Bändi mentaliteediga Tallinna Uue Muusika Ansambel


Tallinna Uue Muusika Ansambel kevadisel EMPil. Foto Rene Jakobson

Keeruline on kirjeldada väljastpoolt ansamblit, kellega olen ise seotud algusaegadest. Kuigi olen alati just nüüdismuusikast vaimustunud ning seda oluliseks väljundiks pidanud, ei olnud kindlasti Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA) teke ja sellega liitumine mulle päevapealt elu muutvaks sündmuseks. Pigem oli see miski, mis märkamatult kasvas ja üha meeldivamal moel mind enda lummusesse haaras.

Olin aastal 2012 just käinud Ensemble Moderni kursusel Schwazis, kui Arash Yazdaniga esimest korda Tallinnas muusika- ja teatriakadeemia kohvikus kokku saime, et ansamblist rääkida. Mõtlesin nii Schwazis üliintensiivsel ja elamusterohkel kursusel kui ka sealt naastes korduvalt, kas mul Eestis oleks üldse kunagi mingis koosseisus võimalik sellise esteetikaga nüüdismuusikat mängida. Üsna värskelt Eestisse elama asunud Arashile tundus sel ajal, et meil on küll ansambleid, kes uudisloomingu ettekannetega pidevalt tegelevad, kuid ometi pole väga paljusid nüüdismuusika tähtteoseid siin veel esitatud. Samuti oli tal mõttes kanda ette just oma eakaaslaste muusikat ja teha koostööd tudengitega, et neil oleks võimalus katsetada ja tekiks ettekujutus, kuidas nende kirja pandud kompositsioonid kõlavad. Mulle tundus see plaan unenäoliselt utoopiline. Noogutasin heakskiitvalt, kui Arash vaimustunult oma mõtteid jagas, ent olin üsnagi skeptiline, kuidas see kõik toimida võiks. Nüüdseks on ideest saanud sündmus- ja avastusrohke reaalsus, mis on kinkinud hetki, mil ise ka ei usu, et mul on õnne sellest osa saada. Sellepärast tundus mulle põnev uurida ka oma ansamblikaaslastelt nende mõtteid ja nägemust nii TUMA minevikust kui ka tulevikust. Vestlusringis osalesid TUMA mänedžer ja klarnetist Helena Tuuling, pianist Talvi Hunt, hetkel nüüdismuusikast pisut taandunud ERSO viiulimängija Nina Kawaguchi ning ansambli kunstiline juht ja helilooja Arash Yazdani.

Arash Yazdani. Foto Rene Jakobson

Tuletasin nüüd Arash Yazdanile ja ansambli mänedžerile Helena Tuulingule sedagi meelde, et leidsin vana meili teel saadetud üleskutse ansambliga liituda. Seal on mainitud teoseid, mille esitamiseni oleme alles nüüd (ligi kümme aastat hiljem!) jõudnud või hakkame jõudma Georg Friedrich Haasiin vainja Fausto RomitelliProfessor Bad Trip.

Arash Yazdani: Selle aja jooksul on meil väga palju katsumusi olnud. Kõigepealt oli suur väljakutse, et arendada enamasti nooremate muusikute mikrointervallilist intonatsioonitaju, julgustada neid rohkem selliseid tehnikaid harjutama. Samuti on järjepidevust seganud see, et peale mõningaid projekte on mitmed muusikud ansamblist lahkunud, et minna teise riiki elama või õppima. Nüüd on moodustunud tuumik muusikutest, kes vajadusel saavad ka noorematele uue muusika huvilistele nõu anda. Võin uhkusega öelda, et meie ansamblil on tõepoolest oma keel, oma repertuaar ning oma lähenemine ja arusaam uuest muusikast.

Helena Tuuling: Olen olnud ansambli asutamise juures, aga selle liidriks end siiski ei pea. Olen püüdnud luua võimalused kontsertide läbiviimiseks, aga kõik kunstilise poole otsused ja ettepanekud on tulnud Arashilt. Tal on väga selge visioon ja minu meelest ka väga hea maitse teoste/kavade kokkusobitamisel. Pigem olen ma suuremate projekti elluviimise osas olnud ise see pessimist, aga aastad on näidanud, et suur osa plaane ja ka kõige keerulisemad projektid on õnnestunud teoks teha. Ja neid suurejoonelisi projekte tuleb lähiaastatel veel, kohe päris mitmeid! Ansambli arengu osas olid esimesed aastad üsna rahulikud, aga meie tegemisi on nüüdseks märgatud mitmel pool maailmas ning see on toonud kaasa väga põnevaid koostööprojekte ja kontserte erinevatel festivalidel. Eriti aktiivne periood algab üsna pea, 2021. aasta teisel poolel ja loodame väga, et uued viiruslained neid ei takista.

Pianist Talvi Hunt oma instrumentaariumiga. Foto Rene Jakobson

Olime Talvi Hundiga esimeste seas, keda Arash kutsus 2013. aastal oma ansambliga liituma. Kas mäletad, Talvi, sellest ajast veel midagi?

Talvi Hunt: Millegipärast on mul väga hästi meeles meie esimeselt kontserdilt Michael Maierhofi teos “Shopping 4” kolmele esitajale õhupallidega. Selle esitamine oli minu jaoks tol ajal täiesti uudne kogemus. Naljakal kombel oli meil see kavas ka nüüd, 2020. aasta sügisel, kui Arash tegi mulle ettepaneku ansambliga taas liituda. TUMA algusajal olin ma praegusega võrreldes ikka täiesti teadmatuses. Kõik tundus mulle nii uus ja põnev ning samas tean, et tegelikult ei saanud ma paljudest asjadest veel aru. Nüüdseks orienteerun kaasaegses muusikas nagu kala vees ja õnneks pole ka huvi ega vaimustus siiani kadunud.

Kuidas selline uue ansambli moodustamise mõte siis tundus?

T.H.: Toona tundus mulle selline ansambel väga vajalik ja nüüd olen selles veel rohkem veendunud. Leian, et erinevaid kollektiive ja mitmekülgsust on väga vaja, et riigis üldse tekiks nüüdismuusika vallas teatud kvaliteet.

Vahepeal olid pikalt Šveitsis. Nüüd, kui oled Eestis tagasi, on sinust märkamatult saanud üks kõige hõivatumaid pianiste Eesti nüüdismuusika maastikul. Kuidas sulle TUMA kõigi nende tegevuste taustal paistab?

T.H.: Eesti kontekstis paistab ansambel kindlasti silma oma julgete kompromissitute ettevõtmistega. Šveitsi muusikamaastikuga olen ma tegelikult siiani seotud. Sealne nüüdismuusikaelu on väga tihe ja ei pea põhjendama millegi vajalikkust. Arash õppis samuti Šveitsis ja mul on tunne, et ta rakendabki palju sealsest kultuuriruumist saadud kogemusi. Mul on Šveitsis ka endal ansambel, aga mulle oli väga oluline leida Eestiski koosseis, kellega põnevaid muusikalisi ideid teostada ja tutvustada siin veel kõlamata teoseid. Mul oli hea meel, et sain TUMAga liituda nüüd täiesti teiselt astmelt, olles võimeline ka omalt poolt palju juurde andma.