Eesti naine popmuusikas – suurejoonelisest estraadist mässava postsovetini


Ansambel Laine koos Gennadi Podelskiga 1965. aastal. FOTO ANSAMBEL LAINE ARHIIV

Popmuusikal on huvitav komme ühiskonda nii peegeldada kui ka kujundada. Ühest küljest kinnitab see identiteete ja stereotüüpe, mida peetakse naisele või mehele sobilikuks. Näiteks, millist pilli kõlbab naisel mängida ja kuidas laval riietuda või tantsida. Teisest küljest võimaldab popmuusika soorollidega manööverdada – erineda oma loomingulises eneseväljenduses levinud soonormidest. Selles valguses tasubki küsida, millised on olnud naised eesti popmuusikas.

Ka popmuusika termin ise tekitab palju segadust. Võib olla määratult erinev, kuidas defineerib seda muusik, muusikateadlane või hoopis fänn. Selles artiklis lähtun ühest ideest, mille kohaselt on popmuusika väljunud esialgse, kindla žanrinime raamidest ja saanud üldistavaks mõisteks.

Nõukogude peavool – estraad


Nõukogude Eesti oli teiste liiduvabariikidega võrreldes pisut privilegeeritum, sest asus Lääne lähedal. Eestisse levisid Lääne raadiojaamad ning Põhja-Eestisse ka Soome televisioon. Nii said eestlased osa tsenseerimata uudistest üle maailma, aga nägid ka Woodstocki festivali ja hiljem punkareid. Liberaalse maine tõttu öeldi Eesti kohta sovetskii zapad ning et sellest läänelikkusest osa saada, sõideti siia puhkama üle terve NSV Liidu.

Ent siinne muusika allus, nagu Nõukogude Liidus tavaks, riigi kontrollile. Erilist rõhku pandi n-ö läänelikule popmuusikale, mis pakkus huvi just noortele. Ometi levis popkultuur Eestiski ning juba 1960. aastatel olid siin moes nii miniseelikud kui ka biitmuusika.


Nõukogude Liiduski oli olemas popmuusika peavool, nimelt estraadimuusika. Jazzi pinnalt kujunenud estraad oli üsna ebamäärane mõiste ning jõudis aastakümnete jooksul kõvasti muutuda. Nii pole võimalik rääkida mingist ühtsest estraadimuusikast, selle alla mahtusid nii Jaak Joala romantilised ballaadid kui ka Anne Veski tantsulood.


Estraadiartistid olid sageli üle Liidu edukad ning karjääri tegid nii mehed kui ka naised. Ent nagu peavoolus tavaks, vastasid nad ühiskonnas valitsevatele soorollidele, kus naised olid naiselikud ja mehed mehised. Esimene ja tuntuim naistebänd oli vokaalansambel Laine, kes kehastas tollast naiselikkuse ideaali ja oli moodne terves Liidus. Ansambli kutsus 1960. aastatel kokku helilooja Gennadi Podelski, kuhu ta valis mitmesaja soovija hulgast kaheksa lauljat. Ansamblit iseloomustas hea kooskõla ning Kalju Saarekese koreograafia tegi neist väidetavalt Liidus esimese ansambli, kes laval tantsis. Laine oli ka kultuurieksport Läände, nõukogude moodsa popkultuuri näide. Seetõttu olid lauljad alati atraktiivsed ning ülesvõtetel näeb neid nii õhtutualettides kui ka bikiinides.


1960.–1970. aastatel tegid peavoolus ilma naislauljaid, kes on tänagi legendaarsed: Marju Kuut, Heidy Tamme, Els Himma jpt. 1980. aastatel täitsid Liidu popmuusikaturul lääneliku naispopstaari niši võõrapärase aktsendiga Anne Veski ja Marju Länik. Võrreldes Alla Pugatšovaga, keda nägi lavadel pikkades voogavates kleitides, kandis põhjamaine ja blond Veski julgeid kostüüme, näiteks patšokke, frakke ja pükse, samuti sisuliselt poisipead. Naiselikku joont aitasid hoida pärlid, kõrvarõngad jms.

Naistevaene rock


Muusikas, ka popmuusikas toimuvad alati paralleelsed protsessid. Nii eksisteerisid peavoolu kõrval Eestis alati ka subkultuurid. 1960. aastad kujunesid Läänes biitmuusika võidukäiguks, mis levis kiiresti ka raudse eesriide taha. Ka eesti noored meisterdasid pille ning lõhkusid avalikke telefoniaparaate, et ehitada elektrikitarridele helipäid. Ent enamik kohalikke biitbände koosnes sõna otseses mõttes poistest. Oli ka üksikuid erandeid, näiteks laulis ansamblis Toomapojad Marika Urb.


Ka 1970. aastate rockmuusika oli väga meestekeskne. Tõsi küll, kuigi naisinstrumentaliste ei kohanud, oli meil väga tugevaid vokaliste, näiteks Silvi Vrait ansamblites Suuk ja Fix.

Rockis hakkas olukord muutuma 1980. aastatel, näiteks olid ansamblis In Spe pianist Anne Tüür ja löökpillidel Terje Terasmaa Kümnendi teises pooles kerkis esile mitu tugevat lauljat, näiteks Thea Paluoja ja Kare Kauks. Kui varasemad naislauljad olid pigem diivalikud, siis Kauks tõusis esile nii moodsama repertuaariga kui ka tütarlapseliku ja trenditeadliku stilistikaga. Uut hingamist tõi saates “Kaks takti ette” Siiri Sisask oma ekspressiivse laulustiiliga.


Tähelepanuväärne oli näitlejana tuntud Kärt Tomingas, kes juhtis rockbändi Park, mille moodustas pärast keskkooli lõppu. Tomingas kirjutas ise nii viisid kui ka tekstid ning sulatas vokaaltehnikas kokku madala ja kareda häälekasutuse kõrgete trilleritega. Ansambli suurim esinemine mitmesajale tuhandele inimesele oli 1987. aastal Kasahstanis Kaspia mere festivalil. Publiku jaoks läänelikku popmuusikat kehastanud ansambel esitas ühe inglis- ja kaks eestikeelset lugu ning tõi koju esimese auhinna.


Miks oli aga Nõukogude Eesti rockis nii vähe naisi? Esiteks, ega neid tollal eriti Lääneski olnud. Rockmuusika on algusest peale olnud väga soolistatud, jätkates ühiskondlikkus jaotust, kus mehed osalevad avalikus elus ja naised pigem eraelus. Need hoiakud laienesidki muusikale, kus mehed tegid bändi ja naistele jäi passiivne muusikatarbijate roll. Nõukogude Eestis lisandus siia n-ö valevõrdõiguslikkus ja ebaproportsionaalne koormus naistele, kes tegid topelttööd – kodus ja tööl. Lisaks mängisid kaasa hoiakud. Nimelt peeti rockmuusikat aastakümneid maskuliinseks poiste mängumaaks. Kuna eelduste kohaselt olid naised aga õrnad ja hellad, sobiski neile äärmisel juhul laulja roll.

Naised pungis


1980. aastaid iseloomustas tsensuuri lõdvenemine ja majanduslik allakäik. Inimesed käisid tööl ja raha võis neil olla, ent poeletid tühjenesid. Tallinna linnaruumis keskenduti uuselamurajoonidele nagu Lasnamäe. Vanalinn oli pigem amortiseerunud, kuid subkultuuride jaoks oluline.