top of page

Folgiskeene muutub aina avatumaks


FOTO CHRIS CASPERSEN

Oslos tegutsev folki, rocki ja jazzi ühte sulatav Gangar tutvus esimest korda Eesti publikuga 2022. aastal Viljandi pärimusmuusika festivalil. Vahepeal oma esimese täispika albumi “Stubb” avaldanud bänd naaseb aprillis Eestisse, et oma pakatava energiaga taas kuulajad folk-rocki usku pöörata.

Gangar on tuntud esmaklassilise live-bändina, kelle kontserdid on täis energiat, publikuga suhtlemist, tantsu ja meisterlikku pillimängu. 25. aprillil tasub sammud seada Viljandi Pärimusmuusika aita või minna 26. aprillil Tallinna Kinomajja, et oma silmaga muusikamaailma tõusvat tähte näha ning argipäev selja taha jätta.

Lisaks Gangarile astub lavale 2023. aasta noore pärimusbändi tiitliga pärjatud kvintett Lõõm eesotsas Johan Kristjan Aimlaga, kes vestles Gangari juhtfiguuri Mattias Truell Thedensiga.


Räägime alustuseks sellest, kuidas kõik alguse sai ning kuidas muusika (ja pärimusmuusika) sinu ellu jõudis. Mina sündisin muusikute perekonda ja muusika, peamiselt džäss, on algusest peale minu ümber olnud. Hakkasin 6-aastaselt muusikakoolis klassikalist viiulit õppima, kuid paraku – nagu ka väga paljudel teistel – kadus seal nauding muusikast üsna kiiresti. Muusikakooli lõpus olin kindel, et lõpetan viiulimängu igaveseks, kuid otsustaval hetkel sattusin pärimusmuusika laagrisse. Seal puutusingi esimest korda kokku pärimusmuusikaga ja see muutis mu elu täielikult. Sain esimest korda aru, milleks muusika ja pillimäng üldse olemas on. See oli võimas, vabastav kogemus ning peamiselt just tänu sellele hakkasin muusikaga tõsiselt tegelema. Kuidas sinuga on? Räägi oma muusikalisest taustast ja suhtest pärimusmuusikaga.

Mattias Truell Thedens: Minu lugu pole sinu omast kuigi erinev. Sündisin samuti muusikute perekonda – minu ema tegeleb vanamuusikaga ja isa juhib pärimusmuusika arhiivi Oslo rahvusraamatukogus. Kuulusin pärimusmuusika kogukonda algusest peale. Hakkasin kõigepealt 4-aastaselt rahvatantsu tantsima, II klassis alustasin klassikalise klaveriga, IV klassis hakkasin viiulit õppima. Minu ema oli meie kooli viiuliõpetaja ning ta õpetas pärimusmuusikat. Seega õppisin algusest peale folkmuusikat ja tunnen, et olen seal kodus. Pärimusmuusika on minu jaoks olnud alati seotud kogukonnaga, kasvasin üles koos teiste pärimusmuusikute ja -tantsijatega. 

 

Kas Norras on tavaline, et lapsed tegelevad pärimusmuusikaga?

Pigem mitte, see sõltub vanematest. Kui vanemad on pärimusest huvitatud, on tõenäoline, et laps hakkab tantsima või pilli mängima, aga tühjalt kohalt – raske öelda. Paljud hakkasid pärast Alexander Rybaki “Eurovisiooni” võitu folgiga tegelema, sest see tundus neile lahe.

Mulle näib, et paljud, kes tegelevad pärimusmuusika või -tantsuga, tunnevad teatud vastutust, et pärimust edasi kanda. Minul aga – mu ema on ameeriklanna ja isa sakslane – ma ei tunne end 100% norralasena ja ma kindlasti ei tunne kohustust pärimust edasi kanda. Ma olen folki mänginud alati sellepärast, et see on lahe ja lõbus ja mulle meeldib väga see kogukond. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga olen päris rõõmus, et ma ei muretse oma vastutuse pärast pärimusmuusika ees, vaid lihtsalt naudin seda.

Lisaks Norra folkmuusikale mängisin ka ameerika old-time-muusikat, ameerika pärimusmuusikat, ning seal olen saanud ka palju jämmida. See on alati olnud suur lisatõuge, tekib võimas koosmängimise tunne ja see on üks lõbusamaid asju üldse.

 

Milliseid unikaalseid võimalusi annab just pärimusmuusika, nii muusikaliselt kui ka karjääri mõttes? Ma ise tunnen, et – nagu sa ütlesid – see on ääretult lõbus. Arvan ka, et sõltumata kontserdist, mängigu ma džässi või muud, pärimusmuusika kõnetab inimesi kuidagi eriliselt. See on nagu emakeeles rääkimine, inimesed hakkavad uue tähelepanuga kuulama ja saavad aru, mida mul öelda on. Karjääri mõttes olen kogenud, et pärimusmuusikute skeene on eriliselt avatud ja lahke suhtumisega. Seega sarnaselt sellega, kuidas ma hakkasin muusikat armastama tänu nende inimeste avatusele, on see sama soojus viinud mind muusikuna palju edasi – antakse palju võimalusi ning saan ka julgelt, põdemata võimalused vastu võtta.

Jah, ma arvan, et tarkuse pärandamine ühelt põlvkonnalt järgmisele on pärimuse ringkondades väga elus ja minu meelest seda väga paljudes teistes stiilides pole. Lisaks on ka folgi festivalidel ja võistlustel omanäolised põlvkondadevahelised koosviibimised – noored ja vanemad, kõik generatsioonid on koos ja kõik austavad üksteist, võtavad omaks ja inspireerivad üksteist. See on väga eriline! Vanemad muusikud võivad noorte energiast väga inspireeritud saada ja noored, vastupidi, vaimustuda vanematest, kes on kogenud asju, mida nemad kunagi ei koge. See on folgifestivalide eriline tunne. Mäletan, ka Eestis oli täpselt samamoodi!

Karjääri koha pealt arvan, et folgi muusikatööstus pole nii suur. Kui pingutada, jõuab päris kergelt edasi. Üsna kiirelt saad kogukonda tundma ja kui oled tõsine muusik, aktsepteeritakse sind ruttu. Ollakse üsna avatud – festivalidele saab pigem kerge vaevaga ja nii saab palju kogemusi. Ja nagu sa ütlesid, inimesed resoneeruvad pärimusmuusikaga, ma arvan, et sellel on väga lai haare.

Folgiskeene muutub aina avatumaks, inimesed kasutavad pärimusmuusikat aina erinevamalt, muudavad asju, ei lähtu ainult traditsioonist. Aga ma tunnen, et selleks, et sind aktsepteeritaks, peab olema piisaval määral austust ja traditsioonide tundmist, enne kui hakkad liiga palju eksperimenteerima. Kui sa tõeliselt traditsioone väärtustad, siis võid sisuliselt kõike teha. Kui ma mängin mingist loost heavy-metal-arranžeeringut, siis seda aktsepteeritakse, kuna ma võin ka ülitraditsiooniliselt mängida.

 

Sinu bänd Gangar – kuidas te kokku saite ja kas kõigil liikmetel on pärimusmuusika taust, miks te pärimusmuusikat mängite? Minu enda keelpilliansambel Lõõm – me alustasime džäss-keelpillikvartetina, kus kõigil oli klassikaline taust, erineval määral kõigil ka džässipädevust. Üsna ruttu tundsin, et me vajame koosseisuna rohkem mänguvabadust ja nautimist – omast käest teadsin kohe meie repertuaari võtta pärimusmuusikat. Sellest tuli nii palju mängulusti juurde, et hakkasime päris palju folki mängima ning sellest sai meie koosseisu väga suur osa.

Meie bänd sündis 2020. aastal, kui planeerisime ühel tudengite folgifestivalil Oslos teha kontserti, kus tahtsime viia pärimusmuusika oma tavakontekstist võimalikult kaugele. Otsustasime, et teeme folk-rocki. Muidugi jäi kontsert Covidi tõttu ära, kuid me jäime edasi mängima.

Kutsusin koosseisu kaasa lööma oma sõbrad, kõik väga head muusikud. Aga enne seda polnud neil pärimusmuusikaga mingit seost. Seega suur osa protsessist on olnud nende tutvumine pärimusmuusikaga, meie muusikaliste juurte avastamine. Nad on aastatega väga palju õppinud. 

 

Kas sa tunned, et neil on täielik austus traditsioonide vastu või tekib ka lahkhelisid? Meil Lõõmaga on hulk energiat kulunud sellele, et peame oma varasemastest teadmistest – näiteks klassikalistest mänguvõtetest – mingil määral lahti ütlema, et teha teed uuele (pärimuslikule või džässilikule fraseerimisele).

Jah, ma arvan, et nad austavad pärimust. Vahel on meil seadet luues lahkarvamused – minu arvamus tuleb pärimuslikust tunnetusest, isegi kui ma seda ei teadvusta. Teised aga keskenduvad sellele, kas “see on lahe või see ei ole lahe” ja ka see on väga õige lähenemine. Pean vahel end kontrollima – ega ma traditsioone liiga palju ei austa. Kõik on lõpuks tasakaalu küsimus.

 

Olete üha populaarsemad, segades folki ja rocki – seega teid kuulavad ka inimesed, kes muidu pärimusmuusikat ei kuulaks. Kas selle kõige taga on ka missioon?

Ma ei räägi meie kõigi eest, aga erilist missioonitunnet mul ei ole. Peale selle, et teeksime seda, mis meile meeldib. Aga kindlasti peame mingil määral jälgima, et me jääksime piisavalt traditsioonide juurde, selle juurde, mis meid eriliseks teeb. Meid teeb välismaa kuulajale põnevaks asjaolu, et nad ei ole kuulnud norra Hardangeri viiulit ja meloodiad on teistsugused. Muidugi meeldiks mulle väga, kui tänu meile hakkaks kedagi norra pärimusmuusika huvitama – suunaksin teda hea meelega edasi. Aga lõpuks on meie eesmärk teha publikule hea pidu.

 

Kui ma ise pärimusmuusikat arranžeerin, siis tunnen tihti, et tegelikult on lugu ise juba autentselt pärimuslikult mängides väga võimas ning sinna mingi muu stiili elemendi lisamine, näiteks rütmiline taust või džässharmoonia, justkui tapab osa pärimuslikust loost, sööb mõned unikaalsed nüansid ära. Kui palju sa sellele ise mõtled ja kuidas sa selle tundega toime tuled?

Ma saan aru, millest sa räägid. Pead valima traditsioonilise nüansi – mida on nii raske kirjeldada – ja arranžeerimise vahel. Mina ise tulen selle tundega toime nii, et mängin lihtsalt lisaks bändile ka üksi, ja väga pärimuslikult. Siis saan rahuliku südamega teha bändi ja tunda, et teen mõlemat asja hästi. 

Muidugi peab pärimusliku poole peal kompromisse tegema. Näiteks üksi mängides võin pärimusloos mängida osa 15 korda, aga ka ainult kaks korda. Arranžeeringus seda teha ei saa. Ka paljud rütmilised eripärad sirgendame ära – traditsiooniline nüanss ja detailsus kannatab, aga publikul on palju lihtsam kaasa tantsida. 

 

Olete ülemaailmselt väga edukad, tuuritate palju ringi. Kui suurt rolli mängib pärimuslikkus ülemaailmses edus?

Norra läbi aja suurimad muusikaekspordi artiklid olid 1990. aastatel metal-bändid. Neil oli brändingus ja imagos Norra mütoloogiat ja elemente, aga mitte folkmuusikat. Siinkohal palju õnne Puuluubile Eesti “Eurovisiooni” eelvooru võitmise puhul! Ka meil Norras võitis üks folk-rocki bänd, seega mõningaid traditsioonilisi bände on ja see on lahe.

Meid on aidanud palju see, et pärimusmuusikat rahastatakse hästi, nii et labane vastus on raha, aga see aitab palju.

 



Comentários


bottom of page