Search

Hasartsed mängud Mustpeades


Annely Peebo, Tõnu Kaljuste ja Maria Listra Barberi kaardilauas. FOTO RENE JAKOBSON

Enne suuremat kultuuripaastu, veebruari viimastel päevadel, sai toimuda viimaste saalisviibiva publikuga muusikasündmuste hulgas neljas kontsert sarjast “Kõrvaring”.

See Tõnu Kaljuste algatatud kontserdisari on toonud publikuni huvitavaid rariteete ja minul on olnud õnne laiendada oma kõrvaringi kõigil neljal seni toimunud kontserdil. Sarja kavad on erinenud nii kompaktsuse kui ka mastaapsuse poolest, kuid neil on olnud ühine eesmärk tuua eesti kuulajani siinmail vähe või veel üldse mitte kõlanud teoseid, mis on seejuures pakkunud ka elamusi tänu väga huvitavatele kavakombinatsioonidele. On väga hea, et Eesti kontserdielus on hakatud üha enam tähelepanu pöörama uuemale ja vanemale heliloomingule, mida siinne publik ei ole veel kuulnud.


“Kaardimängu” kava pakkus Ameerika heliloojate ja Witold Lutosławski loomingut väga sobivas ja vaheldusrikkas kombinatsioonis, tipnedes Samuel Barberi miniatuurse kammerooperiga “Bridžikäsi”. Kõik teosed kõlasid Eestis esmakordselt.

Avalooks oli Ameerikast pärit helilooja Bryce Dessneri “Réponse Lutosławski”, mis on mõeldud austusavaldusena tuntud poola heliloojale. Dessneri teos on üldjoontes üsna Hollywoodi filmimuusika laadselt heakõlaline ning selge ja etteaimatav nii emotsiooniskaala kui ka dramaturgia poolest. Tema minimalistliku stiili juures imetlesin sellegipoolest, kui leidlikult ja seejuures mõjuvalt on ta kasutanud keelpille. Näiteks teose avataktides põnevust tekitav tšellode con legno battuto, mis hiljem kandus kogu orkestrile, ning sellele lisandunud viiulite eleegiline meloodialiin. Samuti üllatasid selle minimalismi sees erinevad flažolettide kombinatsioonid ja huvitavad polüfoonilised ruumilise helikandumise või natuke isegi kaja illusiooni loovad tehnikad.


Samuel Barberilt tuli sel kontserdil ettekandele lausa kolm teost. Barberit teavad kõik, kuid ka laiemalt orkestrite kontserdikavadele pilku heites ei ole sealt tema teoseid peale kuulsa “Adagio” kuigi palju leida. Seetõttu oligi huvitav, et seekord sai publik kogeda koguni kolme suhteliselt eriilmelist teost. Esimene neist oli “Capricorni kontsert” flöödile, oboele, trompetile ja keelpillidele. Mulle avaldas muljet Tallinna Kammerorkestri täielik kõlaline ümberkehastumine, väga head mõjuvad karakterid, samas sobivalt ökonoomne mäng, mis kõige eelöeldu teostamisele kindlasti kaasa aitas. Flötist Eneli Hiiemaa pani kuulama väga julge ja tundliku fraseerimisega, samuti meeldis kõigi kolme solisti, ka Riivo Kallasmaa ja Indrek Vau hea ansamblitunnetus, ühisosa leidmine kõlavärvides ja hea balanss. Siiski ei jõudnud mõned madalamas-keskmises registris flöödisoolod väga reljeefselt publikuni, siin oleks orkestril olnud hea võimalus kasutada veelgi õrnemat piano nüanssi.


Kontsert oli kavandatud nii, et teosed järgnesid üksteisele attacca ilma aplausita. Kuigi päris nii ei läinud, sest publik ei suutnud vaimustust tagasi hoida, sobis see üldjoontes kavaga väga hästi. Kohandatud, aga sellegipoolest pika reverberatsiooniga Valge saali akustikas oli kogu kontserdi vältel tunne, et selles ilusas ja väga nauditavas voolavuses võib leiduda võimalusi veel rohkem piano nüanssidesse tagasi minna.


Samuel Barberi “Canzonetta” oboele ja keelpilliorkestrile, mis oli sel kontserdil ühtlasi sissejuhatuseks Barberi kammerooperile, tõmbas kuulama nii solisti Riivo Kallasmaa paindliku lüürilise mängu kui ka orkestri tundlike kõlavärvidega. Nii lummav kui “Canzonetta” juba poole peal ka oli, ei teadvustanud ma endale, et “Bridžikäsi” võib selle kontserdisaali veel teatrilavaks pöörata. Ometi juhtus see esimestest hetkedest, kui avanes saali kõrvaluks ning Marko Matvere ja Maria Listra uksel seisid. Maailma üheks lühimaks kammerooperiks tituleeritud “Bridžikäsi” oli hästi läbi mõeldud nii lavastuse, ruumilahenduse kui rollivalikute suhtes. Tõepoolest, kõik neli ooperi tegelaskuju kandsid oma rolli väga hästi. Siinjuures tundus Barberi kahe kontrastselt erineva teose – lüürilise “Canzonetta” ning jalutava bassi ja salongiliku džässmuusikahõngulise “Bridžikäe” sidumine täiesti orgaaniline.


Selliselt kontserdilt olnuks väga keeruline lahkuda, eriti teades, et vähemalt kuu aega ei saa nüüd kontserdisaalis istudes elavas esituses muusikat kogeda. Kaljustel, orkestril ja ooperikangelastel oli varuks lisalugu, mis on samuti seotud kaardimänguga – Lady Gaga “Poker Face”. See jahutas oluliselt äsja läbielatut, kuigi saalis teisi endasarnaseid maskidega miimikata tegelasi silmates ja hetkel õnnemängu meenutavate võimalustega (või nende kadumisega) kultuurielu üle mõtiskledes jõudis nali vägagi hästi kohale.


Kõrvaring IV “Kaardimäng” 27. veebruaril Mustpeade maja Valges saalis: Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkester, Eneli Hiiemaa (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe), Indrek Vau (trompet), Maria Listra (sopran), Annely Peebo (kontraalt), Mati Turi (tenor), Marko Matvere (bariton), Mehis Pihla (lavastaja), Kristjan Suits (kunstnik), Doris Kareva (“Bridžikäe” teksti tõlge).