Džässisidemed on tugevad


Euroopa dzässikonverentsi arvukas rahvusvaheline pere. FOTO RENE JAKOBSON

Ajakirjas Muusika on juba mitu aastat avatud rubriik, kus Europe Jazz Media soovitab uusi kuumi džässiplaate. Europe Jazz Media nime all peitub hulk olulisi džässiväljaandeid

ja -ajakirjanikke, kes kuuluvad ühtlasi Europe Jazz Networki. See võrgustik korraldab igal aastal ka konverentse. Tänavu tuli Euroopa džässikonverents kokku Tallinnas. Eesti pealinn võõrustas konverentsi ka kümme

aastat tagasi “Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” programmi raames. Eestisse tuli ligi 250 džässmuusika korraldajat, ajakirjanikku ning agentuuride ja plaadifirmade esindajat kokku 34 riigist, olles seega üks suuremaid ja olulisemaid muusikaettevõtluse sündmusi Eestis sel aastal. Esindatud olid

maailma mainekamad džässiajakirjad ja -platvormid: Downbeat, All About Jazz, JazzTimes, JazzThetik jne.

Ürituste kavas olid ka rohked Eesti džässmuusikute esinemised: ettekandele tuli Maria Fausti “Maarja missa”, showcase-programmis esinesid Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand, Kristjan Randalu, Estonian Voices, The Free Musketeers, Sooäär-Yaralyan-Ounaskari, Joel Remmel Trio ja Aleksander Paal, Peedu Kass Momentum, Tormis Quartet, UMA, Ramuel Tafenau Quintet, Karja-Renard-

Wandinger ja Susanna Aleksandra Quartet. Lisaks veel Tanel Ruben Quintet feat. Kadri Voorand & Kristjan Randalu, Rita Ray, Lexsoul Dancemachine, Tobias Tammearu Trio, Argo Vals, ImproVoc ja Titoks.

Ivo Heinloo intervjueeris konverentsikülalistest Muusikale Taani džässiajakirjanikku Cim Meyerit. Cim Meyer on Taani ajakirja JazzSpecial peatoimetaja. Nii nagu mujal maailmas, peab ka Taanis kultuur ja džässivaldkond pidevat võitlust selle nimel, et jõuda enimloetud päevalehtede külgedele ja ületada uudiskünnist. Cim Meyer on ise ka muusik ja tõeline multiinstrumentalist, kes on mänginud trompetit, klaverit ja kitarri. Nagu ta ütleb – ta teab, mida tähendab 13 aastat järjest igal pühapäeval publikule mängida. Meyeri isa oli tuntud džässmuusik ja nii on ta terve elu selle muusika keskel veetnud.

Cim Meyer. FOTO ERAKOGUST

Millal JazzSpecial ilmuma hakkas ja milline on selle ajakirja peamine fookus?

Cim Meyer: JazzSpecial alustas 1994. aastal omamoodi plaadipoena, mis müüs plaate posti teel. Sinna juurde oli vaja ka plaate tutvustada. Nii et sellest arenes välja tõeline ajakiri, samas kui plaadipood on kolinud praeguseks internetti. Minust sai ajakirja toimetaja kaks aastat hiljem, seega olen ma selles ametis olnud 25 aastat. Ajakiri on muutunud üsna mahukaks. Meie arusaam džässist on väga lai, kaasates erinevaid lähedasi muusikažanre. Kõigile, kes selles ajakirjas töötavad, on džäss elustiil.


JazzSpecial ilmub jätkuvalt paberväljaaandena ja selliseid jääb tänapäeval vist järjest vähemaks?

Noori inimesi ei huvita paberväljaanded, nad ei taha nende eest maksta, sest nad on harjunud sellega, et kõik on internetis ja tasuta kättesaadav. Kuid ma arvan, et on siiski olemas ka lugejaskond, kes januneb põhjalike, analüüsivate artiklite järele ja kes tahab ajakirja füüsilisel kujul käes hoida. Meie tiraaž on praegu 3500, aga minevikus on ulatunud 10 000ni. Taani väiksust arvestades tähendab see, et ilmselt oleme üks laiema levikuga džässiajakirju maailmas. Muidugi on meil olemas ka online-versioon, mis on samuti tasuline.

Ajakiri JazzSpecial ilmub kord kahe kuu jooksul. Varem ilmus aastas kuus, nüüd viis numbrit. See tähendab ka seda, et kui avaldada arvustus mõnest festivalist, jõuab see lugejani mitte enne kui poolteist kuud hiljem.


Millises balansis on Taani ja muu maailma džässielu kajastamine ajakirja lehekülgedel?

Mõlemad on olulised. Ajakirjas on palju juttu loomulikult Ameerika džässist. Taani asub Euroopas mõneti erandlikul positsioonil, mille tingib meie lähedus Saksamaa, aga samas ka teiste Skandinaavia riikidega. Me oleme ehk vähem isoleeritud kui Rootsi, Norra. Ajalooliselt on meil olnud tugev side Ühendriikidega, sest eriti 1960.–1970. aastatel kolisid paljud Ameerika džässmuusikud just Taani elama.

Milline on teie ajakirja lugeja? Pigem noorem, vanem ... ?

Kahjuks muutuvad lugejad järjest vanemaks. See on tõeline probleem. Samas ma loodan, et mingil hetkel tuleb pööre. Ma ei tahaks uskuda, et noored jäävadki tarbima kiiret ja odavat meelelahutust. Samas on märgata, et üldine huvi džässi vastu Taanis pidevalt tõuseb ja eriti džässiklubisid külastab järjest rohkem noori inimesi.

Ma nimetaksin meie ajakirja lugejaid džässinohikuteks. Need ei ole inimesed, kes loevad tavaliselt ainult ajalehti. Nad tõeliselt armastavad seda muusikat ja kõike, mis sellega seondub.


Kes on teie ajakirja autorid?

On üsna mitmeid kriitikuid, kes on juba pikka aega ajakirjale kaastööd teinud. Loomulikult muutuvad ka nemad järjest vanemaks. Mul on olnud suuri raskusi noorte kirjutajate leidmisega, kel oleks võimalik piisavalt aega investeerida ja kes samas ka tunneks hästi kogu valdkonda.


Teie ajakirja sirvides hakkab silma, et siin on ohtralt pildimaterjali.

Fotod moodustavad poole meie sisust. Šrift on ka päris suur. Me loodame sellega olla atraktiivsed ja pakkuda midagi ka silmale. Kvaliteetsed fotod on minu jaoks väga olulised.


Mida te hindate noorte kirjutajate puhul?

Mitte kõik ei kirjuta hästi. Reeglina ma pühendan toimetamisele palju aega. Oleneb kirjutajast – mõnikord lühendan ma toimetades artiklit lausa poole võrra, aga kui on tegemist juba kogenud kirjutajaga, siis polegi võibolla vaja midagi muuta. Püüan teha nii, et kvaliteet oleks ühtlaselt kõrge.

Väga raske on sõnastada hea džässikriitika kriteeriume. On olemas ju mingid üldised ajakirjanduslikud põhimõtted ja head tavad, mis kehtivad muusikast kirjutades samamoodi nagu igal pool mujal. Hea on teada midagi džässi ajaloost, kuid tingimata ei pea eelteadmisi olema. Hea lugu võib sündida väga erineval moel.

Algajale kirjutajale ütleksin, et toimetaja on sõber, mitte vaenlane. Toimetaja on inimene, kel on rohkem kogemusi, kes tunneb ära, kui tehakse mingeid tüüpilisi vigu ja koostöös kirjutajaga jõuab lõpuks rahuldava tulemuseni. Vanemad autorid on väga huvitatud sellest, et nende lood toimetaja käest läbi käiksid. Nooremad on vahel natuke lapsikud ja ei ole nõus midagi muutma.


Plaadiarvustused on Eesti ajakirjanduses äärmiselt lühikesed, nii et seal vaevu jõuab midagi öelda muusika kohta. Džässiajakiri ei ole kummist ja teie lauale laekub tõenäoliselt plaate kordi rohkem kui tähelepanu on võimalik osutada?

Me mainime igas numbris umbes 200 plaati, kuid on veel sadu, mis jäävad tähelepanuta. Mul on ajakirjas spetsiaalne toimetaja kes uusi plaate kuulab ja teeb valiku.


Lõpetuseks – kindlasti lahkute Euroopa džässikonverentsilt ja Eesti muusikute showcase-kontsertidelt tulvil uut informatsiooni ja kirevaid elamusi. Rõõm on tõdeda, et Eesti ja Taani vahelised džässisidemed on üsna tugevad.

Nii see on. Osaliselt on põhjus selles, et meie muusikakoolid, näiteks Kopenhaagenis ja Århusis, pakuvad väga head džässiharidust, millest saab osa aina enam tudengeid välismaalt. Muidugi ma tean Maria Fausti ja ka noort lauljat Karmen Rõivasseppa, kes on Taani džässimaastikul kogumas aina enam tuntust.

56 views