Bändi mentaliteediga Tallinna Uue Muusika Ansambel


Tallinna Uue Muusika Ansambel kevadisel EMPil. Foto Rene Jakobson

Keeruline on kirjeldada väljastpoolt ansamblit, kellega olen ise seotud algusaegadest. Kuigi olen alati just nüüdismuusikast vaimustunud ning seda oluliseks väljundiks pidanud, ei olnud kindlasti Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA) teke ja sellega liitumine mulle päevapealt elu muutvaks sündmuseks. Pigem oli see miski, mis märkamatult kasvas ja üha meeldivamal moel mind enda lummusesse haaras.

Olin aastal 2012 just käinud Ensemble Moderni kursusel Schwazis, kui Arash Yazdaniga esimest korda Tallinnas muusika- ja teatriakadeemia kohvikus kokku saime, et ansamblist rääkida. Mõtlesin nii Schwazis üliintensiivsel ja elamusterohkel kursusel kui ka sealt naastes korduvalt, kas mul Eestis oleks üldse kunagi mingis koosseisus võimalik sellise esteetikaga nüüdismuusikat mängida. Üsna värskelt Eestisse elama asunud Arashile tundus sel ajal, et meil on küll ansambleid, kes uudisloomingu ettekannetega pidevalt tegelevad, kuid ometi pole väga paljusid nüüdismuusika tähtteoseid siin veel esitatud. Samuti oli tal mõttes kanda ette just oma eakaaslaste muusikat ja teha koostööd tudengitega, et neil oleks võimalus katsetada ja tekiks ettekujutus, kuidas nende kirja pandud kompositsioonid kõlavad. Mulle tundus see plaan unenäoliselt utoopiline. Noogutasin heakskiitvalt, kui Arash vaimustunult oma mõtteid jagas, ent olin üsnagi skeptiline, kuidas see kõik toimida võiks. Nüüdseks on ideest saanud sündmus- ja avastusrohke reaalsus, mis on kinkinud hetki, mil ise ka ei usu, et mul on õnne sellest osa saada. Sellepärast tundus mulle põnev uurida ka oma ansamblikaaslastelt nende mõtteid ja nägemust nii TUMA minevikust kui ka tulevikust. Vestlusringis osalesid TUMA mänedžer ja klarnetist Helena Tuuling, pianist Talvi Hunt, hetkel nüüdismuusikast pisut taandunud ERSO viiulimängija Nina Kawaguchi ning ansambli kunstiline juht ja helilooja Arash Yazdani.

Arash Yazdani. Foto Rene Jakobson

Tuletasin nüüd Arash Yazdanile ja ansambli mänedžerile Helena Tuulingule sedagi meelde, et leidsin vana meili teel saadetud üleskutse ansambliga liituda. Seal on mainitud teoseid, mille esitamiseni oleme alles nüüd (ligi kümme aastat hiljem!) jõudnud või hakkame jõudma Georg Friedrich Haasiin vainja Fausto RomitelliProfessor Bad Trip.

Arash Yazdani: Selle aja jooksul on meil väga palju katsumusi olnud. Kõigepealt oli suur väljakutse, et arendada enamasti nooremate muusikute mikrointervallilist intonatsioonitaju, julgustada neid rohkem selliseid tehnikaid harjutama. Samuti on järjepidevust seganud see, et peale mõningaid projekte on mitmed muusikud ansamblist lahkunud, et minna teise riiki elama või õppima. Nüüd on moodustunud tuumik muusikutest, kes vajadusel saavad ka noorematele uue muusika huvilistele nõu anda. Võin uhkusega öelda, et meie ansamblil on tõepoolest oma keel, oma repertuaar ning oma lähenemine ja arusaam uuest muusikast.

Helena Tuuling: Olen olnud ansambli asutamise juures, aga selle liidriks end siiski ei pea. Olen püüdnud luua võimalused kontsertide läbiviimiseks, aga kõik kunstilise poole otsused ja ettepanekud on tulnud Arashilt. Tal on väga selge visioon ja minu meelest ka väga hea maitse teoste/kavade kokkusobitamisel. Pigem olen ma suuremate projekti elluviimise osas olnud ise see pessimist, aga aastad on näidanud, et suur osa plaane ja ka kõige keerulisemad projektid on õnnestunud teoks teha. Ja neid suurejoonelisi projekte tuleb lähiaastatel veel, kohe päris mitmeid! Ansambli arengu osas olid esimesed aastad üsna rahulikud, aga meie tegemisi on nüüdseks märgatud mitmel pool maailmas ning see on toonud kaasa väga põnevaid koostööprojekte ja kontserte erinevatel festivalidel. Eriti aktiivne periood algab üsna pea, 2021. aasta teisel poolel ja loodame väga, et uued viiruslained neid ei takista.

Pianist Talvi Hunt oma instrumentaariumiga. Foto Rene Jakobson

Olime Talvi Hundiga esimeste seas, keda Arash kutsus 2013. aastal oma ansambliga liituma. Kas mäletad, Talvi, sellest ajast veel midagi?

Talvi Hunt: Millegipärast on mul väga hästi meeles meie esimeselt kontserdilt Michael Maierhofi teos “Shopping 4” kolmele esitajale õhupallidega. Selle esitamine oli minu jaoks tol ajal täiesti uudne kogemus. Naljakal kombel oli meil see kavas ka nüüd, 2020. aasta sügisel, kui Arash tegi mulle ettepaneku ansambliga taas liituda. TUMA algusajal olin ma praegusega võrreldes ikka täiesti teadmatuses. Kõik tundus mulle nii uus ja põnev ning samas tean, et tegelikult ei saanud ma paljudest asjadest veel aru. Nüüdseks orienteerun kaasaegses muusikas nagu kala vees ja õnneks pole ka huvi ega vaimustus siiani kadunud.

Kuidas selline uue ansambli moodustamise mõte siis tundus?

T.H.: Toona tundus mulle selline ansambel väga vajalik ja nüüd olen selles veel rohkem veendunud. Leian, et erinevaid kollektiive ja mitmekülgsust on väga vaja, et riigis üldse tekiks nüüdismuusika vallas teatud kvaliteet.

Vahepeal olid pikalt Šveitsis. Nüüd, kui oled Eestis tagasi, on sinust märkamatult saanud üks kõige hõivatumaid pianiste Eesti nüüdismuusika maastikul. Kuidas sulle TUMA kõigi nende tegevuste taustal paistab?

T.H.: Eesti kontekstis paistab ansambel kindlasti silma oma julgete kompromissitute ettevõtmistega. Šveitsi muusikamaastikuga olen ma tegelikult siiani seotud. Sealne nüüdismuusikaelu on väga tihe ja ei pea põhjendama millegi vajalikkust. Arash õppis samuti Šveitsis ja mul on tunne, et ta rakendabki palju sealsest kultuuriruumist saadud kogemusi. Mul on Šveitsis ka endal ansambel, aga mulle oli väga oluline leida Eestiski koosseis, kellega põnevaid muusikalisi ideid teostada ja tutvustada siin veel kõlamata teoseid. Mul oli hea meel, et sain TUMAga liituda nüüd täiesti teiselt astmelt, olles võimeline ka omalt poolt palju juurde andma.

Tallinna Uue Muusika Ansambel rahvusvahelisel suurfestivalil World Music Days. Vasakult: Talvi Nurgamaa, Maria Elonen, Felix Stachelhaus, Teemu Mastovaara, Helena Tuuling ja Nina Kawaguchi. Foto Rene Jakobson

Nina, mängisid meie ansamblis üsna pikalt, aga nüüd otsustasid rohkem klassikalisele muusikale pühenduda. Mis sind kaasaegse muusika ja TUMA tegemiste juures kõige rohkem võlus?

Nina Kawaguchi: Mozarti käest ma ei saaks praegu küsida, kuidas tema muusikat täpsemalt artikuleerida. (Naerab) TUMA töös osalemine oli minu jaoks eriline just selle poolest, et meil oli võimalus kanda suurem osa teoseid ette heliloojatele, kes olid need kirjutanud. Seega oli kogu aeg võimalik saada tagasisidet, kuidas kirjapandut veelgi täpsemalt esitada – see on väga suur luksus! See omakorda teravdas ka tähelepanu ja tõstis teadlikkust kõige noteeritu suhtes hiljem orkestris kaasaegset muusikat mängides.

Arash, mäletan üht meie esimestest kontserdikavadest, kuhu valisid väga erineva suunitlusega teoseid: Michael MaierhofiShopping 4” , James Tenney “In a Large Open Space” ja kontserdil osales ka DJ Rhythm Doctor. Praegu tagasi vaadates tundub see kava isegi eklektiline ja laialivalguv, ehkki just siin joonistuvad reljeefselt välja need kolm erinevat kontserdisarjade suunda, mille poole oled püüelnud: alternatiivsete intonatsioonidega muusika, multimeedia kontserdid ja kontserdisari “Scrapyard(prügila, romula inglise keeles). Mis suunas on sinu ettekujutus ansamblist ja mõtted üheksa aasta jooksul arenenud?

A.Y.: Huvitav, et mainid seda kontserti! See sisaldas tõesti kolme põhilist kriteeriumit, mis iseloomustab ansambli fookust. Enamik teoseid olid tegelikult keskendunud intonatsioonile, lisaks multimeediaga teosed ja kolmandaks teosed, kus kasutame pillidena kõiksugu kraami (näiteks õhupallid ja pendlitena liikuvad valjuhääldid).

Mõttes oli veel peo- või klubimuusika laadne uue muusika kontsert, kus inimesed saaksid muusikasse süüvides ennast vabalt tunda ja ringi jalutada. Meil on nüüdseks kujunenud kindlam nägemus ja see on mulle kõige tähtsam. Meie visiooni juures on peamine see, et kaasaegne muusika ei tohi olla igav. See on küll sügav, aga siiski ka nauditav. Tean, et enamik klassikalise muusika publikust ei ole asjatundjad, kuid seegi ei tohiks olla põhjus nüüdismuusikast eemale hoiduda. Soovin tõestada, et uus muusika sobib kõigile avastamiseks ja süüvimiseks! Me ei esita teoseid aastanumbri või helilooja nime pärast, vaid pigem selletõttu, et usume nendesse teostesse ja meil on suur ind neid ette kanda. Oleme tehniliselt mitmekülgsed, püüdes kohaneda erinevate nõudmistega, et saaksime esitada muusikat, mille kohta tunneme, et see on tõesti meie muusika. See on paljuski bändi mentaliteet, kuid arvan, et selline suhtumine on tegelikult olnud oluline ka Bachi ja Mozarti ajal. Lisaks õpime oma tavapäraste klassikaliste pillide kõrval ka erinevaid alternatiivseid instrumente ning leiutame uusi võimalusi ja tehnilisi lahendusi, kuidas kunsti luua.

Samuti on oluline olnud see, et ansambel loob ise oma sündmusterohke ja värvikireva reaalsuse, kutsudes väga huvitavaid artiste oma festivalile Sound Plasma Tallinn. TUMA on suutnud nii mõnedki oma algsetest unistustest juba ise täide viia, aga minu meelest on suunitlust muutnud meie soov esitada rohkem selliste heliloojate teoseid, kellel on tõesti erakordselt huvitavad mõtted, aga keda eriti ei teata ja kes oleksid haruldased isegi Pariisis või Darmstadtis.

A.Y.: Kui midagi selle aja jooksul on muutunud, siis see, et kui soovid midagi teha täpselt nii, nagu seda ette kujutad, siis pead seda ise tegema. Eriti siis, kui oled iseseisev (vabakutseline?) kunstnik. See on võib-olla ka põhjus, miks me teeme nüüd ka oma festivali Tallinnas ja Berliinis. Ootasin aastaid, et keegi võtaks just alternatiivsetele intonatsioonidele keskendunud muusika esitamise käsile ja lõpuks sain aru – miks me ei võiks seda ise teha!

Ansambli keelpillimängijad: Paul-Gunnar Loorand, Talvi Nurgamaa, Juan Fran Cabrera. Foto Rene Jakobson

Helena ja Arash, mis on teile olnud kõige nauditavam ja kõige raskem TUMA tegemiste juures?

H.T.: Ansambli mänedžerina on minu jaoks kindlasti olnud “Sound Plasma” korraldamine ühtviisi nii nauditav kui ka stressirohke. Selle festivali oleme praktiliselt Arashiga kahekesi üles ehitanud ja ellu viinud ning viimased aastad on tõesti toonud suuri õnnestumisi, mis on andnud palju jõudu jätkata. On kindel tunne, et teeme õiget asja ning festival on läinud korda väga paljudele inimestele. Lisaks Tallinnale on see saanud palju positiivset vastukaja ka Berliinis, ühes kaasaegse muusika olulisemas keskuses. Meile tuleb päris palju koostööpakkumisi ning pigem teeb muret see, et meie festival on väiksemahuline ja mitmed esinejad peavad mõned aastad oma järge ootama. Kõik senised külalisartistid on olnud väga elevil ja tänulikud, et on saanud võimaluse “Sound Plasmast” osa saada. Georg Friedrich Haasi teose “in vain” Eesti esiettekannet korraldada oli tõesti päris hullumeelne ja energiamahukas ettevõtmine. Aga see kõik oli seda väärt!

Murekoht on, et ansamblil pole oma meeskonda, tugevat taustajõudu ning seetõttu tuleb kõigega ise hakkama saada, ka oma vaba aja arvelt. Kohati on töömaht olnud täiesti pöörane, aga meil lihtsalt pole piisavalt ressurssi, et ansambel saaks areneda vajalikus tempos. Mõnedel Euroopa ansamblitel on palgal isegi üle kümne töötaja, igaüks neist toetamas ansambli käekäiku ja panustamas selle arengusse.

A.Y.: Ka mulle oli kahtlemata kõige ülevam hetk “in vain-i” ettekanne eelmise aasta novembris. See oli kõige nauditavam ja ühtlasi kõige raskem. “in vain” oli tõesti suur unistus, mille puhul ei osanud paar aastat tagasi mõeldagi, et see võiks nii heal tasemel esitusena täituda. Samas oli seda nii vaimselt kui füüsiliselt väga raske korraldada. Tajusin sel ajal pandeemia tõttu kriitilist seisu mitte ainult iga päev, vaid lausa iga tund.

Arash, on ju teada, et paljudel heliloojatel on olnud oma ansambel, kelle peal ideid katsetada ja läbi viia. Kuidas on regulaarne töö TUMAga sinu mõtteid ja kompositsioone mõjutanud?

A.Y.: Tõesti, väga paljudel heliloojatel on olnud oma ansambel. Mind on neist enim inspireerinud Enno Poppe, Horațiu Rădulescu, Beat Furrer ja muidugi Pierre Boulez. Olin väga kaua selle vastu, et oma teoseid TUMAga esitada. Mul oli isegi häbi seda teha. Mulle ei meeldinud minu enda muusika, aga kui minu teoseid esitas mistahes teine ansambel, siis mõlkus alati mõttes soov, et seda mängiks näiteks Talvi või Helena, sest nemad saaksid aru, kuidas seda tuleb teha. See tunne kulmineerus eriti, kui minu orkestriteost juhatas tuntud dirigent. Siis sain aru, et oleksin ise paremini teadnud, kuidas see toimima panna. Sel hetkel sai mulle selgeks ka see, kui kokku me oleme muusikaliselt kasvanud ja kuidas meie ansambli liikmed on võimelised tehniliselt ka kõige ebatavalisemaid asju meisterlikult sooritama.

Tallinna Uue Muusika Ansambli koosseis 2021. aastal

Maria Elonen (flöödid)

Helena Tuuling (klarnetid)

Ivo Lille (saksofonid)

Toomas Vana (tromboon)

Juan Fran Cabrera (viiul)

Nina Kawaguchi (viiul)

Talvi Nurgamaa (vioola)

Paul-Gunnar Loorand (tšello)

Madis Jürgens (kontrabass)

Talvi Hunt (klaver / klahvpillid)

Arash Yazdani (dirigent ja kunstiline juht)

252 views