oli kuum, seiklusrikas ja pakkus ägedaid emotsioone. Mäletan, kuidas filmisin liikumisi üles, et lauljad saaksid kodus harjutada ning kuidas proovis ikka uuesti ja uuesti liikumisi läbi tegime. Ja tundub, et oli kasu, välja kukkus väga ägedalt ja saime koreograafia eripreemia. Täpselt see, mida iga koor soovib koorikonkursilt saada,” naerab Monika.
Helilooja Evelin Seppar, kelle loomingut HUIK! on esitanud, meenutab koostööd rahuloluga: “HUIK!i puhul võib loota kvaliteedile – et koor pühendub teose õppimisele ning annab endast maksimumi. Ei tegele teoste õppimise ja esitamisega pealiskaudselt.”
Sellise seltskonnaga ei ole alati lihtne tööd teha, eriti kui aega kooriga harjuda pole palju. Ode alustas koormeistrina 2021. aasta sügisel, aga juba 2022. aasta hakul algas Ingridi töö Pariisi filharmoonias ja Ode jätkas peadirigendina. “Oli ootamatu, et lauljail endil on väga palju ideid lauldava muusika kohta. Kui anda neile võimalus rääkida, siis võis jutt venida väga pikaks. Mõtlesin, kas tõesti on vaja välja öelda, et üks on siin juht ja teie laulate. Aga teisalt see tähendab, et lauljad on kogu hingega asja juures. HUIK!i laulja on megahakkaja, ta teab, mida ta tahab laulda, tal on eesmärk olla hea muusik ja seda on hästi tore näha. Proovist lähen ära väga hea tujuga, muusika säriseb läbi nende inimeste ja sealt tuleb palju head energiat,” räägib Ode.
HUIK!i koosseisu moodustavad inimesed, kellel kindlasti on varasem kokkupuude koorilauluga olemas. Sealjuures tegelevad mitmed igapäevaselt muusikaga, õppides kas Otsa koolis või EMTAs, nii on laulnud ja laulab tänagi kooris dirigendiks õppivaid noori.
HUIK! eile-täna-homme dirigentide silmis
Ingridist sai peadirigent 2017. aastal. “Minu töö lähtepunktiks oli üks Eesti parimaid harrastussegakoore, kes otsis enda ette Kaspari asemikku. Prooviti mitmeid dirigente, terve hooaja kestnud otsimisest aga ei olnud koor moraalselt enam liiga heas seisus ning alustada ei olnud ka sellest tingituna lihtne. Kui sinna juurde lisada veel ka minu “rohelisus”, mis puudutas segakoori juhtimist, siis algaski uue koosseisu loomine katsetuste kaudu,” meenutab Ingrid.
Aastal 2020 tähistas segakoor HUIK! oma 10. tegevusaastat. Selle puhul toimus Vabal Laval kontsert-lavastus, kus kollektiivi ette astusid selle kõik varasemad dirigendid, kavas laulud, mis kümne aasta jooksul kõige hingelähedasemaks olid saanud. Kontserdi lõpetas ühendkoor koos vilistlastega. Samal aastal esines HUIK! Eesti kooriühingu aastakontserdil. Aasta noore dirigendi tiitel anti seal Ingrid Roosele, kelle juhtimise all on koor tempokalt arenenud ja koosseis stabiilsemaks muutunud. Ingrid: “HUIK! on praegu väga heas seisus, kooril on tugev tuumik, head lauljad ja kõrge moraal. Kollektiivil on väga hea hääleseadja ning uus särtsakas dirigent, kelle ideedetulvast sünnib palju head ja väärtuslikku eesti koorimuusikasse. HUIK!i repertuaaris on jätkuvalt olulisel kohal eesti noorte, kuid ka unarusse jäänud heliloojate loomingu esitamine, salvestamine ja jäädvustamine helikandjatele.”
Mida aga toob homne? “Tulevik toob palju erinevat muusikat,” räägib peadirigent Ode Pürg, “veel kvaliteetsemaid ja erinäolisemaid koostöö- ja kontserdiprojekte, mis endal hoiaks kogu aeg hinge põlemas. Novembris tulevad kontserdid koos Robert Jürjendaliga. HUIK! on hea kontsertkoor, tahame pakkuda Eesti ja välismaa publikule põnevaid elamusi. Kui HUIK!i kontsert on tulemas, siis tead, et oo, siin on midagi huvitavat!”
LAULJAD RÄÄGIVAD
Kust see energia tuleb ja kes seda tekitavad?
Maria Kalinina: “HUIK! on suur laulupere, kus on vahvad dirigendid, armastus koos laulda ja uued väljakutsed – ägedad keerulised lood, esinemised koos orkestriga, konkursid. Siin on võimalus laulda ja teha koostööd vahvate ja andekate inimestega.”
Monika Tomingas: “Lauljat hoiab HUIK!is mõnus kamraadlus ja see, et tehakse aktiivselt koori ühisüritusi. Kindlasti aitab inimesi hoida ka see, et igaühe personaalse panusega päriselt arvestatakse. Näiteks puudumise korral dirigent uurib, kuhu on laulja kadunud. Kõlab küll võibolla imelikult, aga see tekitab lauljas rohkem vastutust ning ka tunnet, et tema kohalolek on oluline ja temast hoolitakse.”
Kadri Põdra: “HUIK!i hoiab koos hea, inspireeriv ja ambitsioonikas dirigent ning piisavalt keeruline repertuaar, mis võimaldab lauljal areneda. HUIK!ist leiab mõnusaid kaaslasi, kellega koos apsakaid ja edulugusid kogeda.”
Rita Jürmann: “HUIK!is on hea kambavaim, seltskond, äge repertuaar. Kaspar võttis alati aega, et repertuaari valikut põhjendada ning tekitada ka kooris vaimustust lugudest, mida laulma hakkasime. Isegi siis – või võibolla hoopis eriti siis – kui need olid keerulised või esmapilgul koguni veidrad. Nii hakkasime alati entusiasmiga pihta.”
Saage tuttavaks – HUIK!
2009. aastal asutasid Kaspar Mänd ja Anna Mazurtšak segakoori HUIK!, suurem osa esimestest lauljatest oli VHK kammerkoorist.
2012. aasta veebruaris osales HUIK! Evelin Seppari kammerooperi “Teine” esiettekandel.
Rahvusvahelisel koorifestivalil “Tallinn 2015” saavutati I koht segakooride kategoorias, III koht kaasaegse muusika kategoorias ja kaks eripreemiat.
Itaalias Seghizzi 55. rahvusvahelisel koorikonkursil 2016. aastal pälvis HUIK! II koha rahvamuusika kategoorias, III koha kaasaegse muusika kategoorias ja parima koreograafia auhinna.
2019. aasta veebruaris kanti Tallinnas ja Pärnus ette Eino Tambergi “Amores” koos Pärnu Linnaorkestri, Tuuri Dede, Maria Listra ja Tamar Nugisega.
2021. aastal kanti koos kammerkooriga Helü ja organistide Kadri Toomoja ja Ene Salumäega Tallinnas ja Tartus ette Yves Castagnet’ koorile ja kahele orelile kirjutatud missa “Salve Regina”.
2022. aastal anti välja Lembit Veevo autoriplaat – esimene HUIK!i oma helikandja.
2022. aasta mais osales koor Austrias rahvusvahelisel koorikonkursil “Ave verum”, kus saavutati II koht ja kulddiplom.
Autorikontserte on antud koos Pärt Uusbergi ja Priit Strandbergiga, koostööd on tehtud kammerkooridega Head Ööd, Vend ja Helü, Pärnu Linnaorkestri, ERSO ja Uue Tänava Orkestriga.
Koori dirigendid on olnud Kaspar Mänd, Anna Mazurtšak, Ksenija Grabova, Valter Soosalu ja Ingrid Roose, praegune peadirigent on Ode Pürg.
HUIK! on lühend sõnadest “hääled ulatuvad inimeste kõrvu”, ent tervitatavad on ka assotsiatsioonid sõnadega huikama või huige.
Proovid toimuvad aga endiselt VHK ruumides ja traditsiooniks on seegi, et pärast proovi minnakse Hella Hunti mõtteid vahetama ja edasisi plaane tegema.