Arvo Volmer: kultuur ei teeni, kultuur teenindab


Arvo Volmer. Foto Mait Jüriado

Algab teatrikuu. Kuna Estonia teater on läinud aastal – peamiselt seoses direktorivahetusega – olnud meedia kõrgendatud tähelepanu all ja ilmunud on ka mitmeid käsitlusi, milline on ja võiks olla meie rahvusooper (vt ka Muusika, 2020 nr 11), siis otsustasime vaadata just nende seinte vahele. Teatri loominguline juht ja peadirigent ARVO VOLMER on oma 35 dirigendihooaja jooksul selles majas juba kolmandal ringil – debüteerinud aastal 1985 “Alcinaga”, võiks ta seda ümmarguse tähtpäevanagi märkida. Aga selle mõtte Volmer pareerib – vara on veel kokkuvõtteid teha! Nii jääbki meie jaanuarilõpu vestlus tänase Estonia lainele.


2004. aastal alustasid rahvusooperi peadirigendina kahest Verdi suurprojektist Rocca al Mare tennisekeskuse suuremal pinnal – juba samal aastal tuli “Aida” ja järgmisel “Othello” (2005), edasisest on märgilisena meeles Tüüri “Wallenberg” (2007), Mozarti “Così fan tutte”, Prokofjevi “Armastus kolme apelsini vastu” (2010) ning – või eeskätt –, kaks Wagneri suurteost – “Tristan ja Isolde” (2008) ja “Parsifal” (2011).

Arvan, et mul on Wagneriga oma suhe, suuresti tänu tööle “Tristani ja Isoldega”. See on üks keerukamaid oopereid üldse, näiteks “Parsifal” on kordi lihtsam, suhteliselt selge arenguga. “Tristani” muusikas valitseb mingi seletamatu ühtsus, mis teeb ta raskesti liigendatavaks ja hoomatavaks. Materjali homogeensus ja ühtsus on iseenesest ohtlik asi: ühest küljest loob ühtsuse, aga kui sellega liiale minnakse, muutub monotoonseks. Leida seal mingeid (Erkki-Sveni lemmiksõnaga) vektoreid, et jõuda kuskilt kuhugile ja kokku tõmmata – see oli väga nõudlik töö, aga monotoonne ei ole see muusika kuskilt otsast.


Vaev kandis vilja ja tagas ka publikumenu.

Mul on selle lavastuse (lavastaja Neeme Kuningas) üle hea meel. Meenub, et “Tristani ...” esietenduse paiku 2008. aasta mais käisid siin Berliini filharmoonikud Sir Simon Rattle’iga. Jäime temaga pärast banketil vestlema ja kuulnud, et tõime just välja “Tristani ...”, uuris ta, kuidas on. Kui ütlesin, et olen väga rahul – õnnestus, aga pärast pikka tööd ja vahepealseid kahtlusi, ning et ma ei saa seda kunagi selgeks. Huvitaval kombel oli Rattle “Tristani ...” kontsertettekannet juhatades just samu tundeid läbi elanud.


Viimane Wagner, mida eelmise aasta lõpul meie (külalis)solistide pärast uuesti vaatasin, oli “Lendav hollandlane”. Olin jõudnud unustada, kui väga mulle see lavastus ei sobi – juba avamängu taustaks jooksev pealetükkiv video sunnib pilku ära pöörama.

Seda ei juhtu kunagi, et lavastus kõikidele meeldiks. Väga hästi ma seda produktsiooni ei tunne ega ole ise juhatanud, aga vaatasin ka neid viimaseid etendusi detsembris ja leian, et lavastaja Pamela Recinellal on seal päris häid mõtteid. Näiteks kaasajastatud süžee viimine naftaplatvormile mulle iseenesest meeldis. Muusikalise nõudlikkuse pärast oleks meil olnud hea seda 2016. aasta lavastust veel repertuaaris hoida, aga eeskätt dekoratsioonide kulumine on põhjus, miks pidime selle mängukavast maha võtma. Kahjuks pidime samal põhjusel loobuma ka kolm aastat kauem repertuaaris püsinud Daniel Slateri loodud “Tannhäuseri” lavastusest, mille panime kõrvale küll raske südamega, sest produktsioon oli päris hea.


Kas “Lohengrin”, mille väljatoomise soovi mullu ametisse astudes teiste ideede seas nimetasid, on nüüd veel aktuaalsem, et teater ei jääks Wagnerita?

Jah, tahame Wagnerit eesti publiku ette järk-järgult tuua – tundub, et see väga hästi sobib siinsesse vaimsusesse ja senised kogemused on ainult positiivsed. “Lohengrin” ootab tõesti juba hulk aega, olen mitu aastat selle mõttega mänginud. Mul on kujunenud Wagneri lahtimõtestamisel oma tempolis-retoorilised arusaamad, püüan leida mingit orgaanikat. “Lohengrini” suurim väärtus on tema imeline muusika, aga seal on olemas ka Wagneri aega peatav mütoloogiline aura, mis näiteks “... hollandlase” puhul kipub action’i varju jääma. Võib ju öelda, et sellises muinasjutulises loos ei ole midagi tänapäevast, aga psühholoogilisel tasandil – kas või Ortrudi ja Telramundi rivaliteedis – on siin midagi, mis on ka meie ajal ja igas eluetapis nähtav nii kunstitööstuses, poliitikas kui ka majanduses.

Estonia turupäeval aastal 200v koos Tiit Tralla, Teo Maiste ja Jüri Alperteniga. FOO SCANPIX / PM / PEETER LANGOVITS

Sattusimegi tulevikku, aga põrkaksin korraks tagasi hooaja algusesse, mil esietendus Donizetti “Don Pasquale”. Jällegi rõõmustas eeskätt muusikaline teostus, nagu “... hollandlaseski”. Ja ehkki ka silma miski eriti ei häirinud, peale nimitegelase ülisuure “kõhu”, jäi lavastus kuidagi “rosinata”.

“Don Pasquale” puhul oli lavastajatöö tegelikult filigraanne: Giorgio Bongiovanni töötas proovisaalis hiilgavalt, aga niipea kui tulid dekoratsioon ja kostüümid, tekkis lavadimensioonis teatud lihtsustus. See, mis kuu aja jooksul proovisaalis koos töötades oli mulle tundunud atraktiivne, ei jõudnud suures saalis teiselt poolt orkestriauku vaadates sama hästi minuni. Graafilist lehte ei saa ka kümne meetri pealt vaadata, tuleb ikka lähedale minna, et näha, kuidas see tehtud on. Paraku ooper on natuke “plakatlik” kunst – kammermuusikalik nikerdamine ei ole siin tingimata võti, millega saavutada suurt edu.

See oli teatri eelmise direktori tellimus lavastajale, et teeme vahepeal ühe konventsionaalse lavastuse ka. Nii et lavastaja ei pretendeerigi siin uuenduslikkusele, ometi on väga paljud vaatajad meie “Don Pasqualet” siiralt nautinud.

Püüe teha kõigest jõust teisiti ei meeldi tingimata ka mulle: on lahe, kui leitakse uusi lahendusi, aga kui ainus põhjendus ongi soov teisiti teha, siis suhtun sellesse pigem skeptiliselt. Iseasi, kui keegi avab mingi uue tahu, mis on veenev – see ongi kriteerium. Ka Bachi võib mängida nii klaveril kui klavessiinil, sest “ehitusmaterjal” võimaldabki mitmeti ehitada, kuid esitus peab veenma. Mina näen muusikateatri võimalust erinevate väljendusvahendite loovas sünteesis, mille abil on võimalik jõuda erilisele tunnetustasandile.

Olen täiesti nõus, et Estonia ei ole esmajärjekorras innovatiivne teater, kes peab iga lavastusega tingimata looma midagi enneolematut. Ka siis kaasneb oht, et seegi hakkab korduma ja tabad end juba eesriide avanedes mõttelt, et jälle see modernism, mida me oleme viimased sada aastat vaadanud ...


Sama juhtub ju ka traditsiooniliste lavastuste puhul?

Absoluutselt! Sellepärast peabki pakkuma teatud mõttes eklektilist segu. Olen juba ammu, paar aastakümmet mänginud mõttega, et võiks teha ka ühe stiilipuhta retrolavastuse, kopeerida mõnd 1930-ndate produktsiooni.