_page-0001.jpg)
Eesti kirikutes peitub palju väärtuslikke oreleid ning meil on palju kõrgetasemelisi organiste. Oleme vana orelikultuuriga maa.
Viimasel ajal ei kirjutata oreliga seonduvast meie meedias kuigi sageli. Väärtuslikke oreliteemasid leiab küll EELK häälekandjast Eesti Kirik, kuid oleks vaja tuua sõnumeid orelist korrapäraselt ka Eesti muusikaelu kajastavatesse väljaannetesse.Tegime otsa lahti Niguliste organisti ja EMTA oreliprofessori ANDRES UIBOGA, et meenutada, kui vana on meie orelikultuur ja milliseid pille Eesti kirikutes leidub.Eesti orelite kogu andmebaas on leitav netileheküljelt www.eestiorelid.ee.
Eesti on täis pika ajalooga kirikuid, kus enamasti olemas ka vana ja ajalooliselt väärtuslik orel. Teie olete vist küll enamikku neid orelitest näinud – mis pille meil Eestis leida on ja millises seisus nad on?
Andres Uibo: Eks neid kirikuid ole aegade jooksul läbi käidud ja oreleid mängitud, viimati veel mõne aasta kestnud reisisarja “Eestimaa kirikud ja orelid” reisijuhina, nii et see pilt on mulle küll üsna selgeks saanud, mis pille meie Eesti kirikutes leidub. Koduorelite osas ma nii täpselt ei tea, neid on vähe säilinud, omal ajal neid kahjuks kergekäeliselt hävitati. Endal on mul kodus väike positiivorel ja näiteks Arvo ja Aiki Haugil on koduorel, mille nad ostsid Aivar Sõerdilt. Niimoodi need pillid veel liiguvad. Ega uut koduorelit ei jõua kaasajal enam koju tellida ja nad on ka väga kallid.Aga ma tahan tähelepanu juhtida sellele, et läheneb üks omamoodi tähtpäev. Ajalooallikatest on lugeda, et leedulased tegid rüüsteretke Liivimaale ning selle käigus hävitasid Helme ja Paistu kirikute toredad orelid. See oli aastal 1329. Hävitamise daatum on jäädvustatud, seda ei tea, millal need pillid olid ehitatud, aga siit on faktiliselt näha, kui vana on tegelikult Eesti orelikultuur. 2029. aastal saab sellest 700 aastat.
Vapustav daatum ju iseenesest! Aga mis ajast pärinevad esimesed kasvõi osaliselt säilinud orelid?
Sealt edasi tulevad vanuse poolest Tallinna orelid. XV sajandil oli elu Tallinnas arvatavasti päris heal järjel, sest Tallinn oli ju Hansa liidu linn. Daatumeid ei ole palju säilinud, aga on kirja pandud, et 1433. aastal, kui Tallinnas oli suur tulekahju, hävisid kirikutes orelid. Orel on ju suures osas puidust ja nii kahjuks tulekahjule kerge saak. Aga on teada, et pärast seda Nigulistesse ehitati jälle päris suur ja võimas orel ja ka teised Tallinna kirikud said oma orelid. Saksamaa meistrid liikusid ringi ja eks merd mööda oli lihtsam orelite jaoks vajalikke materjale vedada.Sageli me võrdleme end Lääne-Euroopaga ja räägime, et meil hakkas kultuur arenema alles siis, kui tekkis rahvuslik ärkamine ja tuli 1. üldlaulupidu. Aga tühja koha peale ei saa midagi tekkida. Ma olen ise Niguliste organist, nüüd 42 aastat selle koha peal olnud. Aga aastail 1583–1630 oli Niguliste organistiks Lüübekist pärit Erasmus Pogatz ja tema töötas selle koha peal 47 aastat.
Nii et me pole olnud siin mingi ääreala. Tänapäeval oleme seda võibolla palju rohkem.
Seejärel 1632. aastal saab Niguliste oreli, mis on osaliselt säilinud meie ajani. Mida tähendab – osaliselt säilinud? Kui võtta ajalooline klaver või viiul, siis ega sinna tavaliselt hiljem palju midagi juurde ei panda või kui, siis hästi vähe. Aga orel sarnaneb kiriku ehitusega. Niguliste või Püha Vaimu kirik polnud ju kohe sellised, nagu praegu. Oli väike kodakirik ja sinna ehitati kogu aeg midagi juurde. Vahepeal olid tulekahjud ja siis jälle taastati. Oreliga on sama lugu. Algul keegi ehitab, siis tuleb järgmine meister, ehitab midagi juurde, teeb ümber. Hea näide on Tallinna toomkiriku orel. See prospekt, mida me väljastpoolt näeme, on ehitatud meister Friedrich Ladegasti poolt 1867. aastal. 1914. aastal Wilhelm Sauer laiendas seda.
Aga kui pöörduda tagasi Niguliste pilli juurde, siis selle oreli säilinud osad avastas hiljuti orelimeister Toomas Mäeväli, kui ta remontis Käsmu kiriku orelit. Ta avas vile põhjad ja seal olnud kirjadest selgus, et tegu võib olla Niguliste 1650. aastate kandis ehitatud oreli vilepõhjaga. Ka Käsmu oreli viled on ühed vanimad – arvatavalt XVII sajandist.Nii et kes tahab Eestis kõige vanemaid oreliosi näha, siis need on Käsmu kirikus. Ja see pill hüüab, on täiesti korras. Teine väga vana pill on Mänspe kabelis Hiiumaal. Selle oletatav vanus on XVII teine pool. Arvatakse, et see pill on sinna toodud võibolla Rootsist. Mänspe orel kahjuks ei ole mängukorras, seal on ainult mõned viled säilinud ja mingil määral klaviatuur.
Aga praegu kõige vanemaks töötavaks pilliks loetakse Kihelkonna kiriku orelit aastast 1805, mille ehitas saksa meister Johann Andreas Stein. Tema tehtud prospekt on ka Suure-Jaani kirikul, see on 1804. aastast – vanim säilinud Eesti oreli prospekt –, aga Suure-Jaani pilli praegune kuju on vendadelt Kriisadelt.Kui ajalooga edasi minna, siis 1842 valmis Keila kirikus Walckeri orel. Selle oreliga on seotud eriti huvitav lugu, nimelt kasutas Walcker seal esmakordselt väljaspool Saksamaad täiesti uudset vilepõhja süsteemi. Kuna tol ajal oli Keila nimi Kegel, pani ta sellele nimeks Kegellade. 1843 valmis Audru orel, mille ehitas Paidest pärit meister Carl Georg Thal, pill aga pole praeguseni säilinud. 1846 ehitas Martnasse oreli Carl August Tanton, mis on hiljem ümber ehitatud. Väike-Maarjas on 1848. aastast Gustav Normanni pill. Samal aastal ehitas Karksisse oreli Ernst Kessler. Kullamaale ehitas 1854. aastal oreli Carl August Tanton. 1866. aastast on Viljandi Pauluse kirikus Gustav Knauffi orel.Minu kodukirikus Vigalas on Friedrich Wilhelm Müllverstedti pill 1886. aastast. Vigala oreliga on selline lugu, et Müllverstedt tõi selle tervikuna üle Tartu Peetri kirikust, arvatakse sellepärast, et Müllverstedt ehitas sinna uut suurt orelit – Peetri kirik on suur kirik –, aga vana oli veel korralik, nii ta otsustas selle ära kasutada ja tõi selle Vigalasse.
Rääkige veel natuke lähemalt neist meistritest, kes on Eestis pikemalt töötanud. Eespool oli juba juttu Müllverstedtist. Ta oli Tüüringist pärit oreliehitaja, kes asus 1860. aastal elama Tartusse. Ta võttis seal üle Ernst Kessleri töökojad. Kessler oli Eestimaal väga lugupeetud meister, ehitas siia hulga pille, millest mitmed esinduslikumad on kahjuks hävinud: Tartu Maarja kiriku, Tartu ülikooli kiriku ja Halliste kiriku pillid. Aga säilinud pillidest on tema tehtud Nõmme Rahu, Otepää, Karksi ja Taagepera kirikute orelid. Kessler ehitas oreli ka näiteks Alaskale Sitka linna, mis on tänaseni mängukorras. Sel ajal oli Alaska Vene tsaaririigi osa ja kuna Eesti kuulus ka Vene tsaaririigi koosseisu, siis on arusaadav, kuidas Eesti meister sinna sattus. Kessleril olevat üldse olnud tihedad suhted Venemaaga, kuhu teda kutsuti oreleid parandama ja hooldama, muu hulgas ka Moskva konservatooriumi Cavaillé-Colli orelit.Müllverstedti pille on rohkem säilinud – need on Häädemeeste, Vigala, Vändra, Tartu Peetri, Nõo altariorel, Vara, Rõngu, Puhja ja Põlva kirikus. Saksamaalt pärit perekond Knauf ehitas Eestisse 8 orelit, Guido Knaufi pillid on Kõpu, Kolga-Jaani ja Viljandi Pauluse kiriku orelid. Eestis on ka Läti meistrite töid, näiteks Carl Alexander Herrmanni pill Kadrina ja H. Kolbe pill
Pärnu Eliisabeti kirikus.
Eesti orelimaastik on väga rikkalik, aga kõike seda vaadates peab jällegi nentima, kui palju me oleme seotud Saksa kultuuriruumiga.
See on tõesti hämmastav, et siiani on Eestis väga paljudes maakirikutes, rääkimata linnadest, peaaegu igal pool toimiv orel olemas.
Sealjuures on üllatav, et nii palju jaksati nende pillide ehitust tellida ja küllalt kallitelt firmadelt, nagu Ladegast, Sauer või Walcker.
Millistes kirikutes nende firmade oreleid on? Üks Ladegasti suurepärane näide on Valga kirikus. Ameerika kuulus organist James David Christie oli mul siin Tallinna orelifestivalil esinemas. Saatsin ta Valga kirikusse kontserti andma. Tagasi tulles ütles ta: “Kui Ameerikas oleks sellist klassi orel, siis selle peaks kuulutatama rahvuslikuks aardeks!” Poolenisti Ladegast on veel Tallinna toomkiriku orel. Ja kui võtta Walcker, siis kõige suurem Walcker on loomulikult Tallinna Kaarli kirikus, mis on ka Eesti kõige suurem orel. Tänavu on sellel pillil 100. aastapäev. See ehitati 1923. aastal helilooja Mihkel Lüdigi algatusel, kes oli sel ajal ka Kaarli kirikus organistiks. Walckeri pill oli veel Nigulistes, aga see hävis sõja ajal pommitamisel. Siis on Walckeri pillid Oleviste kirikus, Kärdla, Nõo peaorel, Laatre, Lohusuu ja Torma kirikus. Eespool oli juttu Keila kiriku orelist, aga selle ehitas hiljem ümber August Terkmann. Ja siis muidugi Wilhelm Saueri orelid: Tallinna toomkiriku peaorel, Äksi kirikus on fantastiliselt hea Sauer, Kuressaare Laurentiuse kirikus, Pilistveres, Võnnus, Kodaveres, Kanepis, Kursil on Sauer. Üks väga eriline pill on Iisaku kirikus: H. Voit & Söhne, ostetud Berliini maailmanäituselt. Uskumatu pill, prantsuse stiilis, peal kullaga kõik auhinnad, mis ta on saanud, ja selline orel järsku väikeses kohas Peipsi ääres. Kes seda korraldas, kes seda vahendas?
Kes on aga meie omad Eesti orelimeistrid?
Neist esimene suurem on Gustav Normann, kes ehitas oma esimese oreli Simuna kirikusse. Arvatakse, et ta käis Saksamaal Ladegasti juures õppimas, sest tema ehitusstiil ja see, kui korralikult on kõik tehtud, on selline saksapärane. Tänapäevani on tema pillid heas korras. Normanni pille on Saaremaal: Karja ja Valjala kirikus, siis Väike-Maarja, Harju-Madise, Ridala, Risti kirikus – kõiki ei jõua siin mainidagi.
Siis muidugi meistrid Gustav Terkmann ja tema poeg August Terkmann. Gustav Terkmanni head pillid on Järva-Madisel, Loksal, Hageris, Leesil. AugustTerkmanni suuremad pillid on kõigepealt Tallinna Püha Vaimu kirikus, mida ei loeta väga õnnestunuks, aga siin ei saa meistrit süüdistada. Püha Vaimu kirikuhoone on madal, akustika on seetõttu kehvapoolne; see pill peaks tegelikult olema suuremas kirikus. Siis Tallinna Jaani kiriku peaorel – prospekt seal on küll osaliselt Normanni tehtud. Terkmann ehitas Jaani kirkusse ka altari taha väikese oreli; 1914. aastal oli see väga progressiivne, sest töötas elektriga. Süsteem küll tõrkus ja töötas vahelduva eduga – on ka teada üks lugu, kui ta ei töötanud ja hiljem selgus, et hiired olid kaabli läbi närinud. Terkmanni pillid on veel Räpina, Kirbla, Kunda, Käru, Paistu, Tarvastu, Saaremaal Kärla kirikus. Kuusalus on ka Terkmanni orel ja sellega on eriline lugu – see valmis Eesti vabariigi alguseks 1918. aastal. Oli raske aeg, möllas Hispaania gripp. Kui orel Kuusalus sisse õnnistati, maeti sel nädalal Kuusalu surnuaiale 84 inimest.
Ja Terkmanni sünnikohas Nõval on kirikus muidugi tema pill. See on kirik, kus tänase päevani elektrit sees ei ole – orel käib tallamisega ja pühapäevasel teenistusel pannakse küünlad põlema.
Terkmann oli siis Põhja-Eesti meister, aga nüüd jõuame loomulikult vendade Kriisadeni. Nemad on Lõuna-Eesti mehed, pärit Haanjast. Kolm venda: Tannil, Juhan ja Jakob, puhtalt iseõppijad, aga huvi ja tung oreleid ehitada oli neil väga suur. Neist räägitakse sellist lugu. Kuulutus oli väljas, et Vastseliina kirik vajab orelit. Vennaksed läksid siis ennast pakkuma, aga olid riides nagu maamehed – takused püksid, pastlad jalas. Ei sobinud nad õpetajale. Siis vennaksed muretsesid omale korralikud riided, läksid uuesti ja kuna õpetaja neid ära ei tundnud, võttis ta nad tööle. Seal nad olid päevad ja ööd pilli sees, õppisid kõike tundma ja hakkasid ehitama. Nende töid on Eestis üldse kõige arvukamalt. Kui hakkame võtma: Rakvere Kolmainu kirik, Rapla, Rannu, Sangaste, Rõuge, Urvaste, Misso, Vastseliina, Võru, Saaremaal Kaarma kirik. Võrus on Kriisadele rajatud ka muuseum.Aga nõukogude võim katkestas oreliehituse ja lõi töökojad laiali. Tannili poeg Eduard Kriisa oli peamine edasi tegutseja nõukogude ajal, kes hooldas ja remontis oreleid. Tannili teine poeg Harry emigreerus ja tegutses hiljem oreliehitajana Ameerikas. Eduardi poeg Hardo Kriisa on praegu üks Eesti kõige tuntumaid orelimeistreid.
Kuidas nõukogude ajal oreliehitusega oli?
Nõukogude ajal oli kirik ja orelid küll põlu all, aga vaikselt see elu ikkagi liikus edasi. .Üks üks suur ime, mis Nõukogude Liidus sel ajal sündis, oli plaadisari “Eesti orelid”. 1970. aastal sai võimalikuks, et siin kommunismi kantsis salvestati esimene plaat sellest sarjast Tallinna toomkirikus. Kokku tuli neid lõpuks 38. Põhiliselt mängis neid sisse Rolf Uusväli, aga mitmed ka Hugo Lepnurm. Pillid tuli enne salvestamist korda seada. Tegid Hardo Kriisa ja üks Läti meister. Nii saadi paljud orelid ka korda. “Eesti orelid” olid Nõukogude Liidus muidugi tohutult hea müügiartikkel. Eesti kohapealsed parteitegelased katsusid küll kõike teha, et seda plaadisarja takistada, aga kuna Venemaal orel ei ole kiriku instrument – seal on õigeusu kirik, lauluga, siis keskusest anti muudkui käsud kätte, et plaadid tulgu välja ja saboteerimise eest ähvardati karistusega. Kadunud Enn Tomson on rääkinud, et kaks kõige suuremat ekspordiartiklit, mis läände müüdi, olid “Eesti orelid” ja Hortus Musicuse plaadid. Pärast seda hakkasid sakslased ka sellist sarja tegema, siis tulid tšehhid ja siis lätlased. Aga kellelgi ei olnud see nii ulatuslik kui eestlastel.Nõukogude ajal ehitati muidugi ka mõned kontsertorelid: Estonia ja Vanemuise kontserdisaal ning Niguliste kirik said Rieger-Klossi oreli. Ka konservatooriumi oreliklassis on väiksem, 1974. aastal valminud Rieger-Kloss.
Mäletan samuti Estonia kontserdisaalis mitmeid inspireerivaid orelikontserte. Seal oli veel see pluss, et organist mängib laval, teda on hästi näha, mis pole enamasti võimalik kirikutes.
Palju uhkeid kontserte on seal olnud. Minu esimene kontsert oli ka seal, 1980. aastal, saal puupüsti täis. Olin veel konservatooriumi üliõpilane, aga anti võimalus.
Ja kahetsusväärselt Estonia kontserdisaali orel nüüd vaikib.
See on ikka piinlik olukord küll, et Eesti on praegu terves Euroopas ainuke ainukene riik, kus esindussaalis puudub töötav orel! Nüüd sügisel, kui Mahlerit esitati, oli vaja selleks saali tuua elektriorel. Ja kontserdisaali orelil ei ole mingit suurt viga, mida ei saaks parandada.
Milliseid oreleid on meil kaasajal ehitatud, mis on kõige uuemad?
Uue Eesti vabariigi aegsed orelid on kõigepealt Eesti muusika- ja teatriakadeemia orelisaali pill, mille ehitas 2001. aastal saksa meister Martin ter Haseborg. Tahtsime Põhja-Saksa tüüpi barokkpilli. Christian Scheffler oli siin restaureerimas, tema soovitas vaadata Haseborgi pille. Käisin koha peal vaatamas ja siis oli selge, et võtta tuleb teda.
Pärast seda läks väike buum lahti. 2003.aastal ehitas Martin ter Haseborg oreli Pärnu kontserdimajja. Tema tehtud on ka Tallinna Jaani kiriku kooriorel, see sai valmis 2006. aastal.Hardo Kriisa ehitas Pärnu Eliisabeti kirikule uue oreli.
Siis meie meister Ago Tint ehitas Nigulistesse alla koorioreli. Sellel on veel selline eripära, et siin käis üks hollandi spetsialist – Hollandis on palju vanu ajaloolisi pille – ja ta väga tunnustas, kuidas Tint oli viled teinud. Enamasti orelivilede puhul valatakse tina kangale, aga barokiajastul valati peenele liivale. See andis teistsuguse kõla. Seda meetodit on kaasajal nüüd ka teha üritatud, aga tulemust saada on raske. Meie meister Ago Tint proovis seda ja tal tuli see suurepäraselt välja, nagu kiitis ka Hollandi spetsialist.
Ja viimane meile ehitatud orel on loomulikult Tartu Pauluse kiriku pill. See on samuti Saksa firma töö: "Paschen Kiel Orgelbau GmbH", sai valmis 2015. aastal.
Kuidas Eestis orelimeistrite järjepidevusega on? Järelkasvuga ei ole kerge, sest noori ei tule peale. Praegu on meistrid Hardo Kriisa, Olev Kents, ja Ago Tint. Toomas Mäeväli tegeleb orelite hoolduse ja remondiga. Orelimeistriks õppida on keeruline ja võtab aega samamoodi kui klaveri- või viiulimängijaks õppida. Töö on raske, külmades tingimustes. Palju on tegemist tinaga – oreliviled on ka tänapäeval ikkagi tinast. Tina on mürgine, sellega peab olema ettevaatlik. Töökojad, sisustus on kallis, väljaõpe on kallis. Vanasti pärandatigi see amet perekonnas isalt poegadele edasi, nagu meilgi läks see vendadel Kriisadel ühest põlvest teise edasi. Aga tänapäeval see enam nii ei pruugi olla. Näiteks Šveitsis on kuulus oreliehitus Metzler Orgelbau, hiljuti ehitati seal uus pill Zürichi Tonhallele. Meister on juba vana, aga pojad ei taha sellest ametist kuuldagi. Nüüd on firma lõpetamisel … Aga Saksamaal on mitmeid tublisid meistreid ja järelkasvu, ka Tšehhis, Prantsusmaal. Tuleb loota, et see kunst, mis meil on nii vana ja traditsioonidega, leiab ka oma järelkasvu. Ehk oleks
tarvilik avada ka sellekohane vastav eriala, kus oreliehitust saab õppida.