_page-0001.jpg)
Tänavu 25.–28. juulini 31. korda toimunud Haapsalu vanamuusikafestival on minu ellu kuulunud nii esine kui kuulajana suuremal või väiksemal määral pea läbi kõikide tegevusaastate, pakkudes rohkelt muusikalisi kogemusi ja elamusi. On ütlemata hea meel, et see festival on endiselt noor ja elav – selle asutaja ja kunstilise juhi Toomas Siitani kõrval toimetab viiendat aastat professionaalne korraldustoimkond Saale Fischer juhtimisel. Festival on pälvinud just viimastel aastatel kõrget rahvusvahelist tähelepanu: 2023. aasta suvel valis BBC Haapsalu vanamuusikafestivali Euroopa 29 parima festivali hulka, samuti on jõutud esimesena Eestist Euroopa vanamuusika assotsiatsiooni liikme staatusesse. Nooruslikku särtsu ning järelkasvu lisab teist suve korraldatav Haapsalu varajase muusika noortelaager ja selle lõppkontsert festivali programmis.
“Imed sünnivad ja on sündinud läbi aegade. See, et võime alustada 31. vanamuusikafestivali, on üks nendest. Festival on elanud üle aastatuhande ja sajandivahetuse, meie riigi ehitamise ja epideemia – me oleme selle tunnistajad,” ütles piiskop emeeritus Tiit Salumäe tänavust muusikasündmust avades. Haapsalu linnapea Urmas Suklesel oli meeldiv võimalus avatseremoonial üle anda professor Toomas Siitanile linnale osutatud teenete eest Haapsalu vapimärk. Seda tänulikult vastu võttes rõhutas Siitan, et kuigi räägitakse tema panusest linnale, tunneb ta ise, et Haapsalu linn on talle andnud palju rohkem.
Kooripidu avakontserdil
Selleaastane festival avati toomkirikus Händeli oratooriumiga “Iisrael Egiptuses”, dirigendiks Stephen Layton (Suurbritannia). “Iisrael Egiptuses” kõlas ilmselt Eestis esmakordselt 1993. aasta augustis Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil Leo Krämeri (Saksamaa) juhatusel Tallinna toomkirikus. Toonase Tallinna Barokkorkestriga musitseeris 60-liikmeline oratooriumikoor, mille koormeister Elmo Tiisvald spetsiaalselt selleks puhuks kokku kutsus. Minu, siis algaja laulja, jaoks oli just see esitus esimene ukse avamine Händeli oratooriumide maailma ja teos eriliselt lähedane. Eredalt on meeles ka 1995. aasta suvi ja võimalus osaleda vanamuusikafestivalil Haapsalu Festivalikoori ridades Händeli “Messiase” ettekandel dirigent Stephen Laytoniga – noore kirgliku dirigendi põhjalik töö oli kui meistrikursus, milles omandatu jäi Händeli tõlgendamise tugevaks eeskujuks.
Klassikaraadio “Delta” saates (24. VII) antud intervjuus Kersti Innole rääkis Toomas Siitan, et teada saades ühe nõutuima Briti kooridirigendi Stephen Laytoni võimalusest tulla festivalile juhatama, sündis neil ühiselt otsus võtta kavva just see teos, et pakkuda nii koorilauljaile kui orkestrantidele maksimaalset võimalust kasvada Händeli interpreteerimise osas. Oratoorium on varem Haapsalu festivalil kõlanud 1999. aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Tõnu Kaljuste esituses.
“Iisrael Egiptuses” on eelkõige koorioratoorium, teos, kus Vana Testamendi Moosese 2. raamatust pärit Egiptuse vangistusest pääseva Iisraeli rahva loos on draama peategelane koor ja solistid pigem teisejärgulised. 2024. aasta kevadel Eesti/Hollandi koorijuhi Lodewijk van der Ree ja helilooja Evelin Seppari kokku kutsutud Tumult Ensemble oli komplekteeritud arvestades vajadust kasutada teose soliste koorilauljate seast – rühmad moodustusid sopranite Jaanika Kuusiku ja Karin Helsteini, alt Susanna Paabumetsa, tenor Ryan Adamsi, basside Janari Jorro ja Andreas Väljamäe ümber. 26-liikmeline Tumult Ensemble paigutus kirikus kahe koorina orkestri külgedele, mis töötas akustikas suurepäraselt. Händeli kirjutatu rullus publikule lahti otsekui film, kus kuuldus inimeste ja loomade hädakisa, pinisesid sääsed ja parmud, hüplesid konnad ja tirtsud, lõi välku ja sadas rahet ning kasvas lõpuks tänu- ja ülistuslauluks Jumalale imetegude eest. Koor kõlas hästi – väikesed rühmad tasakaalustatult ning vokaalselt veenvalt, tekstist sai enamasti aru, väärikalt mahukad olid tutti-lõigud. Eriliselt tahaks tunnustada sopraneid, kes särasid kirkalt läbi kogu koorimaratoni.
Kahtlemata oli tegu õnnestunud ettekandega, mille muusikud nii koorist kui Haapsalu festivali barokkorkestrist (kontsertmeister Minna Kangas) Stephen Laytonit jäägitult usaldades kuulajani tõid.
Rännak ajamasinaga
Festivali teine päev tõi palju kuulamisrõõmu kammerlikuma vanamuusika austajatele. Esimesel kontserdil Haapsalu Jaani kirikus astusid üles muusikutepaar Anna-Liisa Eller (arpanetta, psalteerium, kandled) ja Taavi Kerikmäe (cembal d’amour) kavaga “Cembal d’amour’i taassünd”, milles kõlas David Kellneri muusika. David Kellner (u 1670–1748) oli Saksamaal sündinud helilooja, organist, luuletaja ja muusikateoreetik, kellel oli mitmeid seoseid Eestiga. Ta õppis alates 1694. aastast Tartu ülikoolis ja abiellus Tartus bürgermeister Matthias Ladau tütre Dorothea Schwartziga. Senistel andmetel taotles Kellner 1696. aastal organistikohta Tartu Rootsi kirikus ja hiljem töötas ta lühemat aega Tallinnas Niguliste kiriku organistina. David Kellneri muusikast on säilinud vaid tabulatuuris lautopalade kogumik “XVI Auserlesene Lauten-Stücke” (1747), mida Elleri ja Kerikmäe seades võisimegi kuulda.
Kontserdi tegi eriliseks läti pillimeistri Kaspars Putriņši valmistatud cembal d’amour’i esmaesitlus. Pill on valmistatud Gottfried Silbermanni 1721. aasta instrumendi Johann Matthensoni omaaegsete jooniste järgi. Toona oli tellijaks Kellneri muusikust kasutütar Regina Gertrud König (Schwartz). Sel ajal pill Eestisse ei jõudnud, sest tellijad olid juba Stockholmis, küll aga jõudis Taavi Kerikmäe ja Toomas Siitani teadusprojekti osana cembal d’amour Eestisse nüüd.
Omamoodi loeng-kontserdiga viisid Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe kuulajad muusikalisele rännakule David Kellneri ellu, aega ja loomingusse ning avastusretkele pillide ajalukku. Cembal d’amour on tegelikult ikka klavikord. Klavikordi kuulamine õpetab tänapäeva inimesele kohanemist vaiksete, ütleks lausa mikrohelidega, kuid seda enam teravnevad meeled ja kontserdi lõpuks tekib tunne, et valjemalt polekski vaja …
Kes Eller-Kerikmäe duo kontsertidel käinud, teavad, et nende ansamblitunnetus ja lavaline keemia on sama hõrk ja nauditav nagu see muusika, mida nad ette kannavad. Kellneri lautomuusika seadeid rikastas Anna-Liisa Elleri võime mängida nii erinevatel kanneldel, psalteeriumil kui arpanetta’l ja vastavalt lugude iseloomule mänguviisi varieerida. Duo viis kuulajad otsekui ajamasinasse kujutlema, mis elu elasid inimesed, kes jagasid aega David Kellneriga.
Vesper Floridantega
Teise päeva hilisem kontsert “Muusikalised palved” oli 10-aastase ansambli Floridante koostööprojekt Soome Barokkorkestri solistidega. Saksa varabaroki heliloojate (Westhoff, Schütz, Vierdanck, Becker, Biber, Rosenmüller ja Buxtehude) teosed olid kavaks põimitud imelise usku ja lootust sisendava vesprina, mis oma terviklikkuses pakkus kolmest kontserdist suurima elamuse. Muusikaõhtu algas viiuldaja Anthony Marini kulgemisega ristimiskabelist kirikusse, esitades Johann Paul von Westhoffi sonaati nr 3 d-moll ja andes sujuvalt muusikalise järje üle sopran Maria Valdmaale, kes a cappella alustas Heinrich Schützi koraali “Aus tiefer Not schrei ich zu dir” (“Su poole, Issand, südamest”) laulmist. Järgemööda liitusid ansamblipartnerid Soome Barokkorkestrist Anthony Marini (viiul), Kaisa Kallinen (viiul), Terhi Lehtiniemi (vioola), Eero Palviainen (arhilauto) ning Floridantest Villu Vihermäe (viola da gamba) ja Saale Fischer (orel, klavessiin). Muusikat käest kätte andes ja vahel tervikansamblina esinedes kasvas muusikaline palvus välja Dietrich Buxtehude kantaadiks sopranile “Herr, wenn ich nur dich habe” BuxWV39 (“Issand, kui mul oled Sina”).
Suur rõõm oli Haapsalus taas laulmas näha eesti üht parimat vanamuusika lauljat sopran Maria Valdmaad, kes kahe pisikese tütre emana liiga tihti praegu üles ei astu. Ta esines imetlusväärselt läbitöötatud mõtteväljendusega, julgedes kasutada häält ja tundeid eri tessituurides just nii, nagu tekstist lähtuv sisu vajas. Virtuoossust, stiilipuhtust ja suurt muusikalist kirge pakkus ka viiuldaja Anthony Marini, tema esitatud Heinrich Ignaz Franz Biberi viiulisonaat nr 2 C139 oli kindlasti kontserdi muusikaline kõrghetk. Põikena vanamuusikast tänasesse päeva kõlas esiettekandena otsiv-leidev-kõrvuteritav Märt-Matis Lille “Preludio in g” klavessiinile ja viola da gamba’le. Tänulikule publikule kõlas lisaloona Heinrich Schützi psalm 84 “Wie sehr lieblich und schöne Sind doch die Wohnung dein” (“Kui armsad on Su hooned”), kus Maria Valdmaaga laulsid üllatuslikult kaasa viiulisolistid.
Minu festivalikülastus piirdus sel korral kahe päeva, kolme suurepärase kontserdiga, Haapsalu suve taasavastamise ja suure tänutundega selle võimaluse eest. Sõites õhtuhämaruses tagasi Tallinna poole, meenus tsitaat Toomas Siitanilt, mida festivali avades kasutas Tiit Salumäe: “Muusika on rituaalse suhtlemise keel ja muudab ka inimestevahelise suhtlemise omamoodi rituaaliks. Selles mitte üksnes ei väljendata, vaid ka avastatakse ennast, tajutakse oma sügavamat olemust ja käitumise põhjust, oma kohta teiste inimeste seas ja universumis.”
Comments