_page-0001.jpg)
Seekordne, juba XIV “Klaaspärlimängu” muusikafestival tõi Tartusse taas kokku palju
suurepäraseid esinejaid meilt ja mujalt. Omanäolise akustikaga Jaani kirikus võis kuulda nii soliste, ansambleid kui suuremaid kooslusi, lisaks olid esindatud väga erinevad muusikalised stiilid ja ajastud. “Klaaspärlimängu” festivalile iseloomulikult oli avar ka toimuva geograafiline haare – kui kontsertidele liita juurde mõlemad kunstinäitused, sai kaetud õige lai spekter Kariibi merest Mongoolia ja Tiibetini.
Suvised nädalavahetused on loetud, nii ei saanud ma kahjuks osa laupäevastest sündmustest, kus astusid üles Iisraeli barokkorkester Barrocade koos metsosopran Maya Amiri ja dirigent Andres Mustoneniga, ning nägemata jäi ka hilisõhtune, Dante Alighieri 700. surma-aastapäevale pühendatud kontsertetendus. Siiski õnnestus viibida kuuel suurepärasel kontserdil, mis moodustasid omavahel toreda sümmeetrilise terviku, mõjudes korraldajate poolse vaimuka kompositsioonilise võttena.
Festivali avakontserdil esinenud Kremerata Baltica ei petnud ootusi vähimalgi määral. Viimse piirini publikuga täidetud ruumis sai kuulda suurepärast keelpillimuusikat väga täpses ja nüansirohkes esituses. Maailmanimega viiuldajate Gidon Kremeri ja Tatjana Grindenko kõrval särasid noored solistid Giedrė Dirvanauskaitė tšellol ja Andrei Pushkarev vibrafonil. Kaasaja ja lähimineviku klassikute Pärdi, Britteni, Xenakise ja Kancheli teostele lisaks oli kavas Gidon Kremeri poolt keelpilliorkestrile seatud “Chaconne” sooloviiulipartiitast d-moll, mille algmaterjalina ei olnud kasutatud mitte Johann Sebastian Bachi originaalteost, vaid hoopis Ferruccio Busoni lopsakat klaveritranskriptsiooni sellest. Selline võte tundus end igati õigustavat, sest varasemale kuulamiskogemusele toetudes julgen öelda, et soleerivale keelpillile või ka keelpillikvartetile mõeldud faktuuri ülekandmine suuremale koosseisule peidab endas mitmeid muusikalisi karisid, millest nüüd oli edukalt mööda loovitud. Veidi koomilise momendina võib välja tuua fakti, et läti helilooja Arturs Maskatsi piazzollalikus tangorütmis teos “Midnight in Riga” ja Iannis Xenakise “Aurora” kanti ette kavalehel lubatule vastupidises järjekorras. Muusika vägi on suur ja mis paberil kirjas, seda usutakse. Seetõttu kardan, et nii mõnegi tubli põhja-liivimaalase ajukurdudesse sai nüüd istutatud mõningane eelarvamus meie ajaloolise pealinna ööelu suhtes.
Järgmisel õhtul esinenud Eesti Rahvusmeeskoor oli võimas! Nende kontserdikava esimeses pooles kõlasid Riho Esko Maimetsa, Cyrillus Kreegi ja Andres Uibo vaimulikele tekstidele kirjutatud teosed. Jäi mulje, et koor tundis end selle imeilusa, ent samas jõulise ja ülimal määral pingestatud muusika ettekandmisel suurepäraselt. Kõik õnnestus ja lauljad eesotsas dirigent Mikk Üleojaga paistsid inspireeruvat nii Jaani kiriku akustikast kui kuulajate tähelepanust. Kõigi osapoolte koosmõjus tekkinud vaimne kõrgepinge oli lummav ja meeldejääv.Kontserdi teises pooles kõlanud hilisromantilised ja ekspressionistlikud teosed esitasid rahvusmeeskoorile kahtlemata hoopis teistsuguseid väljakutseid. Atonaalsusse pöörduvad ja karedakõlalised koorifaktuurid eeldavad lauljatelt väga täpset intoneerimisoskust ja selget artikuleerimist, mille hoidmine ilma harjumuspärase laadilise toeta pole sugugi kerge, kuid koor mõjus siingi väga veenvalt.
Kontserdile nime andnud Arnold Schönbergi teoses “Ellujäänu Varssavist” kandsid põhiraskust Alo Rammo (kõnelaul) ja pianist Sten Lassmann. Mõlemad olid oma rollis suurepärased. Sten Lassmanni poolt esitatud ränkraske klaveripartii on tegelikult kohandus orkestripartiist ja on mõeldud kommenteerima ning võimendama jutustaja poolt kirjeldatavaid rõlgusi, hoides samal ajal üleval teose muusikalist arengut. Kuigi pianist sai oma ebainimliku ülesandega hiilgavalt hakkama, jäin selle teose puhul siiski igatsema veidi suuremat klaverit, mille puhul iseäranis bassiregister andnuks Jaani kiriku muidu väga kvaliteetse instrumendiga võrreldes hoopis mahlakama tulemuse.
Siit sündis mõte, mis haakub hästi ka kahe järgneva kuulatud kontserdiga – need olid nimelt pianistide sooloõhtud. Miks ei võiks meil sarnaselt keelpillimängijatele olla midagi pianistide pillifondi taolist, mis hoolitseks tipptasemel klaverite transpordi ja häälestamise eest! Nii võiks väga heas esituses klaverimuusika kõlada väärilisel instrumendil paljudes suurepärase
akustikaga ruumides, mille puhul ei peaks enam muretsema kallite pillide säilitustingimuste ja tehnilise korrasoleku pärast. Veidi tummisema kultuurikihiga riikidest on sarnaseid näiteid ju võtta ...
Küll oli meeldiv jõuda pärast palavat suvepäeva Jaani kiriku kosutust pakkuvate müüride vahele, et kuulata esimest kahest festivalikavas olnud pianistide sooloõhtust. Need kontserdid kandsid ühispealkirja “Rektorid”, kuid kummalgi oli ka oma alapealkiri. Peep Lassmanni kontserdikava ülesehitus oli kantud tema ornitoloogiakirest ja saanud ka vastava pealkirja “Tiivulised olendid”. Tõepoolest, kõik kõlanud teosed olid inspireeritud kas otseselt linnuriigist või kirjutatud selle valdkonnaga samuti väga hästi kursis olnud Olivier Messiaeni poolt, kes suutis oma loomingusse kaasata kujundeid nii ornitoloogiast kui katoliiklikust müstitsismist. Peep Lassmann on minu arvates suur meister muusikalise atmosfääri loomisel, kes valdab suurepäraselt meeleolude ülevalhoidmise ja vaikuse täitmise kunsti. Kontsert koosnes küllaltki eraldiseisvatest paladest, mille vahele pikitud seletavad tekstid pianisti enda esituses olid muhedad ja informatiivsed. Tulemuseks oli väga omapärane, hilisõhtusesse aega hästi sobiv meditatiivne klaveriõhtu, kus aeg kulges mingis tabamatus tempos ja teoste vahelist vaikust ei raatsinud keegi hakata aplausiga lõhkuma.
Järgmisel päeval esinenud Ivari Ilja klaveriõhtu oli täiesti teistsugune. Kontserdikava sai oma alapealkirja “Põhja ...” (“To the North ...”) Tõnu Kõrvitsa samanimelisest palast ja oli täidetud veel Eduard Tubina, Peeter Vähi ja Frédéric Chopini teostega. Kontserdi teises pooles ette kantud Chopini virtuoossed teosed kõlasid Ivari Ilja esituses tuntud headuses. Tema pianism võimaldab põhimõtteliselt kõike ja kohandub soovi korral nii ruumi akustika kui pilli iseärasustega nõnda, et kõik, mida öelda tahetakse, ka publikuni jõuab. Ses mõttes olin veidi enam põnevil isegi kontserdi esimese poole osas, kus kõlanud kaasaegsemaid klaveriteoseid pole harjunud nende seekordse esitajaga seostama. Siin kujunesid minu lemmikuteks Tõnu Kõrvitsa palad, mille puhul mitmel korral tabasin sarnaseid faktuure ja kõlasid eelmisel õhtul kuuldud Messiaeni teostega.
Sama päeva hilisõhtul toimunud koorimuusika kontsert esitles omi radu avastavaid heliloojaid Sander Mölderit ja Maria Fausti, kelle teosed “Elust välja lõigatud” ja “Maarja missa” kõlasid kammerkoori Collegium Musicale, Maria Fausti bändi ja dirigent Endrik Üksvärava esituses. Esimeses palas, mis kõlas sel õhtul esiettekandena, sekundeeris koorile fonogramm ja teos mõjus terviklikuna oma algusest lõpuni väljapeetud meeleolus. Maria Fausti “Maarja missa” jättis mulje märksa suuremast ja keerulisemast vormist. Lisaks kammerkoorile osales teose ettekandel ka neljaliikmeline puhkpillidest koosnev kammeransambel, mis oli mehitatud suurepäraste mängijatega. Teose mitte väga keerukas helikeeles võis siin-seal ära tunda laene ja otseseid tsitaate erinevatest stiilidest ja aegadest ning kõik kokku tundus olevat kantud mingist veidi huligaansest vaimust. Kokkuvõttes ei olnud lugu vaatamata oma pikkusele väsitav ega tüütu, kuid vähemalt esimesel kuulamisel ka mitte ülearu huvitav. Rohkearvulisele publikule tundus teos ja selle esitus siiski väga hästi korda minevat.
Festivali lõppkontserdil astusid üles festivali sümfoniettorkester, viiulisolistiks oli Hans Christian Aavik ja dirigeeris Andres Kaljuste. Väike, aga võimekas orkester sai oma ülesannetega suurepäraselt hakkama nii Alisson Kruusmaa esiettekandel kõlanud “Viies arabeskis” kui kontserdi teises pooles esitatud Tšaikovski “Serenaadis”. Kontserdi staariks tõusis kindlasti noor ja järjest enam tunnustust koguv viiuldaja Hans Christian Aavik, kes esitas Felix Mendelssohni noorpõlves kirjutatud d-moll viiulikontserdi soolopartii suure sisemise energia ja muljetavaldava üleolekutundega. See kontsert, mis ei ole nii tuntud ja vahest ka esitaja suhtes nõnda tänuväärne kui sama autori e-moll viiulikontsert, sai Aaviku poolt mängituna ometigi kogu festivali üheks eredaimaks elamuseks. Nauditav oli jälgida karakterite läbiviimist ja artistlikku mängimist nii ruumi akustika kui publiku tähelepanuga, kantuna vähemalt minu kõrvale laitmatust intonatsioonist ja vaimustavast pillikõlast. Lisapalana kõlanud Paganini introduktsioonis ja variatsioonides pealkirjaga “Nel cor piu non mi sento” jätkus sama lustlikku mängurõõmu ja meisterlikku pillikäsitsust veelgi, mistõttu publiku tormilised vaimustusavaldused olid auga välja teenitud.
“Klaaspärlimängu” festival ei oleks see, mis ta on, ilma taotluseta ühendada erinevaid kunstivorme ja stiililisi lähenemisi muusikale või kunstile laiemalt. Nii ka seekord, kontsertidele lisaks oli võimalik tutvuda väljapanekuga Nikolai Roerichi Aasia-teemaliste maalide reprodest ja jälgida kunstnik Tarrvi Laamanni maalide simultaanset valmimist kontsertide käigus ja vahel. Lisaks siirastele tänusõnadele, mida festivali peakorraldajad Tiina Jokinen ja Peeter Vähi igati väärivad, soovin edastada ka tagasihoidliku palve veidi informatiivsema kavaraamatu osas.