Haapsalu vanamuusikafestival 2021 – oaas ajatuses ja hetkes

Käisin pärast pikemat vaheaega jälle Haapsalu vanamuusikafestivalil. Tunne oli, nagu pidigi olema – pärast väsitavat rähklemist rahulikku oaasi sattudes. Korraldamisega lähemalt seotud inimestelt kuulsin, kui palju vaeva on läinud selle oaasi loomiseks, näiteks välismaiste esinejate kohaletoimetamine kõiki mujal ja meil kehtivaid koroonapiiranguid arvestades, mis meenutas keerulisemat sorti pusle kokkupanekut. Kultuuriruum võib ju mõnes asjas võrdlemisi ühtlane olla, aga bürokraatia ja haldamine on igal pool isemoodi.

Festivali kunstiline juht Toomas Siitan ja tegevjuht Saale Fischer vestluses ansambli Jupiter mängija Fanny Paccoud'ga. FOTO SABINE BURGER

Sellest, kui palju maailm on viimaste aastatega muutunud, andis aimu ka põhjendus, mille festivali kunstiline juht Toomas Siitan andis avateose valikule. Kui 2008. aastal esitati festivali lõppkontserdil Händeli “Theodorat” kui säravat, kuid Eestis veel esitamata näidet Händeli hilisest oratooriumiloomingust, siis nüüd mängis teose taasesitusele tulemises oma rolli ka ühiskondlik kontekst: “Teistsuguse, vähema ja nõrgema vaenamine, konservatiivsuse ja uue ilmavaate väärtuskonflikt, jämemehelik rünne naiseliku ja empaatilise vastu … – see kõik pole kuhugi kadunud”, kirjutas Siitan enne festivali. Ja tõesti, IV sajandi algusest pärinev pühakulugu Händeli ja libretist Thomas Morelli barokiaegses tõlgenduses kõneleb puhtsüžeelises plaanis tänapäevastest asjadest, vastandades ametliku religiooni mitteametlikuga, käsutäitmise kaastunde ja südametunnistusega. Viimane opositsioon on Händeli oratooriumis eriti selgelt lahti kirjutatud Septimiuse rollis, kes Rooma ohvitserina peab täitma Antiookia valitseja käske ohverdamisest keeldujate piinamise kohta ning taga kiusama ka oma sõpra Didymust ja tema armastatut Theodorat: “Such is the Roman discipline, while we can only pity, whom we dare not spare”. Septimiust laulis Mati Turi (kes tegi seda ka 2008. aasta ettekandel) ning kes vaatamata paarile komistusele kiiremates passaažides suutis retsitatiivis “Mistaken wretches” Septimiuse kahtlejapositsiooni veenvalt kuulajani tuua. Kristlusse pöördunud ohvitser Didymust laulis kontratenor Terry Wey, kelle kaunis tämber sobis Theodorat laulnud Maria Valdmaa õrna sopraniga lausa imeliselt. Irene osas oli Tuuri Dede, kes esines sama võimsalt kui Teele Jõks 13 aastat tagasi, kuid teiste sisuliste rõhuasetustega. Antiookia valitseja Valensi osas oli Alvar Tiisler, kes lõi meeldejääva kuju robustsest maskuliinsest võimukandjast, kartmata kasutada oma vägeva hääle rämedamaid registreid ning ilmutades samas suurepärast tehnikat.


Teise festivalipäeva avas Cantores Vagantese kammerkontsert Jaani kirikus. Reet Sukk ja Reinut Tepp esitasid Carl Friedrich Abeli ja Johann Christian Bachi sonaate flöödile ja klavessiinile. Nagu ikka, õhkus nende musitseerimisest süvenemist ja vaikset rõõmu, mis ka kuulajaid kaasa haaras. Muusikaajalooga vähem kursis kuulaja sai kavalehelt teada, et Abel ja Londoni Bach olid südamesõbrad ja Inglismaa esimese kontserdisarja algatajad, ning võis oma kõrvaga veenduda, et mainitud kontserdisarja populaarsusel ja üle 20 aasta kestnud edul olid igati meeldivad muusikalised põhjused.


Õhtuse kontserdi andis Cappella Pratensis, Josquin Desprez’ ja tema kaasaegsete vokaalmuusika esitamisele pühendunud ansambel Hollandist. Kõlas Desprez’ missa “Ave maris stella”. Cappella Pratensis, üks renessansi vokaalpolüfoonia ja ajalooliste esituspraktikate uurimise lipulaevu, võinuks igal “tavalisel” muusikafestivalil olla aukülaline ja lõppkontserdi andja. Me oleme ju Eestis harjunud kõrgetasemelise vokaalkultuuriga varase vaimuliku muusika esitamisel, Vox Clamantis ja Heinavanker on pinna ette valmistanud. Cappella Pratensis oma täiusliku ühtluse, puhtuse ja täpsusega mõjus vastavalt kuulaja vaimsele sättumusele tummakslöövalt või nutmaajavalt ja tekitas küsimuse, mis pärast niisugust ülendavat ja ajast väljaspool seisvat kogemust üldse veel võimalik on.


Eelviimase festivalipäeva mõlemad kontserdid toimusid Jaani kirikus. Hakatuseks mängis harfivõlur Andrew Lawrence-King keskaegsel ja barokkharfil ning kuulajate hingekeeltel. Kõlasid lood “Ludus Danielis’est”, Claudio Monteverdilt, Emilio de’ Cavalierilt ja Henry Purcellilt ehk teatrimuusika keskajast ja barokiperioodist. Andrew Lawrence-King on mitmekülgne mees, kes teab palju nii muusika- kui teatrimaagiast ning publiku kütkestamisega ei ole tal ilmselt kunagi mingit muret olnud. Mäletan siiani tema ülesastumist 2003. aasta festivalil koos Paul Hillieriga, kui nad esitasid keskaja trubaduuride laule. Seekordse kava mõtteline selgroog oli muusika mõju inimhingele lohutuse ja harmoonia toojana. Nagu Lawrence-King ise tõdes, tuli ta eelmisel kevadel nädalaks ajaks Eestisse ja pole siiamaani minema saanud. Meie jaoks on see kahtlemata õnnelik juhus, midagi peab katkust kasu ka olema. Vähemalt võisid kontserdi kuulajad mõttes Purcelli “Music for a While” sõnu ilusale harfiseadele kaasa lugeda ja lasta tantsulisematel paladel vere käima lüüa.

Festivali kuulsad ja karismaatilised külalised Jean Rondeau ja Thomas Dunford. FOTO SABINE BURGER

Õhtusel kontserdil astusid üles klavessinist Jean Rondeau ja lautomängija Thomas Dunford, kes esitasid muusikat oma mulluselt albumilt “Barricades”. Albumi repertuaar pärineb prantsuse barokist, Couperini, Marais’ ja Rameau’ kõrval ka Robert de Visée’, Jean-Henri D’Anglebert’i ning Antoine ja Jean-Baptiste Fourqueray’ loomingust. Miski sellest valikust ei ole kirjutatud klavessiini ja lauto duole, Rondeau ja Dunford mängivad oma seadeid – Couperini klavessiinimuusikale lisandusid nõnda Dunfordi lautopartiid, de Visée’ lautomuusikale Rondeau’ klavessiinipartiid, kasutati ka viola da gamba’le kirjutatud muusikat. Kuulates ei tekkinud küll tunnet, nagu oleks tegu seadetega, mitte helilooja kavatsuse puhta realiseeringuga. Mõlemad muusikud on tegelnud ka džässiga ja võibolla just sellest tuleb nende erakordne improvisatsiooniline vabadus ja teineteise kuulamine. Kontserdi alguses palus Thomas Dunford publikut mõttes kaasa improviseerima ja esimestest nootidest peale hakkas sündima ime: tundlik ja peen Prantsuse õukonnamuusika elustus ja energiseeris kirikutäie kuulajaid, kelle hulgas oli mu teada õige mitu niisugust, kes olid just Rondeau’ pärast festivalikülastuse kasuks otsustanud. Mind rabas just ansamblimängu terviklikkus ja musikaalsus; hiljem esinejate intervjuusid lugedes taipasin, et see, mida kontserdil kuulda ja näha sai, ongi Rondeau’ ja Dunfordi koostöö alus ja mõte: “Seda ei juhtu just tihti, et kohtad muusikut, kellega see täpselt nii läheb: me kõneleme sama keelt, me ei pea proovi tehes kasutama sõnu, et püüda selgitada, kuidas see peaks toimima, me lihtsalt laseme muusikal voolata,” nagu Rondeau ütles intervjuus New York Timesile 9. juunil 2020. Ja nii see voolaski. Ei jäänud ka muljet, nagu oleks tegu kätteõpitud kavaga, mida rutiinselt ühelt kontserdilt teisele veeretada, “siin-ja-praegu”-tunne oli kõikehõlmav. Mõistagi pole selline mäng võimalik ilma tehnilise virtuoossuseta, aga see ei kanaliseerunud mitte “esinemisse”, vaid süüvinud musitseerimisse.


Kui kontsert lõppes, tänasid muusikud publikut sooja vastuvõtu ja “väga tähelepaneliku kuulamise” eest, millega nad oma sõnutsi harjunud ei olevat. Mõjus uskumatult (sest kuidas saaks olla sellise muusika puhul midagi muud kui lummatud), ehkki kuuldavasti väljendasid oma hämmastust publiku tähelepanu üle ka Cappella Pratensise lauljad.


Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Elleri öökontserdile “Veidi valjem kui vaikus” pärast “Barrikaade” mina enam minna ei suutnud, tähelepanul ja vastuvõtuvõimel on paraku mingid inimlikud piirid.

Ansambel Floridante - Villu Vihermäe (viola da gamba), Saale Fischer (klavessiin), Andrew Lawrence-King (barokkharf), Marta Paklar (sopran). FOTO SABINE BURGER