Hetki paaritunnisest vestlusest Toomas Velmetiga



FOTO KAUPO KIKKAS

Olen sageli mõelnud, millist mõju avaldab inimesele tema pill ja muusika, mida ta mängib, kuidas see vormib tema olemust. Sinu puhul on mul üks assotsiatsioon. Mul on aastakümnete tagant meeles su jutt, et ärkasid lapsepõlvest peale igal hommikul, isa mängimas Bachi. Kas usud, et sinu isiksus, käitumine, mõttelaad ja sinu loomus seostub mul ikka ja alati Bachi muusikaga? Tänini.

Toomas Velmet: See on üks suuremaid komplimente, mille olen saanud. Kuigi üle pakutud, aga aitäh! Sest vaata, kui on üldse olemas objektiivne muusika, siis on seda Bachi looming. Mitte kellegi teise muusikat pole suudetud samaväärselt üle kanda mis tahes teise žanri, ka džässi, rocki või ükskõik mis koosseisuga ansamblile. Kas või esimese HTK esimene prelüüd – seda võid seada ja esitada kuidas ja mis iganes pillidel või vokaaliga ... Samas – ei ole olemas ideaalset Bachi esitust! On esitus, millest alati kumab läbi esitaja nii muusikuna kui ka inimesena. Aga Bach jääb ikka Bachiks. On muide veel üks selline helilooja – see on Arvo Pärt.


Eks see ole ju omamoodi saatuse kingitus, et sa kasvasid üles Bachi muusika kõrvus ja hinges. Kasvatusteaduses on selline tore mõte lastele: loe õhtuti, päevale tagasi vaadates, kokku oma õnnistused, mõtiskle, mis on see hea, mille päev sulle võimaldas või kinkis. Seda mõtet võime laiendada: mõtle oma õnnistustele nagu kingitustele, mis on su juurde tulnud, su elu kujundanud ja olnud tähtsad su arenguteedel. Vaadata võime päevale, või aastale. Või ka 80 aastale.

Kõige esimene ja ilmselgelt ka viimane õnnistus on geograafiline. See on Hiiumaa. See maailm on midagi täiesti erilist. See on vaikus. See on suur rahu. Seal magan ma ilma unetabletita. Juba minek sinna ... Kui aegade alguses kestis see kaks päeva, sest Haapsalu rong oli öine, ja siis pidid sealt end kuidagi edasi Rohukülla toimetama, hobuvankriga, siis neli tundi laevaga. Nüüd võtab kõik see reis Tallinnast Hiiumaa koduni kokku kolm tundi! Aga reisimise mõned ajatud mõnud on püsivad: Rohukülas näiteks tahan ma alati võileiba, ükskõik kus ja kui palju olen enne söönud. Ja veel on üks tore moment – alati kohtad laeval kedagi tuttavat. Vahel ka sellist, keda pole 30 aastat näinud. See reis on nagu seiklusse sukeldumine. Rääkimata tundest, kui kohale jõuan – see on paradiis! Selle paradiisi pärandas mulle mu tädi, kes sai selle talu eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Aga mu ema ja isa on ka mõlemad hiidlased, kuigi eri osadest. Nemad said kokku Haapsalu õpetajate seminaris. Ema suguvõsa järeltulijaid on sealkandis ja üleüldse hästi palju. Kui meil on mõni tähtpäev või muu kokkutulek, on meid ikka 50 inimest, sugulaskond, kõik naeruhimulised ja teevad vänget hiiu nalja. Pärast parandad kaks päeva haigeks naerdud kõhulihaseid. Küll see kosutab hinge! Nii et Hiiumaa on mu esivanematelt pärandatud tõeline õnnistus.

Aga neid on veel. Ma ju õppisin neli esimest aastat klaverit ja siis sai minust Laine Leichteri õpilane. Nii et Bach, Hiiumaa ja Laine Leichter on mu esimesed õnnistused. Ma ei oska öelda, kas ta oli just väga erakordne pedagoog, aga ta oli väga erakordne inimene. Ja seda on kõik tema õpilased tajunud. Ta on öelnud: ma ei kasvata tšellomängijat, ma kasvatan inimest! See on põhimõte, mida minagi olen oma pedagoogitöös järginud.

Siit jõuame edasi järgmiste “kingituste” juurde, need tulevad reas. Laine Leichteril oli komme panna õpilased ansamblit mängima. Ilma juhendajata! Aga ta andis sellise impulsi, et tegime seda väga suure innu ja naudinguga. Ta ütles: parim pedagoog on ansambel! See algas aastast 1952 ja siit tuleneb järgmine ja maagiline number – 3. Üks tollastest ansamblikaaslastest oli väga andekas poiss Margus Veanes, aga oli mitmeid unustamatuid teisigi, ka klassivend Rein-Karl Loide – siis klarnetist, nüüd füüsik, doktor, professor. Mängisime lastekooli III ja IV klassis Beethoveni klarnetitriot! Käisin põhikoolina reaalkoolis, sealgi mängisin triot. Tollal oli kombeks, et koolipeod algasid klassikalise muusika kontserdiga ja alles siis tuli tants. Aga kontserdi järel olid juba maja uksed lukus, nii et kõik pidid ka kontserdi ära kuulama, niisama lihtsalt tantsima ei pääsenud. Ja kuulatigi. Huviga. Tollest ajast mäletan, et sai mängitud ka pianist Rein Lauluga, hiljem suure andega muusikateadlasega. Kui kohtasin tema pianistist poega Peetrit Haapsalu suvekontserdil, ütlesin, et laula isale Tšaikovski “Kurba laulukest”! Ta helistas hiljem, et isa hüüatas rõõmsalt: Toomas saatis tervisi!

Nii ma triolt triole maandusin ja jäin selle võrku kuni selle sajandi alguseni. Siin oli mitmeid toredaid vaheetappe, mida meenutada. Konservatooriumi teisel aastal pani Villem Reimann ansambliklassis kokku mängima Arbo Valdma, Mati Kärmase ja Toomas Velmeti. Reimannile meeldis rääkida, et jõudsime ära mängida umbes 40 triot! See number tema suus aastatega aina kasvas ja viimane oli juba täpselt 87! Mis polnud muidugi tõsi, aga vanahärrast oli tore meid nii kõrgelt hinnata! Muide, me olime tollal ka Jaan Räätsa 2. trio esmaesitajad, ja väga edukad. (Vahemärkusena: EMIK kirjutab selle au triole Roots-Gerretz-Velmet. See pole õige, kuna ma ei tundnudki siis veel Valdurit ja Jüri Gerretz oli tollal Moskvas.) 1960. aastal korraldasime rahvusvahelise triode konkursi. Osa võtsid Moldaavia, Valgevene, Leedu, Läti ja Eesti ansamblid. Seal tekitasime furoori, mängides – esimest ja viimast korda – Räätsa triot peast. See polnud üldse tavaline ega kombekski. Aga konkurssi me ei võitnud, Läti tüdrukud tegid meile ära! Siiski olime selle ansambliga päris edukad. Salvestasime Eesti Raadiole ja käisime ka ringreisidel.

1971. aasta lõpupoole helistas mulle Valdur Roots ja küsis, kas ma ei tahaks tema ja Jüri Gerretziga triot mängida. No tahtsin küll. 20 aastat tahtsin! Nii et lõpuks tüütas ära – see ühes toas elamine! Kuigi huvitavat ja eksootikat oli meie kontserdielus väga palju.


Te sõitsite aina mööda NLiitu ringi ja elasite tõesti hotellides külg-külje kõrval. Kas teil oli Moskvas protežee, kes korraldas teile kontserte sel kuuendikul maakerast ja väljaspoolgi?

Ei, meie põhilähetaja oli ENSV Riiklik Filharmoonia, hilisem Eesti Kontsert. Muidugi tekkisid ka Goskontserdis tutvused, seal oli keegi Katja, kes käis ka Eestis ja siin meiega sõbrunes. Sellele lõputute reiside elule tegid lõpu poliitilised sündmused. Sest vaata, 50-aastased mehed enam palja fanatismiga ei mängi. Nad vajavad saale, kellele mängida, ja vajavad ka vastavalt raha. Aga pikast trio-ajast on meil tohutult häid mälestusi. Uskumatuid seiklusi, ka naljakaid (vt ka Muusika, 2021 nr 10 – Toim.). Üks kentsakas lugu oli, kui Goskontsert pakkus meid kui klaveritriot Kamtšatka ringreisile. Sealt tuli kurb äraütlemine, sest neil ei olevat Kamtšatkal kolme klaverit! Ilusaid mälestusi noist aegadest on mujaltki kui Venemaalt. Üks meie õnnestunumaid ja igaveseks meeles on kontsert Rovaniemis. Välismaale sõiduks pidi meil kaasas olema n-ö ustav seltsimees. Olime kavalad ja tegime ettepaneku, et võtame kaasa filharmoonia kunstilise juhi Boriss Parsadanjani, kelle teos oli ka kavas. Rovaniemis oli uus kontserdimaja Lappitalo, mis on Helsingi Finlandiatalo koopia. Aga selle õnneliku erinevusega, et neil ei läinud korda kopeerida halba akustikat. Lappitalo akustika on suurepärane! Ja meie kontsert õnnestus erakordselt hästi. Vastuvõtt oli ülisoe. Impressaariol oli õnn saal täiesti välja müüa. See rahvas seisis lõpus püsti ja aina nõudis lisa. Mängisime kavale lisaks veel poole Šostakovitši triost, sealt “Passacaglia’st” lõpuni, ja veel Beethoveni “Väikese lõpetamata trio”. Impressaario kutsus meid õhtusöögile ning selle suure menu järel olime veel terve järgmise päeva tema külalised. Seal otsustas Boriss näidata oma kokakunsti! Ta käis ise turul, tuli särades tagasi, sest mida kõike seal ei olnud – meie oludega võrreldes! Ta oskas teha ju fantastilist plovi. Õhtusöögil oli ka ajakirjanikke ja nii võisime Oulu päevalehest lugeda meie kontserdi ülivõrretes arvustust ja lisaks üllatavat märget: Tallinna Trio on ansambel, kes reisib koos oma kokaga. (Kõlab kuninglikult!) Boriss oli väga rahul – see amet talle meeldis!

Ei ole sugugi väike õnnistus töötamine sellise helirežissööriga nagu Hannes Valdma Eesti Raadios. Need olid meeldivad võimalused, mille korraldasid minu abikaasa ja kauane raadiotöötaja Mary Velmet ning Hannes.

Igaveseks meeles! Tallinna Trio suvises Soomes. FOTO ERAKOGUST

Nüüdseks mõlemad juba inglite juures …

Kõige tipuks olid salvestuse sessioonid Sangaste lossis ER-i tehnika ja inimestega. Hannes, kes uuris pidevalt erialaajakirju, teadis, kuidas ideaalis sellist salvestust ette valmistada ja läbi viia. Ta rääkis illustreerimiseks hea loo Svjatoslav Richterist ja Deutsche Grammophonist. Neil oli Pariisis salvestussessiooniks tellitud stuudio, aga kapriisne pianist polnud mitte millegagi rahul ja kogu ettevõtmine läks aia taha. Siis tuli produtsent välja uue katsega: ta üüris kusagil Lapimaal ühe küüni, paigutas sinna oma tipprežissööri ja -tehnika, ja kõik läkski käima! Kolme päevaga oli plaadimaterjal salves, Richter heas tujus ja vormis! Loo mõte on: muusikat tehes, eriti salvestades, mängib ülitähtsat rolli miljöö ja meeleolu, millega kunstnik ja režissöör töötavad. Ei piisa ainult nõudlikkusest ja absoluutsest kuulmisest. Vaat Hannes oskas seda meeleolu luua. Ja mul on kogemus, et ka Vello Meier oli meil sellise andega režissöör. Rohkem nagu ei tulegi meelde …

Kui nüüd veel õnnistustele mõelda, siis ei saa ma mööda Arvo Pärdist ja tema “Pro et contra’st”. Tuttavad olime Arvoga aastatest 1959–1960. Ta kutsus mind Pioneeride palee näidendi jaoks muusikat mängima, too esimene kord koos Ivi Tiviku ja Ants Suurväljaga, pluss Arvo ise. Ta ei andnud meile alguses midagi noodipuldile, istus klaveri taha ja kirjutas midagi – ja siis saimegi kõik oma partii. Mind lõi pahviks, kuidas ta momentaalselt tabas vajalikke karaktereid! Muide, ta kirjutas ju tol ajal ka oma populaarseks saanud lastelaulud. Edasi oli meie suhtlus Arvoga n-ö haltuurade tegemise liinil, mis tähendas filmimuusika sissemängimist. See oli valdkond, kus muude honoraridega võrreldes maksti muinasjutuliselt! Kinotegemises liikus suur raha. Aga loominguliselt oli see ka laboratoorium, kus võis katsetada kõike, kui režissööriga koostöö klappis. Arvo oma karakteritabamise võimega oli hinnatud filmimuusikalooja. Meie, pillimeeste rõõmuks! Aga mul on ka üks tüüpiline Arvo riugas tagataskus, see, kuidas ta mind n-ö kasvatas. Ükspäev ta helistas, et augustis, sel-ja-sel päeval on salvestus, tule kohale. On vaja improviseerida ja muud sellist. Muidugi oli augustikuuks see meelest läinud. Kuni ühel ööl kell 1 helises telefon: “Arvo siin. Kus sa siis oled? Meie ootame.” Mina haaran riided, pilli ja takso ja kihutan telemajja. Helistuudios on Arvo üksi. Küsin, mis ma tegema pean? Arvo ütleb vaikselt: “Mis on su tšellol kõige kõrgem noot? Vaat tee sellel tremolo’t, mul läheb vaja.” No tegin tremolo’t. “Ma ütlen, kui aitab.” Kurat, ta lasi mul tremoleerida vist üle viie minuti! Mõtlesin, et mul kukub käsi küljest ära. “Aitab. Aitäh, Toomas!” Vaikselt. Ja oligi kõik. Aga puänt tuli hiljem: mulle maksti välja sama honorar, mis teistele, kes olid kolm päeva salvestanud. Muidugi ei kasutanud ta sellest tremolo’st sekunditki.

Kui Arvo oli aastail kuskil 1965–1966 haiglas, tuli Mstislav Rostropovitš tema juurde, kaenlas pakk noodipaberit, kingituseks ka pliiats, ja tellis Arvolt tšellokontserdi. Kontsert sai valmis, aga Rostroppi ei kusagil. Tal oli alati jube kiire, viis aastat kõik päev-päevalt ette planeeritud. Aga teos, seesama “Pro et contra”, tuli ette kanda, sest muidu ei saanud helilooja raha. Olin kohe Arvoga nõus seda mängima, kuigi ma noodipildi järgi ei saanud päris hästi kõigest aru. Kui ta lasi mul improviseerida kadentsi, algusse, siis taipasin, kust tal see mõte pärines. Tõraveres oli toimunud noorte heliloojate – Sink, Rääts, Pärt – eksperimentaalmuusika õhtu. Selle käigus ma improviseerisin, mis läks nii hästi korda, et kõik naersid. See on muide ülim kompliment! Nüüd taipasin, mida Arvo mõtles ja tahtis. Teine mõte, mis mind kallutas seda mängima, oli, et kui Pärt tuleb ERSO ette, noodid käes, siis on teos sada protsenti edukas. Kindla peale. Aga ma ei osanud ette näha, et kogu teos läheb kohe kordamisele! Esiettekandel ja veel viiel järgmiselgi, nii meil kui Lätis, Gruusias, Dnepropetrovskis … Olen seda kontserti mänginud üle 30 korra. Vana Sapožnin ütles ikka, et tema on läbi terve elu ühe naljaga läbi saanud – imiteerides trombooni. See on teda “toitnud”. Nii on olnud Arvo tšellokontsert minu “leivanumber”. Muide, kui Rostropovitš tuli seda Tallinnas mängima, ei saanud ka tema kadentsi märkidest sotti ja Matsov viis mu tema juurde, et näitaksin, kuidas see oli Pärdil mõeldud-tehtud. Rostropovitšil on aga absoluutne mälu ka nägudele ja nii on ta hiljem Moskvas ja ka siin, kui mängis koos Washingtoni sümfooniaorkestriga, hüüatanud mind nähes: “Vot moi utšitelj idjot!”. Nii ta mind näägutas. Mul õnnestus siiski talle tutvustada ka Laine Leichterit, kes oli nastojaštšij, s.o tõeline tšelloõpetaja.

Viie aasta eest möödus 50 aastat selle kontserdi esiettekandest. See oli piisav põhjus üllitada mu uus heliplaat “Contra aut pro?”. Ja tagasi vaadata. Teatud suundumused panevad su rajale. See teekond on täis sündmusi. Me saaksime sellest järjejutu. Ainuüksi juba raadiomajas töötatud aastatest, mida me mõlemad mäletame kui vägagi loomingulisi. See oli raadio elus Ado Slutski aeg, kiire tehniliste arengute, aga ka sügavalt vaimsete arengute periood, olgu režiim meie ümber milline tahes. Need vaimsed arengud ju uuele vabariigile teed sillutasidki, või kuidas?

Ja omaette õnnistus olid õpinguaastad Moskvas, kuhu ma polekski äärepealt saanud meie eksperimentaal-häppeningi pärast Kirjanike maja musta laega saalis. Ma rõhutan – meie ei pannud viiulit põlema! See läks ise! Aga sündmuse järelkajad … Oh jah! Mind ei võetud Moskva konservatooriumi aspirantuuri vastu. Matsov oli see, kes lendas kohale ja pani Moskvasse jõudnud tendentsliku info õigesse valgusse. Ja ma saingi sisse, aga assistentuuri, ja siis veel kaheks aastaks aspirantuuri. Neist aastatest ja minu suurepärasest juhendajast Mihhail Homitserist võiksin tunde rääkida. Tema oli minu muusikutee üks erilisi õnnistusi.


See Moskva aeg, ainult õpingutele ja muusikale pühendatud, rikka kontserdieluga – see ise on mõtestamist väärt …

Aga kui ma nüüd veel kiirkorraski oma õnnistusi kokku loeksin, siis siin on töö Tubina ühingu tegevdirektorina ja igapäevane koostöö sellise mõjuka isiksusega nagu oli Vardo Rumessen; ma ei teagi – kord näis see nagu õnnistus, kord nagu karistus. Vardo võis olla ääretult võluv ja samas kohutavalt raskesti käsitatav. Aga millise töövõimega mees! Ja Tubina ühing teeb väga õiget ja head asja! Tänini!


Jätame vahele kõik need komisjonid, nõukogud ja ka Rahvuskultuuri fondi. Aga Eesti pillifondi tahaks küll sisse kirjutada. Selle A ja O on Marje Lohuaru, kes on erakordsete organisaatorivõimetega.

Pillifondi nõukogus olen ma just Rahvuskultuuri fondi kui asutajaliikme esindajana. Marje Lohuaru on geniaalne suhete looja ja töörügaja – pillifond ju ei ole kaugeltki mitte ainus tema töö. Sellest fondist maksaks üksikasju lugeda internetist, aga minu muljed Pariisist ja pilliparadiisist ehk Vatelot-Rampali paleest, täis rariteetseid instrumente ... Muusik, keelpillimängija jääb seda nähes ... Oh, ma ei teagi. See pillide ja meistrite teema on üldse üks omaette peatükk kultuurist. See, et meil on nüüd niisugune fond ja toetajad jne, on harukordselt inspireeriv. Muide, meil on ka noorte pillimeistrite kasvulava, Raivo Hiiemaa töökojas, soome, rootsi, saksa ja prantsuse meistrite juhendamisel. Meie pillifondi kuulub hetkel kümme kõrgelt koteeritud rariteetset meistripilli ja üheksa poognat. Laenutamiseks meie andekaimatele. SA Eesti Pillifond on võtnud endale ülesandeks lahendada see probleem koostöös riigi ning erasektoriga. Head eeskuju pole vaja kaugelt otsida, kõigis kõrgkultuurist lugupidavates riikides on sarnased kollektsioonid olemas.


On veel kaks olulist teemat: Pärnu sümfooniaorkestri juhatamine direktorina koostöös fantastilise ja unustamatu peadirigendi Jüri Alperteniga. Ja teiseks tahan ikka küsida, miks oled nii hinnatud ühiskondlikes ametites.

Pärnu orkester ja selle lugu väärib omaette artiklit. Nii väliste asjade osas – need lõputud paberid ja allkirjad edasi-tagasi, ja lõputud tõestamised ... Aga selle-eest orkestri sisuline töö uues kontserdimajas, mis on tõeline väärtus Pärnu jaoks – see kokku on “küünlaid väärt”! Kõik, mis sa ühiskondlikuks tööks nimetasid ... Tead, ma olen loomult rahulik, tagasihoidlik, mul pole ambitsioone, ma ei nori tüli. Ma olen alandlik inimene ja sobitun hästi ega sega kedagi. Sellepärast ilmselt ...


Aga üks suurimaid õnnistusi, mis inimesel üldse võib olla, on su head lapsed.

Jah, mu omad lapsed, kõik kolm. Nad on inimesed, kes sind mõistavad. Nad saavad omavahel hästi läbi. Nad on mu lähimad sõbrad, ükskõik, mis saatuse radu neil endil käia tuleb. See on väga suur õnn. Sinu teemavaliku taustal – mis minu meelest oli hea – olengi üks õnnistatud inimene.


130 views