“Helihardus” Tallinna toomkirikus


Metropoliit Eugeni oikumenilisel muusikalisel palvusel. FOTO INGRID MÄSAK

Koostöös Eesti kirikute nõukoguga pühendati 29. oktoobril Tallinna piiskoplikus toomkirikus festivali “Musica Hymnis” raames toimunud muusikaline palvus “Helihardus” Eesti vabariigi taasiseseisvumise 30. aastapäevale. Muusika, vaimne ärkamine ja vabadus on käinud meil käsikäes. On märgiline, et kirikute nõukogu usaldas selle olulise tähtpäeva läbiviimise Allar Kaasikule – festivali “Musica Hymnis” kunstilisele juhile, kelle aastatepikkune kogemus rahvusvahelisi festivale korraldades on kaasa toonud nii laialdase muusikalise haarde esinejate osas kui ka kõrged vaimsed alusväärtused.


Festival “Musica Hymnis” sai alguse kontserdist 18. septembril 2016 Pootsi-Kõpu kirikus. See pühendati Pärnu lähedal Seli vallas Pootsis sündinud esimese Eesti soost õigeusu piiskopi ja esimese kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlase piiskop Platoni (kodanikunimega Paul Kulbusch; 1869–1919) mälestusele (enamlased hukkasid ta 1919. aastal Tartus). Platon oli nii Tallinna kui Riia piiskop, üks ta lähedasemaid sõpru Riia vaimuliku seminari päevilt oli Eesti vabaduse loos kandvat rolli omanud Jaan Poska. Piiskop Platonile pühendatud festivali iga kontsert on iselaadne, neid on korraldatud eri paikades üle Eesti, aga ka nt Riias, Peterburis, Helsingis, Stockholmis, Amsterdamis jm. Kontsertide ülesehitus koos sõnalise palvusega on sidustanud eri kirikute koostööd ning väärtustanud ja toonud esile unustatud või (vaimuliku muusika osas möödunud aegade keeldudele omaselt) vähe esitatud heliloomingut. Sel “Helihardusel” oli nt Kaljo Raidi ja Helmut Rosenvaldi vaimulik looming tundmatu mitmele põlvkonnale.


“Heliharduse” peateos oli Anne Ellerhein-Metsala (1934–2015) kantaadi “Üks päev” taastatud ja redigeeritud versiooni esiettekanne. Kui kantaadi 1959. aastal valminud avamäng (“Proloog”) kandis helikeelelt selgelt äratuntavat tollele ajale kohaselt rahvusromantilise suunitluse mõjutusi, siis suurteos tervikuna vormus samm-sammult alles veerand sajandi jooksul 1984. aastaks. Tundes, et konservatooriumi lõpetamise järel ei leia ta looming ja tõekspidamised heakskiitu, oli Metsalal valida kahe tee vahel – kas minna kaasa (vaimuta) ajastu “vaimuga” või luua seda, mis hingelähedane. Nii eristubki noore helilooja kirjutatud sissejuhatus kantaadi järgnevatest osadest – “Psalm” (“Kui ainus päev on meie elu”), “Palve” (“Issand, Sinu poole tõuseb palve”), “Sanctus” ja koraal (“Suur on me Jumal”), “Fuuga” ja koraal (“Sest teie peate võitlema”, “Suur on me Jumal”) –, mis on kantud tugeva sisemise veendumusjõu ja kirega, luues justkui ühe hingetõmbega kokkukuuluva terviku. Kooriosade jõuliselt laiad harmooniakihistused (mis on kohati lähedased kontserdil kõlanud Krzysztof Penderecki “Agnus Dei” värvirikkusega) vahelduvad sisenduslike polüfooniliste arendustega, lastes süveneda olulistel teemadel. See on vaimsete tõekspidamiste osas veendunult selgusele jõudnud küpse looja väljendusviis. Kindlasti oli 1984. aastal sellise teose valmimine vapruse märk. Kantaat on loodud sopranile, koorile, orelile ja sümfooniaorkestrile, libreto põhineb Albert Ruutsoo, Varje Raidi (Puu) ja helilooja enda poeesial. Teose on 2010–2021 redigeerinud ja orkestreerinud Allar Kaasik, kellele olid toeks helilooja Helmut Rosenvald ja Šostakovitši kirjastuse peadirektor helilooja Viktor Jekimovski. Arvan, et just nimelt uus orkestratsioon on andnud kantaadile sellise dramaatiliselt värvika ja võitleva pinge, mis tõstab teose Eesti 1980-ndate heliloomingu paremikku. Kontserdilt saadud üldmuljes oli kindlasti oluline kontseptsiooniliselt terviklik ja suurepärast koostööd ilmutanud ettekanne. Jääb loota, et see kantaat õpetab meid mõistma aja ja (hinge)vabaduse hinda.


“Heliharduse” kava oli põimitud helikeelelt väga erinevate heliloojate loominguga (Arvo Pärdi “Jumalasünnitaja Neitsi, rõõmusta”, Kaljo Raidi koraalitöötlus “Ärgake, nii vahid hüüdvad!” ja Walesi koraal “Jeesus, minu koidutäht”, Galina Grigorjeva “Palve”, Peeter Süda “Ave Maria”, Cyrillus Kreegi “Mu süda, ärka üles!”, Anne Metsala kantaat “Üks päev”, Helmut Rosenvaldi koraalimeditatsioon “Oh Jeesus, Sinu valu!”, Krzysztof Penderecki “Agnus Dei”, Hugo Lepnurme “Tokaata”), mida ühendasid sakraalne elutunnetus ja tervikuna kõrgtasemel esitused. Osalesid segakoori Latvija kammerkoor, Čiurlionise (Leedu) ja Izmailovi (Venemaa) keelpillikvartett, puhkpillikvintett (Eesti), festivaliorkester (kontsertmeister Hans Christian Aavik) Brian Schembri juhatusel (Malta/Prantsusmaa) ning solistid Jaanika Kuusik (sopran), Ivo Posti (kontratenor), Lisanne Rull (harf), Piret Aidulo (orel), Virgo Veldi (saksofon), Mihkel Metsala (trompet) ja Allar Kaasik (tšello).


Kui Püha märterpiiskop Platon julgustas 1918. aastal – oma ainsaks jäänud tööaastal – eestlasi pühendama kogu jõu ja üksmeele iseseisvuse loomisele, siis läbi aegade on vaimuvõitluses olnud võimsaks relvaks just muusika. Selle üheks näiteks on ka festival “Musica Hymnis”. “Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas!” (1 Kr 3:11)


61 views