Helgi Sallo: Mitte miski ei tule su juurde, kui sa pole selleks ise valmis


FOTO DAISY LAPPARD / VANA BASKINI TEATER

Erakordse elusaatusega särav lavatäht Helgi Sallo on eesti opereti armastatud primadonna, unustamatu estraadilaulja ja muidugi proua Alma, kelle elu pea 20 aastat iga nädal eesti inimeste elutoas lahti rullub. Mul on au elada suure lavatähega samas majas ja seetõttu saan mõnikord köögiaknast välja vaadates osa veel ühest tema rollist, kus särav lauljanna kehastub meisterlikult tavainimeseks ja sulandub, barett viltu peas, märkamatult Mustamäe prouade sekka.

10. augustil saab Helgi Sallo 80.


Helgi Sallo: Eino Baskin on öelnud, et kui inimene saab 80, siis esimest korda ta tunneb, et on vana. Ja tõepoolest, äkki ma tunnen, et olen vana inimene. Siiamaani, mitte midagi. Aga nüüd siit tuikab ja sealt laguneb, igasugused hädad tulevad. Teed proovi ära neli tundi, ja issaristike – oled nii väsinud, et tahaks kohe pikali visata, jalad seinale.


Te mängite praegu tõesti teles ja erinevates teatrites, aga Estoniaga olete seotud juba tublisti rohkem kui pool sajandit.

Jah, mind võeti palgale 1964. aasta 14. detsembril. Siis oli keegi kooriartist dekreedis ja tekkis võimalus. Me tegime “West Side’i loo” proove ja nii sai mingil moel mulle töö eest maksta. Vaid neli kuud hiljem, 1965. aasta kevadel oli selline päev, kus hommikul oli “Viini vere” peaproov, lõunal laulsin proovisaalis konkurssi solisti kohale ja õhtul oli “West Side’i” etendus. Niisugust hullumeelset päeva pole mul rohkem elus olnud. Ja siis võeti mind solistiks. Nii et 1965. aasta aprillist olin Estonia ametlik solist. Üle 50 aasta.

Tee algul. Foto Gunnar Vaidla

Aga töötate Estonias ju siiamaani.

Kuskil 1990-ndate lõpust äkki tundsin, et kõik on juba olnud. Nagunii hakkab taandareng ja miks peaksin publikule näitama, et mul hakkab hääl vajuma. Nagu Beverly Sills ütles, et ilus on lahkuda allakäigu trepi kõige kõrgemal astmel. Siis ma otsustasin, et enam solistirolle ei tee. Aga Neeme Kuningas oli juba enne märganud, et ma olen hirmus õiendaja, topin oma nina igale poole ja mind ei huvita ainult oma roll, vaid kuidas kõik see asi kokku käib. Siis ta kutsus mind enda kõrvale assistendiks. Ja ma jäingi. Olen Estonias lavastaja kõrval näitejuhi ametis, pluss veel rollid, mis on jäänud, näiteks muusikalis “Viiuldaja katusel”.


Missugune on näitejuhi töö ooperiteatris? Lauljatel ei ole ju enamasti korralikku näitlejakoolitust.

Mulle meeldib. Kuigi suur noodist laulja ei ole ma kunagi olnud, on mind kogu elu huvitanud need lõputud märkused seal nootide peal klaviiris. Ja olen alati mõelnud, et miks kõik lauljad laulavad ühesuguse toruga kogu aeg. Mis mõte nendel helilooja märkustel siis on? Hakkasin seda uurima ja see mulle tõesti siiamaani hirmsasti meeldib.

Kui selle kõik lahti dešifreerid ja leiame põhjenduse, miks helilooja tahab, et äkki tuleb näiteks piano, siis see ongi ooperi mäng. Muusika peab läbi sinu tulema. Ja sa pead seda tunnetama nii nagu helilooja on kirjutanud.


Ikka muusika kaudu? Aga kui oluline on näitlejameisterlikkus, kõik see, mida Ants Lauter ja Ilmar Tammur kunagi teatriühingu lavakunstistuudios rääkisid ja õpetasid?

Ooperis näitlejameisterlikkus ongi muusikas olemine. Tuleb aru saada, miks helilooja on kirjutanud just nii aga mitte teisiti.

Lauter ütles alati, et tihti ei ole sõnad mitte oma mõtete väljendamiseks, vaid oma mõtete varjamiseks. Pagan, kui huvitav on istuda saalis ja mõelda, mida see tegelane tegelikult tahab öelda, kui ta ütleb, mida ta ütleb.

Paljud on märkinud, et ma analüüsin nii põhjalikult. Oma tütargi (Liina Vahtrik – Toim.) mainis seda, kui pidi ilma suurte proovideta sisse hüppama muusikali “Viiuldaja katusel” Golde ossa. Vaatasime koos 1989. aasta lavastuse salvestust ja rääkisime sellest, mis vahepeal on toimunud, millega ta lavale tuleb, kuhu ta ära läheb, mis tundega tagasi tuleb. Siis Liina nii toredasti ütles, et tead, kui mul oleks kooli ajal ka niisuguse analüüsi tegemist õpetatud, küll oleks siis palju lihtsam teatris töötada.


See teksti analüüs on ikkagi draamastuudiost kaasa saadud?

See oli väga hea kool. Seal õpetasid Lauter, Tohvelmann, Tammur...

Alguses olid etüüdid ja see oli jube periood, seda ma vihkasin. Oleksin vahepeal isegi ära läinud, aga Tammur püüdis mu tänaval kinni ja küsis, et miks ma koolis ei käi. Töötasin siis kokana ja rääkisin, et pean vara tõusma ja minema sööke tegema ja olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa lihtsalt. Siis pani Tammur mind teatriühingu tööstuskombinaati tikkima. Seal tukkusin kuu aega masina taga, kuu lõpus vorpisin oma normid täis ja kõik oli tip-top.

Aga Lauteriga hakkasime tekstiga tööle, võtsime mõne katkendi, kuhu ta käskis kleepida vahele valged paberid ja kirjutada sinna teksti alune tekst. See tundus alguses täiesti arusaamatu – kas vana on hulluks läinud –, kõik on öeldud, mis siin veel vaja on ... Aga nüüd, kui satun Metsakalmistule, panen ikka talle ka lillekese. Olen tihtipeale mõelnud, et kui ei oleks seda kooli olnud, siis ma poleks Estonia laval küll nii kaua vastu pidanud.

Mis see operett mängida, seal on ju stambid, kõik üks ja sama. Justkui šablooni järgi tehtud: on esipaar ja subretipaar, saavad kokku, lähevad tülli, lepivad ära, mida seal ikka mängida.