_page-0001.jpg)
Siinne kirjutis on sündinud järeltõukena Iris Oja esinemisele YXUS Ensemble’iga Eesti muusika päevade kontserdil “Keerdhüpe“. Õhtu viimase teosena kõlas Eugene Birmani kujundirikas ja virtuoosne “Pensées” (2017). See on juba õige mitmes Birmani teos, mille vokaalpartii on loodud Iris Ojale. Üle kümne aasta kestnud koostöö on vastastikku mõjutanud mõlema muusikalist mõtlemist ja arengut. Vaatamata Eesti-seostele pole Birmani looming siinmail ülemäära tuttav. Jagan mõningaid mõtteid, mis tekkisid Birmani vokaalteoseid sisaldavat albumit “Nostra culpa” ja YXUSe kontserti kuulates.
Twitteri ja Ilvesega meedia huviorbiiti
Birman on 1987. aastal Lätis sündinud ja seal kuuenda eluaastani elanud Ameerika
majandusteadlane ja helilooja. Eestiga seovad teda kompositsiooniõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias Toivo Tulevi käe all ning koostöö siinsete muusikutega. Täna elab Birman Hongkongis, töötab sealses ülikoolis õppejõuna ning loob muusikat eri kollektiividele üle maailma. Birman on kosmopoliit ja sünteesija. Ta on õppinud Ameerika ja Euroopa kõrgkoolides, valdab mitmeid keeli, tunneb eri kultuuri- ja mõtteruume. Tema muusikast peegelduvad vastu killud eri ajastutest, stiilidest ja traditsioonidest, ometi on tema helikeel vaieldamatult tänapäevane: julge, otsiv, efektne ja leiutav. Esimesed minutid (maailma)kuulsust tõi Birmanile 2013. aastal valminud “Nostra culpa” (esiettekanne Iris Oja ja Tallinna Kammerorkester). Eestis elava Ameerika kirjaniku Scott Dieli libretole loodud “Nostra culpat” on nimetatud maailma esimeseks Twitteri-ooperiks, kuna kajastab president Toomas Hendrik Ilvese ja Nobeli laureaadi Paul Krugmani majandusalast sõnasõda säutsusaidil. Teos sai palju rahvusvahelise meedia tähelepanu. Mitte niivõrd muusika, vaid pigem vaidluse enese pärast. Seda ei tasu siiski tõlgendada nii, nagu poleks teos ise midagi väärt. Majandusmudelid ja nendest tulenevate hüvede jaotumise küsimused on poliitilis-sotsiaalselt sedavõrd laetud, et ka kõige innovaatilisem muusika jääb sellele alla. Oja ja ContempoartEnsemble’i interpretatsioonis kõlab teos plaadil dramaatiliselt ja detailirikkalt, muusika kannab teksti “koormat” raskusteta.
Ameerikalik äratab kahtlust
Plaati edasi kuulates tundsin, et ma ei suuda otsustada, mida arvata Birmani nendest teostest, mis käsitlevad majandust, võimuküsimusi, sotsiaalset ebavõrdsust, keskkonnaprobleeme jms. Takistuseks sai eeldus ja siinsel laiuskraadil paratamatult väljakujunenud eeldus, et heliloojad tegelevad valdavalt igavikuliste teemadega; kellegi rahakoti paksus, väljasurevad loomaliigid ja muu taoline pole mingi õige ainestik. Liiga argine ja ajalik. Seevastu Ameerika kultuuriruumis tegelevad heliloojad tihti just tänapäevaste teemadega. Näiteks võib tuua Birmani enda õpetaja John Adamsi, kelle poliitilised ooperid “Nixon in China”, “The Death of Klinghoffer” jt baseeruvad sündmustel ja isikutel Adamsi kaasajast. Nüüdisühiskonna majandussüsteemi ja sotsiaalset ebavõrdsust otsesõnu ja kriitiliselt vaatlevat 40-minutilist kooriteost “State of the Union” (2016) võib pidada vägagi ajakajaliseks. Ameerika publik ja kriitikud suhtusid teosesse tõsiselt ja soosivalt. Kurioosselt kõnekas on aga Läti dirigendi Kaspars Putniņši reaktsioon: seitse nädalat enne planeeritud esiettekannet teatas Putniņš, et keeldub “State of the Unioni” dirigeerimast, kuna see sisaldab talle ebasümpaatset sotsialistliku nostalgia ideed. Olgu siinkohal öeldud, et teoses puuduvad viited sotsialismi idealiseerimisele. Nii nagu “Nostra culpat”, iseloomustab sedagi libretot intellektuaalne tasakaalustatus: lemmikuid välja valimata osutatakse tähelepanu eri poolte tegemistele ja tegemata jätmistele. “State of the Unioni” sõnad lubavad arvata, et teos on Ameerika kuulajaskonnale adresseeritud, mistõttu ei pruugi teksti tuum kõigile koheselt avaneda. Minu sisemine dilemma poliitilis-sostiaalsete teoste üle lahenes, kui juhtusin lugema Birmani selgitust: “Soovin oma loomingu kaudu anda teatud nähtustele või probleemidele muusikalise identiteedi.” Kui see on helilooja sisemine vajadus ja kunstiline püüdlus, siis kas on üldse põhjust looja kreedot kahtluse alla seada?
Rätsepatöö Iris Ojale
Birman ei tegele üksnes argise ainesega. “Nostra culpa” plaadilt leiab ka 2016. aastal valminud kolmeosalise kooritsükli “Lamentations”, mis sisaldab eriilmelisi vokaalruume ja sõnatundlikke kujundeid. Selles teoses väljenduvad koorimuusika ajaloolised ja nüüdisaegsed väljendusvahendid leidlikul ja poeetilisel viisil. EMPil esitusele tulnud teose “Pensées” keskmes on aga hoopis koera mõtted ja tundemaailm. Birmani fantaasialennu tulemuseks on teatraalsete elementidega kammeržanri tavapiire kompav töö. Muusikaline idee on sirutunud väljapoole helilisi parameetreid ja sisenenud näitamise, kujutamise ja kehalisuse sfääri. Kolmeteistkümneosalises tsüklis on rikkalikult tavatuid kõlanähtusi, mille elluäratamisse panustasid võrdselt kõik ansambliliikmed. Et teose vokaalpartii on spetsiaalselt Ojale kirjutatud, ei näivat hääletehnilised ekstreemsused talle mingisuguseid raskusi valmistavat. Oja esituses külgnesid lummavalt eri tahud: jõuline ja melanhoolne, metsik ja majesteetlik, brutaalne ja sulnis. Heldet sündmuste summa raamistas YXUSe kontsentreeritud ja kindlakäeline esitus.
Sümbiootiline loominguline niidistik Eesti laulja ja Ameerika helilooja vahel osutab muusika unikaalsele väele ühendada näiliselt kaugeid geograafilisi ja kultuurilisi ruume. Birmani noorele eale vaatamata on tema koostöö Ojaga puudutanud juba paljusid maailma eri paiku. Milline diplomaatia vorm suudaks küll Eestit, Ameerikat, Lätit, Soomet, Ungarit, Itaaliat, Iirimaad, Argentiinat ja Honkongi nõnda muretult ühendada?