Eva Väljaots & Robbie Sherratt. “Skylark”

Eesti-inglise duo Eva Väljaotsa ja Robbie Sherratti albumil “Skylark” (eesti keeles “Lõoke”, 2023) kuuleb pärimusest inspireeritud autoriloomingut. Duo esikalbum ammutab inspiratsiooni loodusest ning eesti ja inglise (muusikalisest) folkloorist. Plaadil kõlavad kandled, viiul ja Hiiu kannel ning kuuleb laulu nii eesti kui inglise keeles.

Olen plaadil kõlavaid lugusid kuulnud korduvalt ka elavas ettekandes, kuid siiski hämmastab mind ikka ja jälle, kuidas instrumentaalne pärimuslik muusika saab olla nõnda jutustav, kirjeldav ja seikluslikke eemalviibimisi pakkuv. Lugude algimpulsid eesti ja inglise pärimusest sulanduvad kaasaegsete kõlaotsingutega maitsekalt ja hästi läbi tunnetatult, nagu nt jääkrigina imiteerimine viiulil. Kui eemalseisja võiks instrumentaariumi põhjal eeldada neilt “mahedat õrnust”, kohtab albumil ka kõike muud – traditsiooniliselt tantsulisi meloodiaid, mis saatanlikku keerisesse haaravad, uudishimulikult pärani silmi ja varjatult naljatlevat alatooni.

Kui ingliskeelsed lood on ballaadilikult jutustavad, siis eestikeelsetes on kasutatud kavalalt pärimuslikku ainest, mis ei pärine otsesõnu lauludest. Tekstiks on näiteks rahvapärane linnulaulu imitatsioon või tuntud liisusalm “Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa”. Viimases põimuvad eesti ja inglise keel, sidudes albumi ideeliselt veelgi enam tervikuks, ning salmi lõpetav hüüe “tatinina!” annab kuulajale iseteadlikult kelmika ninanipsu.

“Avatud akende valsi” meloodia, mis on üks mu lemmikutest, kõlab kandlel mängutoosilikult ja loo pisut unelev kulgemine avab akna rahulikuma tempoga ellu, kus on ruumi enda ümber vaatamiseks, või siis just mitte millelegi mõtlemiseks. Muusikas muutub aeg erilisel moel kuuldavaks.

Eva Väljaotsa ja Robbie Sherratti muusikas on poeetilisust, ümbritsevate helide jäljendusi ja ka mõnusalt mõtteruumi fantaseerimiseks. Selle erinäoliste lugudega tervikliku albumi kuulamine on kui raamatu lugemine – loodusluulena kõlavas muusikas ei tarvitse mõtte käivitamiseks sõnu tarvitadagi, aga pärast “lugemist” on tunne klaar ja hoitud.