Search

Hispaania laulud – Juuli Lill ja Johan Randvere Kadrioru lossis


Johan Randvere ja Juuli Lill. FOTO GUNNAR LAAK

Luule on keele tants.

Tants on keha luule.


Keha on keel,

mida kõneleb kõiksus:

kuule, tunne ja näe.

Doris Kareva, “Deo et Die”


Need Doris Kareva luuleread on ikka ja jälle kinnitanud minus kindlat veendumust – nimelt kui tihedalt on seotud luule ja muusika, kuivõrd on esimene olnud impulsiks helide loojale ja kuivõrd folklooris on need kaks sündinud käsikäes!


Nii ka sarja “Liederkreis” kontserdil 27. veebruaril, kui kaks vaimustavat, parimas loomeeas interpreeti, laulja ja pianist, tõid kuulajani teosed, mis absoluutselt allutatud nende kahe, luule ja muusika seostele.


Kava avasid viis osa Alban Bergi tsüklist “Seitse varajast laulu” (kõlasid 1., 2, 5., 6. ja 7. laul). Autor, kes hilisemas heliloomingus siirdus oma eeskuju Schönbergi kreedode radadele, on 1905. aastal lasknud end inspireerida seitsme erineva poeedi tekstidel, mille meeleolud rändavad romantilistel radadel, ning pöördunud 1928. aastal taas varem loodu juurde, seda ilmselt soovist teha korrektiive harmoniseerimises.


Lauludes “Öö”, “Pilliroolaul”, “Kambris”, “Ood armastusele” ja “Suvepäevad” on helilooja ilmses lummuses kulgenud luule meeleolude kütkes. Lauljale on loodud meloodilised, kuid küllaltki kapriissete hüpetega fraasid. Ning noodirea algul kirjas olev helistik muudab harmooniasse ilmuvate juhuslike märkide mõjul pidevalt ilmet. Kõik see seab lauljale põnevad ülesanded, kuid nõuab ka sügavuti minemist. Juuli Lill koos Johan Randverega ületasid muusikalises mõttes need karid õnnelikult. Küll aga ootab see tsükkel edasist küpsemist seoses saksa keeleruumiga. Nimelt ei ole lihtne keelt valdamata omandada siin peituvaid nüansse ning samas säilitada vokaalset ühtlust hüpetes kõrgregistrisse.

Manuel de Falla “Seitse hispaania rahvalaulu” oli ilmselgelt nii laulja kui pianisti temperamenti silmas pidades neile juba tunduvalt lähedasemaks saanud. De Falla komponeeris need folklooril põhinevad laulud Pariisis, seega aimub siin kindlasti ka igatsust oma juurte, kodumaa järele.


Pianisti käes on selles tsüklis põhiline – karakter – ja siit võtab laulja üle ka tempod. Juuli Lille hääle soe värv, lopsakus ja hingestatus sobisid hästi “Mauri räti”, “Asturiana”, “Hällilaulu” esitusse. Tekstis peituvat nüansirohkust oleks oodanud nii “Jotas” kui ka “Kantsoonis”.


Võibolla tulnuks kogu tsüklile kasuks, kui esitajad oleksid kinni pidanud autori dünaamika soovitustest con sordino ja pp (näiteks 1., 3. ja 4. laulus), siis oleks ka efektsemalt välja kasvanud bravuursed ff kõlamassiivid. Hea energeetikaga kõlas lõpulaul “Polo” ja lauljalt õnnetut armastust needev karjatus.


Kontserdi lõpetasid Dmitri Šostakovitši 1956. aastal loodud “Hispaania laulud”. Tsükli tellis autorilt tolle ajastu silmapaistvaim kammerlaulja Zara Doluhanjan, kes oli need viisid ja tekstid salvestanud Hispaania kodusõja tõttu Moskvasse sattunud orvult.


Tsükkel on kirjutatud ajal, mil Šostakovitš eksisteeris sõna tõsises mõttes põrgutaolises maailmas, kus ometi sündisid järjest tema sümfooniad, filmimuusika, kammerteosed jpm. Ja milline ajastu iroonia: pea igal aastal omistati talle Stalini preemia – 1956. aastaks oli neid kogunenud üksteist!


Seda uskumatum tundub see helgus, lihtsus ja lugupidav suhtumine Hispaania folkloori, millega see tsükkel on kirja pandud.


Meenuvad Zara Doluhanjani korduvad soolokontserdid Estonia kontserdisaalis, kus kõlasid Schuberti, Schumanni, prantsuse ja vene autorite Lied’i- ja romansikavad – kõik alati originaalkeeltes! Kahjuks seda Šostakovitši tsüklit ta siin vist ei esitanud. Kuid see-eest kõlas Juuli Lille esituses parim variant, mida minul on õnnestunud kuulda. Laulja valdab vene keele nüansirohkust, muusikas väljendatu on talle omaseks saanud, südamlikkus kõiges põhjatu!