Interpeetide tõsielu ja tuleviku (l)ootused



Henry-David Varema, EIL juhatuse esimees, EMTA loometegevuse ja välissuhete prorektor. FOTO KAUPO KIKKAS


Kuigi Eesti interpreetide liidu (EIL) üks olulisi tegevussuundi läbi aastate on olnud interpreetidele loominguliste väljundite pakkumine, tahan esmalt rõhutada, et EIL ei ole riikliku tegevustoetusega etendusasutus ning vaatamata heale kuvandile kontserdikorraldajana on meie võimalused väga piiratud. Praegune EILi juhatus on veendumusel, et edaspidi peab olema EILi tegevus suunatud läbirääkimistele teiste korraldajatega ja interpreetide nõustamisele, mitte mahukate kontserdisarjade korraldamisele. Loomeliidu peamine roll on oma liikmeks olevaid loovisikuid toetada, väärtustada eesti klassikalist interpretatsioonikunsti ning kaitsta interpreetide loomingulisi huve.


Ka siis, kui lihtsaid ja kiireid lahendusi pole, tuleb teha selgitustööd ja juhtida tähelepanu meie valdkonna põhimõttelistele probleemidele.

Eesti kultuurielu on väga mitmekesine ning toimib paljudes aspektides vägagi hästi. Suhteliselt heal positsioonil on suuremad kollektiivid, kelle eksistentsi vajalikkuses keegi ei kahtle. Vaatamata valdkonna pikaajalisele alarahastusele on meie esindusorkestrid ja -koorid ning rahvusooper kultuurielus väärikal kohal ja nende kunstiline tase on pidevas tõusutrendis.

Sama ei saa paraku öelda klassikalise muusika professionaalina tegutsemise kohta solisti või kammermuusikuna. Interpreediks kasvamise, oskuste ja teadmiste arendamise teekond kestab ligikaudu kaks kümnendit. Seejärel leiab igaüks endale sobiva väljendusvormi. Siinkohal ei ole tegemist alati hierarhiaga, vaid ande ja võimete erineva realiseerimisvormiga. Paradoksaalselt võib meie oludes kõige suuremate väljakutsete vastuvõtmine osutuda tasustamise mõttes kõige ebaratsionaalsemaks valikuks.


Selle aasta jaanuaris esitleti avalikkusele kunstivaldkonna õiglasemate tasumäärade ettepanekut. Tahan siinkohal meenutada ettepaneku ühe koostaja Maarin Ektermanni kommentaari: “Kuigi väljapoole võib tunduda, et kunstivaldkonnas kõik töötab väga hästi – toimub palju näitusi, rahvusvahelisi projekte ja palju tunnustusi –, siis see kõik põhineb kas tasuta või siis väga tugevalt alarahastatud tööl.” (“Eesti kunst püsib tasuta tööl”, Postimees, 22. I 2022).

Sarnaselt visuaalkunstide valdkonnaga ei ole tänases helikunsti rahastamise süsteemis piisavalt vahendeid, et tasustada kutseliste interpreetide tööd isegi kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga alusel. Teame, et kontsertpianist peab pühendama uue kava ettevalmistamisele ja selle täiustamisele mitu kuud, tihti isegi aasta. Seda saab võrrelda isikunäituse korraldamisega, mille tööajaks eelviidatud kunstnike tasumäärade ettepanekus on arvestatud 9 kuud. Paraku on pigem tõenäoline, et Eesti kontserdikorraldaja ei suuda selle töö eest maksta ka ühe kuu töötasu. Samasuguse paralleeli võib tuua näituste korraldamisest, kus enim alamakstud tööd teevadki kunstnikud, samal ajal kui näitusega seotud tugiteenused on kindlate tariifide ja kokkulepete alusel paremini tasustatud.

Kui tööpakkumisega kaasneva töö maht ei ole proportsioonis tasuga, siis võib loomulikult kaaluda pakkumisest keeldumist ning kindlasti mingil määral seda ka tehakse. Ent loovisiku vajadus oma kutsumust järgida on tihti sedavõrd suur, et sisuliselt ollakse valmis oma õpitud erialal tegutsema n-ö hobi- või heategevuse korras. Kindlasti on see ühiskonna teenimise vaatest väga tänuväärne, kuid EILi juhatus on seisukohal, et selliste tendentside jätkudes võib nii praegustel tippinterpreetidel kui ka seda teed järgivatel tulevikutalentidel kaduda motivatsioon ning isegi võimalus tegutseda solisti ja kammermuusikuna.

Kindlasti küsitakse siinkohal, kas meil on üldse piisavalt publikut, kes seda kunstiliiki väärtustab, kas on tehtud tööd uute kuulajate leidmisel, kas on pakutud uusi kontserdiformaate, seni avastamata esinemiskohti või vähemalt tavapärasest erinevaid kontserdiaegu. Julgen arvata, et kontserdielu uute ja põnevate eksperimentide poolest on Eestis tegutsetud lausa eesrindlikult. Tihti kaasneb aga uue ja veel innovaatilisema projekti teostamisega kulude märgatava kasv (näiteks kui lavalist liikumist nõudva kontserdi/sündmuse puhul tuleb ka orkestrandil esitada kava peast ning lisandub ettevalmistus lavastaja ja/või koreograafiga, samuti tähendab see tihtipeale valguskunstniku palkamist jne).

Harjumus kontsertidel käia, vajadus kultuuri hinnata ja nautida saab aga alguse lapsepõlvest ja haridusest, sh muusikaharidusest. Kui inimesel seda harjumust ei ole, siis ei hakka ta tõenäoliselt ka täiskasvanuna ei teatris ega kontsertidel käima.

Igal juhul jõuame ringiga tagasi põhiprobleemi juurde. Riiklikud rahastusallikad on Eestis jätkuvalt olemas, kuid nende maht on üpris piiratud. Aina suurenevate toetustaotluste arvu juures võib mõne väiksema festivali korraldaja reeglina loota summale, mille eest saaks hästi korraldada (sh esinejaid normaalselt tasustades) ühe kontserdi. EILi juhatus on teinud ettepaneku luua ka interpretatsiooni tasustamiseks eraldi toetusprogramm sarnaselt uute heliteoste tellimise programmile ning see leidis toetust ka EILi viimasel üldkoosolekul. Isegi kui see teostuks peamiselt olemasoleva raha piires, võimaldaks see programm vähendada kulude kokkuhoidu esinejate arvelt.

Erasponsorluse kasvu on loodetud-oodatud juba aastakümneid, kuid selle üht olulisemat eeldust, maksusüsteemi muudatust ei ole seni riiklikul tasandil vajalikuks peetud. Kunstimetseenluse osatähtsus siiski kasvab, kuid kindlasti on vaja arendada süsteemi, mis seda paremini toetaks.

Minu jaoks on oluline teadvustada, et sellist pühendumist, mida eeldab tegevus professionaalse muusikuna helikunsti valdkonnas, ei saa meie praegustes oludes vaid piletimüügi arvelt kompenseerida. See ei pruugi muide toimida ka palju kõrgemate piletihindade ega palju suurema elanikkonna puhul! Elades riigis, kus inimesi on vähem kui mõne maailma suurlinna ühes linnaosas, peab aru saama, et erinevate kunstiliikide väärtustamiseks ja säilitamiseks ei piisa meelelahutustööstuse toimimismehhanismidele viitamisest. Hetkel paistame olevat olukorras, kus kunstielu peamisteks toetajateks ja sponsoriteks on loovisikud ise oma tööpanuse ja visadusega.


Keerulisel ajal elujaatava hoiaku kinnitamiseks tahan aga anda lühiülevaate eelmisel hooajal EILiga seotud kontsertidest, mis said võimalikuks tänu meie suurepärase korraldustiimi ning paljude pühendunud interpeetide koostööle. Kuna 2021. aasta alguse kontserte saatis pidev edasilükkamine, siis leidis suur osa möödunud aasta tegevusest aset just suvel, mil korraldasime sarja “Valgete ööde klassika” raames kokku 16 kontserti üle Eesti. Neil menukatel õhtutel astusid teiste seas üles Hans Christian Aavik, Heili Rosin, Indrek Leivategija, Ralf Taal, Talvi Hunt, Karolina Žukova, Harmooniumtrio koosseisus Kädy Plaas, Riivo Kallasmaa ja Ulla Krigul ning Ensemble Auftakt koosseisus Soo-Young Lee, Miina Laanesaar ja Maila Laidna.


2021/2022. hooajal tuli EIL välja mitme uue algatusega, mille jätku kavandame ka lähiaastatel. 2021. aasta detsembris viisime esmakordselt ellu Eesti muusika nädala Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. EILi uus festival on ajendatud ideest esitada iga kontserdi raames ühe eesti helilooja teoseid, sealhulgas vähetuntud või sootuks mängimata palu. Mullu kõlas neljal õhtul vastavalt Eino Tambergi, Ester Mägi, Artur Lemba ja Erkki-Sven Tüüri helilooming. Festival pälvis nii publiku kui ka helikunsti valdkonna esindajate positiivset tähelepanu, nii et jätkame seda ka tänavu. Seekord novembri lõpus toimuva Eesti muusika nädala “Eesti interpreedid eesti muusikas” programmi avalikustame sügise hakul.

Möödunud hooaja üks meeldejäävamaid ettevõtmisi oli suurejooneline kontsert “Interpreetide vaba lava”, mille raames said meie liidu liikmed võimaluse esitada enda vabal valikul teoseid, taas EMTA suure saali laval. Ligi kolm tundi väldanud kontserdil kõlas muusikat läbi viie sajandi, andes suurepärase ülevaate meie liikmeskonna laiast haardest. Siinkohal suur tänu kõikidele EILi liikmetele, kes “Interpreetide vabal laval” üles astusid.


Lisaks eriprojektidele jätkas SA Interpreetide Kontserdid kontserdisarja “i nagu interpreet” korraldamist, mis toob keskmiselt kord kuus meie esindussaalide lavale eesti tippinterpreedid. Läinud aastal andis näiteks Estonia kontserdisaalis menuka sooloõhtu Chopini teostega pianist Mihkel Poll, duo Linda-Anette Verte ja Maksim Štšura tutvustasid publikule briti heliloojate loomingut ning keelpillikvartett Prezioso tähistas 15. tegutsemisaastat koos sopran Arete Kergega. Tänavu jaanuarist korraldame sarja kontserte koostöös EMTAga selle suures saalis. Uue ilme saanud kontserdisarjale andsid võimsa avalöögi Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja. Esimesel poolaastal astusid sarjas üles ka klarnetist Toomas Vavilov ja keelpillikvartett koosseisus Arvo Leibur, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Henry-David Varema ning duo Maksim Štšura ja Michael Foyle.


Peame oluliseks, et eesti interpreet oleks tuntud ka väljaspool pealinna ja nii oleme läbi hooaja kontserte viinud ka väiksematesse Eesti linnadesse ja saalidesse. Publiku sooja vastuvõtu pälvisid muuhulgas Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann Illuka mõisas ja Pärnu raekojas, Maria Valdmaa ja Anna-Liisa Eller Vihula ja Vääna mõisas, Silvia Ilves ja Peep Lassmann Rapla ja Põlva kultuurikeskuses. Eesti interpretatsioonikunsti kõrval väärtustame meie heliloojate loomingut, mistõttu leiab EILi kavadest eesti heliloojatele pühendatud autoriõhtuid, mille algatajad on sageli just interpreedid ise ning kavad viiakse ellu koostöös heliloojaga. Selliseid autoriõhtuid toimus möödunud hooajal lisaks Eesti muusika nädala kontsertidele veel kolm. René Eespere looming kõlas Eesti teaduste akadeemia saalis Duo Telluuri, Valle-Rasmus Rootsi, Pipilota Neostuse, Katariina Maria Kitse ja Vahur Kubja osalusel. Hillar Kareva 90. sünniaastapäeva tähistamiseks andsid kontserte Karl Tipp ja Lea Valiulina koostöös Doris Karevaga, kes jagas publikuga meenutusi oma isast. Sel kevadel esitas Tõnu Kõrvitsa muusikat kolmel kontserdil keelpillikvartett FourEst.

166 views