Helgi Sallo: Mitte miski ei tule su juurde, kui sa pole selleks ise valmis


FOTO DAISY LAPPARD / VANA BASKINI TEATER

Erakordse elusaatusega särav lavatäht Helgi Sallo on eesti opereti armastatud primadonna, unustamatu estraadilaulja ja muidugi proua Alma, kelle elu pea 20 aastat iga nädal eesti inimeste elutoas lahti rullub. Mul on au elada suure lavatähega samas majas ja seetõttu saan mõnikord köögiaknast välja vaadates osa veel ühest tema rollist, kus särav lauljanna kehastub meisterlikult tavainimeseks ja sulandub, barett viltu peas, märkamatult Mustamäe prouade sekka.

10. augustil saab Helgi Sallo 80.


Helgi Sallo: Eino Baskin on öelnud, et kui inimene saab 80, siis esimest korda ta tunneb, et on vana. Ja tõepoolest, äkki ma tunnen, et olen vana inimene. Siiamaani, mitte midagi. Aga nüüd siit tuikab ja sealt laguneb, igasugused hädad tulevad. Teed proovi ära neli tundi, ja issaristike – oled nii väsinud, et tahaks kohe pikali visata, jalad seinale.


Te mängite praegu tõesti teles ja erinevates teatrites, aga Estoniaga olete seotud juba tublisti rohkem kui pool sajandit.

Jah, mind võeti palgale 1964. aasta 14. detsembril. Siis oli keegi kooriartist dekreedis ja tekkis võimalus. Me tegime “West Side’i loo” proove ja nii sai mingil moel mulle töö eest maksta. Vaid neli kuud hiljem, 1965. aasta kevadel oli selline päev, kus hommikul oli “Viini vere” peaproov, lõunal laulsin proovisaalis konkurssi solisti kohale ja õhtul oli “West Side’i” etendus. Niisugust hullumeelset päeva pole mul rohkem elus olnud. Ja siis võeti mind solistiks. Nii et 1965. aasta aprillist olin Estonia ametlik solist. Üle 50 aasta.

Tee algul. Foto Gunnar Vaidla

Aga töötate Estonias ju siiamaani.

Kuskil 1990-ndate lõpust äkki tundsin, et kõik on juba olnud. Nagunii hakkab taandareng ja miks peaksin publikule näitama, et mul hakkab hääl vajuma. Nagu Beverly Sills ütles, et ilus on lahkuda allakäigu trepi kõige kõrgemal astmel. Siis ma otsustasin, et enam solistirolle ei tee. Aga Neeme Kuningas oli juba enne märganud, et ma olen hirmus õiendaja, topin oma nina igale poole ja mind ei huvita ainult oma roll, vaid kuidas kõik see asi kokku käib. Siis ta kutsus mind enda kõrvale assistendiks. Ja ma jäingi. Olen Estonias lavastaja kõrval näitejuhi ametis, pluss veel rollid, mis on jäänud, näiteks muusikalis “Viiuldaja katusel”.


Missugune on näitejuhi töö ooperiteatris? Lauljatel ei ole ju enamasti korralikku näitlejakoolitust.

Mulle meeldib. Kuigi suur noodist laulja ei ole ma kunagi olnud, on mind kogu elu huvitanud need lõputud märkused seal nootide peal klaviiris. Ja olen alati mõelnud, et miks kõik lauljad laulavad ühesuguse toruga kogu aeg. Mis mõte nendel helilooja märkustel siis on? Hakkasin seda uurima ja see mulle tõesti siiamaani hirmsasti meeldib.

Kui selle kõik lahti dešifreerid ja leiame põhjenduse, miks helilooja tahab, et äkki tuleb näiteks piano, siis see ongi ooperi mäng. Muusika peab läbi sinu tulema. Ja sa pead seda tunnetama nii nagu helilooja on kirjutanud.


Ikka muusika kaudu? Aga kui oluline on näitlejameisterlikkus, kõik see, mida Ants Lauter ja Ilmar Tammur kunagi teatriühingu lavakunstistuudios rääkisid ja õpetasid?

Ooperis näitlejameisterlikkus ongi muusikas olemine. Tuleb aru saada, miks helilooja on kirjutanud just nii aga mitte teisiti.

Lauter ütles alati, et tihti ei ole sõnad mitte oma mõtete väljendamiseks, vaid oma mõtete varjamiseks. Pagan, kui huvitav on istuda saalis ja mõelda, mida see tegelane tegelikult tahab öelda, kui ta ütleb, mida ta ütleb.

Paljud on märkinud, et ma analüüsin nii põhjalikult. Oma tütargi (Liina Vahtrik – Toim.) mainis seda, kui pidi ilma suurte proovideta sisse hüppama muusikali “Viiuldaja katusel” Golde ossa. Vaatasime koos 1989. aasta lavastuse salvestust ja rääkisime sellest, mis vahepeal on toimunud, millega ta lavale tuleb, kuhu ta ära läheb, mis tundega tagasi tuleb. Siis Liina nii toredasti ütles, et tead, kui mul oleks kooli ajal ka niisuguse analüüsi tegemist õpetatud, küll oleks siis palju lihtsam teatris töötada.


See teksti analüüs on ikkagi draamastuudiost kaasa saadud?

See oli väga hea kool. Seal õpetasid Lauter, Tohvelmann, Tammur...

Alguses olid etüüdid ja see oli jube periood, seda ma vihkasin. Oleksin vahepeal isegi ära läinud, aga Tammur püüdis mu tänaval kinni ja küsis, et miks ma koolis ei käi. Töötasin siis kokana ja rääkisin, et pean vara tõusma ja minema sööke tegema ja olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa lihtsalt. Siis pani Tammur mind teatriühingu tööstuskombinaati tikkima. Seal tukkusin kuu aega masina taga, kuu lõpus vorpisin oma normid täis ja kõik oli tip-top.

Aga Lauteriga hakkasime tekstiga tööle, võtsime mõne katkendi, kuhu ta käskis kleepida vahele valged paberid ja kirjutada sinna teksti alune tekst. See tundus alguses täiesti arusaamatu – kas vana on hulluks läinud –, kõik on öeldud, mis siin veel vaja on ... Aga nüüd, kui satun Metsakalmistule, panen ikka talle ka lillekese. Olen tihtipeale mõelnud, et kui ei oleks seda kooli olnud, siis ma poleks Estonia laval küll nii kaua vastu pidanud.

Mis see operett mängida, seal on ju stambid, kõik üks ja sama. Justkui šablooni järgi tehtud: on esipaar ja subretipaar, saavad kokku, lähevad tülli, lepivad ära, mida seal ikka mängida.

Smetana ooperis "Müüdud mõrsja", partneriks Ivo Kuusk. Foto RO Estonia pildikogust

Operetis on ikkagi kõrgema meisterlikkuse nõue.

Ma ei tea. Katrin Karismaga oleme arutanud, et kuna oleme mõlemad draama kooliga, siis me ei üritanudki olla mingid primadonnad või subretid. Me mängisime inimesi ja sündmusi.

Mina võtsin kohe muusika ette – sealt saad kätte selle inimese karakteri, õpid teda teksti ja muusika kaudu tundma. Aga raskus ongi selles, et seal on sõnaline osa, siis jääb sõnadest puudu ja muusika tuleb juurde ja kõige lõpuks lisandub veel liikumine. Ja kui oled ära vihtunud oma tantsu, tuleb hingamine korda saada, et ei hakkaks hingeldades rääkima.

See teebki selle asja raskeks, et koos on kolm eri asja, mida ei mängi kolm inimest, vaid ikka üks ja seesama peab suutma kõike sujuvalt ühendada. Ja oleks seda kuskil õpetatud! Selles suhtes olen ma ju puhas diletant – teen nagu sisehääl ja intuitsioon juhivad.

Mäletan, et kui Monika Wiesler lavastas “Viini verd”, siis tema suur lemmik oli Annika Tõnuri, mis on ka täiesti mõistetav, sest Annika oli sündinud primadonna. Wiesler tegi minuga ka mõned proovid ja siis ükskord ütles vaikselt, et “Helgi, mina ei saa aru, kumb te nüüd olete, subrett või primadonna”. Vastasin, et kui ma isegi teaks. Ma ei ole kumbki. Olen lihtsalt Helgi Sallo, näitleja.

Aga ta ei saanud minust aru. Siis seletasin, et meil ei ole niisugust traditsiooni. Ma olen ooperit laulnud, draamat ja subretti ja esimest armastajat mänginud. Me teemegi kõike. Ja see on ka hea: saad ennast proovile panna ja mine tea, kus sa leiad enda, et see ongi just sinu asi.


Teie elukäiku meenutades tundub uskumatu fakt, et tahtsite astuda muusikakooli, aga ei saanud sinna sisse ja siis läksite 15. tööstuskooli kokanduse erialale.

Muusika on mul sees tõenäoliselt vanemate kaudu. Mu isal olevat olnud suurepärane hääl. Ta laulis Estonia abikooris. Paraku võttis ta II maailmasõda. Ja ema laulis nagu ööbik.

Kui laps olin ja elasime Lillekülas agulis, elas meie maja taga Välja tänavas Estonia koorilaulja, kes vahel aias laulis, tegi hääleharjutusi. Ma kiresin temaga kaasa. Kui raadiost midagi tuli, siis tõmbasin ka nii nagu torust tuli. Ja kui koolis pidin esinema, siis ikka räägiti, et Helgi nii ilusti laulab ja kuidas see südamesse läheb. Nii mõtlesingi, et lähen muusikakooli katsetele. Ei mäleta enam, mida ma seal laulsin, aga öeldi jah, et väga ilusti peab viisi, aga materjali pole.


Need, kes selle otsuse tegid, pidid hiljem ikka häbenema silmad peast.

Ei tea midagi. Võibolla oli mul mingi kramp või midagi, et nad ei tundnud ära. Aga see on ka üks asi, miks ma ei ole julgenud õpetama hakata, mida paljud on mulle soovitanud. Mul on hirm, et äkki ma ka ei tunne ära, kellel on materjali.

Kui Neeme Kuningas oli Siberis (Kuningas töötas 2016–2018 Venemaal Krasnojarski ooperi- ja balletiteatri pealavastajana – Toim.), siis tahtis Muusikaakadeemia lõpetajatega välja tuua Tambergi ooperi “Cyrano de Bergerac”. Kuna ma olin Neeme assistent, kui ta ooperi Estonias lavastas, siis paluti, et kas ma ei tuleks ja teeks noortega tööd. Küll see oli õnnestav periood! Kuidas nad ahnelt kuulasid ja olid kohe valmis proovima. Ühesõnaga, töö sujus meil hästi. Ja kui Neeme naasis ja tuli viimasesse peaproovi, siis patsutas ta õlale ja ütles, et “Helgi, sa oled jube head tööd teinud”. Ma olin nii rõõmus. Ja tõesti need noored kandsid etenduse välja suurepäraselt.


Konservatooriumi laulukateedris ettevalmistusklassis käisite siiski ka kaks aastat Tiit Kuusiku juures. Miks te siis konservatooriumisse ei astunud?

Seal juhtus selline lugu. Meil oli teise ettevalmistusklassi lõpueksam ja ootasin ukse taga oma etteastet. See võis olla Laine Mustasaar, kes tuli mu juurde ja ütles, et teate, mina soovitan teile, minge siit ära. Varsti te ei oska enam vana moodi laulda, aga see, kuidas teid pannakse siin laulma, ei ole enam teie. See päris ehmatas. Hakkasin mõtlema, et võibolla tõesti, sest juba enne oli keegi mulle öelnud, et mul on jumala poolt hääl paika pandud, seda pole vaja ümber teha. Pealegi oli teatris tööd tõesti väga palju. Tol ajal tuli aastas ikka kaks tükki välja ja igas tükis olin ma sees. Kõik läks nagu kokku ja otsustasingi, et olgu peale, ma siis laulan nii nagu ma laulan.

Miks ma üldse ettevalmistusklassi läksin, oli sellepärast, et vist Anna Klas käis meil “West Side’i” proove tegemas ja ütles, et “Helgike, kas te ei kuule, kuidas fraas on?” Ma mõtlesin, mis pagana asi see fraas on. Sellepärast läksin konservatooriumi, et teada saada, mis asi on fraas. Ja sain ka. Kui olin need kaks aastat seal ära käinud ja tegime Tekla Kohaga “Don Giovanni” proove, ütles Tekla järsku, et küll teil on ilus fraas. See oli nii armas, ma olin õnnelik. Sain fraasi kätte.


Võibolla oligi õige otsus konservatooriumisse mitte astuda?

Ma olen omamoodi fatalist. Mitte miski ei tule su juurde, kui sa pole selleks ise valmis.

Paljud küsivad, et kas mul on mõni roll, mida oleksin tahtnud teha. Mul on alati vastus valmis: kui see roll pole tulnud, siis ma pole selleks valmis olnud. Keegi kuskil hoolitseb selle eest, et ma ei saa asju, mis mind murravad. Ja kui ei tule, siis polnud valmis. Mis ma ikka põen.

Jumal, ma olen ju saanud rohkem, kui oma võimete juures oleksin võinud unistada või tahta. Mul ei ole midagi kurta.

"West Side Story's" koos Harri Vasaraga. Foto RO Estonia pildikogust

Ooperiteatrisse sattumine oli samuti suurte juhuste kokkulangemise tulemus. Te õppisite koos Eri Klasiga draamastuudios ja tema kutsus teid “West Side’i loo” lavastusse Mariat laulma.

Lavakunstikooli II lend hakkas lõpetama ja neil ei olnud “West Side’i” sobivat Mariat. Ma tulin Erile meelde ja ta ütles, et kutsuge see Sallo ka proovi. Sealt kõik peale hakkas. Tegelikult mul jäigi Eri käest küsimata, millega ma talle stuudiost meelde jäin. Ükskord küll hakkasime rääkima, aga midagi tuli vahele, jäigi jutt pooleli.

Minu kutsumine Pansole muidugi üldse ei meeldinud. Seda oli kohe igas asjas näha. Õnneks tema seda tükki ei lavastanud, lavastas Vello Rummo, aga mul on siiamaani sellepärast okas hinges.

Meil oli viimane peaproov ja istusime kõik täis ootust, sest Panso vaatas proovi ja tegi pärast kõigile märkusi. Harri Vasarale kõigepealt, kuna ta oli Estoniast. Siis Valdo Peetrile, kellel oli väike roll, ühesõnaga kõigile, ka kõige väiksemate osade tegijatele. Ja siis läks oma üliõpilaste juurde. Mina istun ja küsisin vaikselt oma naabrilt, et kas ta Mariast rääkis midagi? Ei rääkinud ...

Hea küll, ma olen Tammuri õpilane. Aga niipalju oleks Panso ikka võinud ennast kokku võtta, et ühe lausegi peaosatäitjale öelda. Õnneks rääkisid Helmi Tohvelmann ja Viive Ernesaks mulle pärast, kuidas oli ja et muretsemiseks pole põhjust.


Georg Ots on teie teatriteele ka olulise jälje jätnud. Kuidas oli temaga koos laval olla muusikalis “Mees La Manchast”?

Eks algul oli hirm küll. Mäletan, et olin alguses nii imestunud, et mida ta lollitab proovides: viskab kogu aeg nalja ja Nõmmik ka nagu midagi ei ütle. Kuu aega läks kindlasti mööda, enne kui taipasin – ükskõik kui suur laulja on, alustab ta ikka nullist. Ta on täpselt samasugune nagu meie teised. Ja niikaua, kuni ta ei olnud leidnud puutepunkti selle rolliga, oli see tema kaitse. Siis ta tegi nalja selle rolliga. Ja siis ühel päeval, kui ta nagu konksu taha sai, hakkas kõik äkki minema. On jumalik tunne olla laval inimesega, kes kuuleb, mida sa räägid, kes näeb sind. Need olid pidupäevad, kui sain temaga mängida.

Mäletan ka seda hetke, kui mul proovieelne hirm üle läks. Me olime saali ukse taga jalutusruumis ja läks kuidagi jutuks. Tal oli meeles üks hetk, kui ta tänaval tuli mulle vastu ja ma vaatasin, issand, Georg Ots tuleb. Kui ta oli minust mööda läinud, siis lidusin ruttu teisele poole teed ja tulin talle kolm-neli korda niimoodi vastu, et saaks totakalt õnneliku näoga naeratada. Ja Otsal oli see meeles! Küsis: kuulge, kas teie ei olnud see ... ja ma tunnistasin, et muidugi olin. “Mul on nii hea meel, et te mäletate. Teil on ju tuhandeid austajaid olnud!” Aga ta ütles, et see oli midagi niisugust, mis jäi meelde. Ütlesin siis, et tahaksin ka ükskord jõuda nii kaugele, kui teie olete, et ükskõik, mida te laval teete, siis ainult kiidetakse teid. Küll see võib ikka hea tunne olla. Ta pani mulle käe õlale, vaatas armsalt otsa ja sõnas, et kulla laps, ärge jumala pärast seda tahtke. Tahtke, et teil oleks alati kas või üks inimene, kes ütleb, kuidas asi tegelikult on.

Georg Otsaga legendaarses lavastuses "Mees La Manchast". Foto RO Estonia pildikogust

Ja siis kutsus Ots teid Zerlina osasse, kui tegi Estonias oma esimest ja viimast ooperilavastust, Mozarti “Don Giovannit”.

See oli täielik nali, panin toru ära, kui ta helistas, sest arvasin, et keegi kolleeg teeb lolli nalja. Ma ei olnud temaga telefonis rääkinud. Aga ta helistas uuesti ja ütles, et vabandage, kõne katkes. Ta nii kenasti rääkis, et tavaliselt on see kuju nagu mingi portselanpupe, aga tema tahaks, et Zerlina oleks lihtne maatüdruk, kel on huumorimeelt ja kes oskab enda eest seista. Ja kui te seda muusikat kuulate, siis see võimaldab kõike seda teha. Siis ostsin endale selle lasteklaveri Pille, kus oli kaks oktavit peal, ja hakkasin oma partiid õppima, sest mulle tundus, et kui lähen proovi, peab partii selge olema. See töö oli väga huvitav, sest Ots oli ise just niisugune suurepärane laulja, kes nimelt nootide taha vaatas.

Georg Malviuse ja Jüri Krjukoviga 1989. Foto RO Estonia pildikogust

Kes on kõige põnevamad lavastajad, kellega teil on kokkupuudet olnud?

1989. aastal oli Georg Malvius klass omaette. Mitte keegi polnud varem midagi sellist teinud. Ja kõik need noored, kes tegid temaga toona muusikali “Viiuldaja katusel”, said uskumatu kooli. Ta jaotas stseenid juppideks, kõikidele pandi pealkirjad, kõik oli enne läbi arutatud, mis karakterid, mis iseloom, ja siis pidi igaüks läbi oma karakteri seda pealkirja mängima. Sellist tööd ei olnud mitte keegi varem teinud. See oli suurepärane.

Ja Georgi Ansimov oli oivaline lavastaja. Ta oli väga hea huumorisoonega ja särav jutuvestja, oskas luua proovis loomingulise õhkkonna. Teeme just operetti “Kaks kevadpäeva”, loeme ja loeme, tema kogu aeg: “ne verju, ne verju!” ... Ma mõtlesin, et muidugi sa ei usu, kui sa ei saa sõnadest aru. Aga kui olime kaks nädalat tööd teinud, siis taipasin, muidugi ta ne verju. Intonatsioonist saab ju aru, kas on või ei ole. Nii et jah, hästi sümpaatne mees oli.

Ja Neeme Kuningas, ma mäletan, et kui ta tuli, siis oli tal selline suhtumine nagu noortel inimestel ikka, et nüüd ma tulen ja näitan, kuidas tuleb teha. Aga ta on aastatega küpsenud. Tema “Tristan ja Isolde” oli üks paremaid asju, mis ma näinud olen. Vanasti oli ta kole paljusõnaline. Siis ta ütleski, et võtab minu kõrvale, et ma tõlgiks lauljatele ära, mida ta öelda tahab.


Kas näitejuhi töö on tore töö?

See meeldib mulle hullupööra. Vahepeal ma ei suutnud otsustada, mis mulle rohkem meeldib, kas ise laval olla või teha näitejuhi tööd. Kui sa näed, et inimene on ummikus ja sa saad paari sõnaga ta selle künka tagant minema, nii et tal hakkab asi jälle edasi arenema, see on nii mõnus tunne.

Mul endal ei ole kunagi midagi lihtsalt tulnud, aga alati on aidanud need viis küsimust: kes, kus, mida, miks ja kuidas – mille esitamise vajadus enne iga osa sündi juba teatristuudios selgeks sai.

Ja praegu ka, kui me teeme “Lumeroosi” proove, siis ma iga kord vabandan ette, et hakkan jälle küsima. Lavastaja Eero Spriit juba naerab ja eks me siis jälle arutame koos, kuidas need asjad kokku kõlama peaksid. Niimoodi nokitseda on mulle eluaeg meeldinud.


Iga kord laval esinedes peab ennast kokku võtma, aga vahel tuleb ka ennast ületada. Kontsert Belgias, kus hiired ründasid, on ilmekas näide. Kuidas selline eneseületamine sünnib?

Oi, see oli õudne, see oli õudne! Mul on ka hiired olnud, kardan neid kohutavalt.

1971. aastal Belgias Liege’is kontserdil laulan ja mida ma näen – keegi on lasknud valged hiired saali ja need tulevad üha lähemale. Kuna lava oli madal, siis näen, kuidas üks jõuab juba mu jalgade juurde. Aga sa oled laval, teises rollis, teine inimene. Ei hakka karjuma, ei jookse lavalt ära. Võtsin siis selle hiire kätte ja laulsin talle “Hell, hell, on arm nii hell”.

Püha müristus! Andsin õhusuudluse ja panin maha tagasi. Vaene hiir oli nii paanikas, et lidus ei tea kuhu. Pärast värisesin õudusest, et issand jumal, ma võtsin hiire pihku. Mind taheti viia kiirabiga kuhugi, et teha teetanuse süst, et äkki need olid mürgitatud hiired. Aga pesin hoolega käsi ja ei midagi. Hiired saadi ka saalist välja ja kontsert läks edasi.


Kuidas “Horoskoobi” lauluvõistlus aitas tuntusele kaasa, kas see tõi inimesi ka teatrisse?

“Horoskoopi” tehti aastatel 1969–1973. Olin siis juba viis aastat teatris olnud. Mina sattusin lauluvõistlusele tänu Kustas Kikerpuule, kelle juures olin Norma ansamblis laulnud kokakooli ajal. Telekas oli siis juba igas kodus, või mindi naabri poole vaatama. See oli pööraselt populaarne saade. Ja ükskõik, kuhu me läksime neid operette mängima või kontserte andma, kui kuulutati välja Helgi Sallo, siis teadsid kõik, et see on see, kes laulis “Lõppenud on päevad” ja et tuleb raudselt vaatama minna, mida ta teatrilaval teeb. Mul oli see väga hea PR.


Teie rollid on väga mitmepalgelised. Mitte ainult primadonna ja subrett ja ooper, aga ka Pipi ja Notsu. Mida on kõige toredam teha?

Mida kaugem enesest on, seda rohkem mulle meeldib. Nagunii ma mängin iseenda pealt kõike. Aga siis avastad endas võimalusi, et võin ka selliseid olukordi mängida ja õigustada, miks ta tegi nii nagu mina Helgina ei teeks.

Näiteks etendasime kaks suve Vana Baskini teatris näidendit “Metsas ei kuule su karjumist keegi”. Ja seal olin ma napsulembene tegelane. Olen ükskord juba laval joodik olnud, Raimo Kangro ooperis “Ohver”. Paljud olid juba siis minestuse äärel. Nüüd tuldi isegi lava taha küsima, et miks teie, Helgi, meie operetiprimadonna, küll peate niisugust osa mängima?

Eks ma siis ütlen, kulla inimesed, ma olen ju näitleja ja näitlejal on oluline, et saaks mängida hästi palju erinevaid rolle. Nii õpin inimesi tundma, see teeb mind tolerantsemaks. Aga olen endale selgeks teinud, et see pole minu probleem – see on nende probleem, kuidas nemad tahavad mind näha. Mida kaugemale endast lähed, seda põnevam, ja kui sa lõpuks selle kujuni jõuad, talle tere ütled ja saad edasi minna selle inimesena, on pagana hea tunne.

Aga näiteks “Mees La Manchast” jäi juba sellepärast erilisena meelde, et oli õnnestav hetk olla Georg Otsaga laval ja tunda seda, et ta võtab sind, hariduseta algajat kui võrdset partnerit ja te mängite koos ühte asja.

“Savoy balli” Madeleine on mulle ka muidugi hästi armsaks jäänud, kuna Ago-Endrik Kerge, kes oli ju ka üks mu lemmiklavastajaid, võttis ja pani mind esimest naist mängima. See oli esimene kord. Ja kuidas osa publikust ei võtnud vastu seda! Küll oli neid vingujaid, et ikka subrett ja miks niisugust ... Aga kui tulid juba Mariza, Ilona, oldi leppinud ja leiti, et Sallole sobivad ka need rollid..

Hermani muusikali “Hallo, Dolly” (1996) nimiosas. Foto RO Estonia pildikogust

Kriitikud kirjutasid toona, kuidas Sallo hääl areneb, läheb kogu aeg paremaks, ulatus kasvab. Tegite ka aina enam ja enam ooperis kaasa. Kuidas see hääle arendamine käis?

Kunagi küsis üks laulja, et kuidas sul on nii, et viskad kolmanda oktavi do’sid, nagu need oleksid esimese oktavi sol’id. Sul ei ole mingit probleemi. Vastasin, et ma ei mõelnud ju üldse selle peale, mis noot tuleb. Neeme Kuningas ütles kord ühele noorele lauljale, et ära mõtle kõrguste peale, lase meloodia kannab sind. Minu meelest on see ilus ütlemine. Tõenäoliselt ongi mul elu aeg olnud nii, et meloodia kannab mind ja viib kuhu vaja, kasvõi kõrgustesse. Aga kui proovisaalis ei tule, siis ei tule ka laval, see on selge.


Kõige kauem olete vokaaliga tööd teinud Henno Seinaga, olen kuulnud tema suurepärastest pedagoogivõimetest.

Ta oli meil teatris koorilaulja, Aleksander Arderi õpilane. Arder nägi Henno Seinas oma töö jätkajat.

Me harjutasime Hennoga nädalas kolm korda vähemalt, tegime harjutusi. Ja ta rääkis ikka ja jälle hingamisest. Laulmine polegi ju muud, kui õige sisse ja välja hingamine. Näiteks kui ma “Müüdud mõrsjat” laulsin – issand, mõelda, et ma olen niisuguse partii laulnud –, siis õppisime partiid, laulsime neid aariaid ja otsisime, kuidas teha see endale sobivaks, nii et ma häälele häda ei tee. Aga laval olles ma ilmaski nootide peale ei mõelnud. Tõesti, ma lasin meloodial ennast kanda. Selles mõttes ma poleks kaasaegset või atonaalset muusikat ilmaski osanud laulda.


Kui pikalt see töö kestis?

Henno Seina surmani 1992. aastal. Olin siis nii õnnetu, oli tunne, et olen orvuks jäänud. Ka kõik suured meistrid, maailmakuulsused käivad oma pedagoogidele ette laulmas, see on nii oluline. Aga mul kadus see võimalus ära.


Mis on kõige toredam osa lavatööst – aplaus, kriitika ... ?

Juba varakult sai mulle selgeks, et on kriitikuid, kelle kirjutisi ma parem üldse ei loe, sest tean, et ei leia sealt midagi sellist, mis minu rolli edasi aitaks või aitaks etendust paremaks teha. Ma saan sealt ainult negatiivse emotsiooni. Ometi on alati üks-kaks inimest, kelle arvamus mulle korda läks.

Helga Tõnsoni “Mees La Manchast” arvustusest sain teada, kuidas Aldonzat mängida, mis on muidugi haruldane. See oli väga hästi lahti kirjutatud. Lugesin arvustuse mitu korda läbi. Seal oli asju, mida ma polnud mõelnudki, aga tema nägi neid.

Aplaus on muidugi tore, see on otsene tänu tehtu eest. Aga mäletan, et kui me mängisime Anne Veesaarega Hüüru mõisas “Head ööd, ema”, siis ühe etendusega tähistasime minu 70. sünnipäeva. Ma veel ütlesin, et tore oleks, kui nad täna lõpus ei plaksutaks – mida nad plaksutavad, tütar tapab end ära ja ema on murest murtud. Ja oligi nii: etendus lõpeb ja kõik tõusevad ainult püsti. Siis olime Annega mõlemad peaaegu nutma puhkemas, olime nii õnnelikud. Lõpuks tuli välja, et administraator, kes pileteid müüs, oli kõikidele öelnud, et ärge täna plaksutage Sallo juubeli puhul. Nullis kõik ära. Aga saime vähemalt emotsiooni kätte.


Aga kuidas tükist välja saab?

Ei ole mingit küsimust, minul küll ei ole. Olen ju mänginud ka süngeid lugusid, nagu see ema roll. Aga operetis pole mingi probleem. Puhastad näo ära ja ...


Kohe magama ju ei lähe.

Seda muidugi, aga kojuminek võtab ka aega, jood väikese tee, võtad võileiva. Vanasti praadisin endale alati peekonit, rasv tilkus veel, siis tuli hea uni. Seda mul ei ole, nagu Obraztsova kirjutas, et ta ei saa üldse aru, miks pärast Carmenit plaksutatakse: mind tapetakse ära ja nad plaksutavad. Ta ei saanud üldse rollis välja. Sellist asja minul kunagi ei ole. See, mis on laval, on laval, ja kui tuled lavalt maha, siis on jälle oma elu.

Sama lugu on partneritega. Mul on meespartnereid, keda ma elus absoluutselt ei talu. Ta on mulle nii vastukarva, et ei taha temaga ühtegi sõna vahetada. Aga laval mängid temaga armastust, nii et pritsib. Mingit probleemi ei ole. Tuled lavalt ära, siis on ainult aitäh ja head aega.

Helgi Sallo muusikalis "Kabaree". Foto RO Estonia pildikogust

Teatris on teadagi suured isiksused ja seal on ka konkurentsi ja rivaalitsemist. Katrin Karisma on meenutanud, et kui on rolli peal kaks lauljat, siis on oluline, kes saab teha esietendust. Kas olete tundnud teatris vaenu või konkurentsi?

Paraku ei ole. Aga meil Katriniga oli jah ükskord probleem. Aga midagi polnud teha. Meil klappis dirigent Paul Mägiga hästi, meil on ühesugune muusikatunnetus. Tegin “Kabarees” kahte osa: Sallyt ja proua Schneiderit. Vahetult enne esietendust avanes mul võimalus sõita NSV Liidu delegatsiooni koosseisus Inglismaale. Ja mind lubati, kuna osatäitjaid oli ja proovid seisma ei jäänud. Katrin tegi siis Sallyt ja Ülle Ulla proua Schneiderit. Olime ära vist kümme päeva. Tulin tagasi ja mind üllatas, et peaaegu midagi polnud edasi läinud, proovid olid täpselt samal tasemel. Tegime siis Krjukoviga paar päeva eraldi proove, seejärel pandi kostüüm selga ja läksin lavaproovi Sallyt tegema. Ja see oli otsustav. Pärast ütles Paul Mägi, et esietenduse teeb Sallo. Miks ta nii otsustas, ma tõesti ei tea. Katrin sügas ju kõik need päevad proove teha, puhtalt tänuks selle eest oleks võinud anda talle esietenduse. Aga siis ma ei osanud nii mõelda. Usaldasin dirigenti ja lavastajat jäägitult ja jäi nii, nagu nemad ütlesid. Aga see asi on meil Katriniga ammu ära klaaritud.