_page-0001.jpg)
Kohtusin Alfredo Bernardiniga Euroopa Liidu barokkorkestri vastuvõtukatsetel juulikuu esimestel päevadel Belgias. Antwerpenisse oli kogunenud 45 noort muusikut üle kogu Euroopa, et veeta kolm päeva üksteisega tutvudes ja musitseerides. Orkestri ees tegi Bernardini tööd dirigendina, väiksemate kammeransamblite juures aga võttis ta üle nii juhendaja kui ka pealtvaataja rolli, jälgides iga muusiku suhtlemist ja pillimängu. Bernardinit tundma õppides sain teada, et tegemist on ülimalt sooja, sõbraliku ja julgustava inimesega, kes katsete lõpus mainis, et tuleb novembrikuus Eestisse ja loodab mind taas näha. Artikliga tutvustan Alfredo Bernardinit interpreedi ja inimesena, uurides keskkonda, milles ta on kasvanud muusikuks, ja olulisi persoone, kes teda erinevatel perioodidel on ümbritsenud.
Holland on olnud varajase muusika taassünni häll eelmise sajandi keskpaigast alates. Sealsetest muusikakõrgkoolidest hakkas sirguma uus põlvkond professionaalseid vanamuusikuid ning klassikalisel muusikal oli võimalus kasvada ja õitseda tänu riigi toetusele. 1981. aastal asus kahekümneaastane Alfredo Bernardini elama Hollandisse ja õppima Haagi kuninglikku konservatooriumi. Vanamuusikaga tegelemiseks ümbritses teda eriliselt soodne pind – Ton Koopmani 1979. aastal asutatud Amsterdami barokkorkester ning Frans Brüggeni 1981. aastal kokku pandud 18. sajandi orkester (Orchestra of the 18th Century) olid teerajajad varajase muusikaga tegelevatele kollektiividele, kindlustamaks endale koha professionaalsel muusikamaastikul. Ajastuteadlikku lähenemist (historically informed performance, HIP) praktiseerivate orkestrite puhang tekitas furoori: barokkorkestrid hakkasid tungima traditsioonilisi esitustavasid austavate orkestrite ja interpreetide territooriumile, tekitades sellega ootamatu konkurentsi. Maailmakuulus viiuli- ja vioolamängija Pinchas Zuckerman on HIP-esituste kohta ajakirjas The Globe and Mail (2000, nr 3) üsna värvikalt ja ehk pisut groteskseltki öelnud, et selline muusika ei peaks kuuluma kontserdilavadele …
Haagi konservatooriumis said Bernardini õppejõududeks nii klassikalise kui ka barokkoboe spetsialistid – ameeriklane Bruce Haynes ning hollandlane Ku Ebbinge. Haynesi näol oli tegemist mitmekülgse mehega, kes lisaks interpreedi- ja õpetajatööle tegeles süvitsi ka muusikateaduse ja pillide organoloogiaga. 1969. aastal oli ta Californias avanud isikliku pillitöökoja, spetsialiseerudes just varajaste puhkpillide uurimisele ja taastamisele. Nagu Haynes, nii on ka tema õpilane Bernardini pühendunud ajalooliste puupuhkpillide uurimisele ja ka valmistamisele. Oma artiklites on ta keskendunud barokkoboe ja teistegi pillide ajaloole, uurinud nende ehituse iseärasusi, erinevate ajastute repertuaari ja pillidega seotud inimesi. Tema sõnul on just XVIII sajandi Itaalia puupuhkpillide kohta peaaegu olematu hulk kirjalikku materjali. Artiklis “The oboe in the Venetian Republic, 1692–1797” (“Oboe Veneetsia vabariigis, 1692–1797”, ilmunud ajakirjas Early Music, 1988, nr 8) kirjutab Bernardini, et oboe vähese mainimise kirjalikes allikates on osalt tinginud kammeransamblitele mõeldud repertuaari puudumine. XVIII sajandi alguses tundsid kirjastajad vähe huvi obligatoorse oboepartiiga repertuaari vastu ning vähetuntud heliloojate käsikirjad on tõenäoliselt kas lihtsalt hävinenud või kaduma läinud, aga oboekontsert kui žanr seevastu kindlustas pillile prominentse koha sooloinstrumentide kanoonilises repertuaaris. Viiulivirtuoosi Antonio Vivaldi kirjutatud oboekontserdid eeldavad Bernardini sõnul interpreedilt lisaks kõrgetasemelisele tehnilisele meisterlikkusele ka erakordset väljendusrikkust. Taoline, muusikult palju nõudev repertuaar, on osaliselt tunnistajaks, et juba XVIII sajandi algupoolel oli oboemängu tase saavutanud üsna kõrge standardi ning teised puupuhkpillid, nagu fagott, plokkflööt ja traversflööt, olid 1700-ndateks omandanud Kesk- ja Lõuna-Euroopa muusikatavades olulise staatuse.
Suurem muudatus oboe ehituses toimus XVIII sajandi esimese kolmandiku lõpul ja seda omistatakse sel ajal Milanos tegutsenud pillimeister Giovanni Maria Anciutile, kelle valmistatud pillidest ühte kasutab ka Alfredo Bernardini. Pill ise kuulub Roomas asuvale ajalooliste pillide muuseumile (Museo nazionale degli strumenti musicali), mille kogus on kokku kolm selle meistri valmistatud instrumenti. Mängitavas seisukorras originaalseid puupuhkpille pole tänaseks alles kuigi palju, kuid Anciuti 1730. aastal valminud eebeni- ja roosipuust oboe on säilitanud oma tämbri ning intonatsiooni just tänu kasutatud hinnalistele materjalidele. Enamasti kasutati sel ajal puhkpillide valmistamiseks pukspuud, mis oma omaduste tõttu kuivab aja jooksul märgatavalt kokku, mistõttu on pillid kaotanud nii oma algsed mõõdud ja proportsioonid kui ka pillimeistri seatud häälestuse. Kõnealusel pillil on meistri signatuur ja valmistamise koht “ANCIVTI/A MILANO” graveeritud roosipuust lehtrile ning valmimisaasta eebenipuust keskmisele ühenduskohale. Pillil on neli elevandiluust rõngast ning kolm hõbeklappi ja lehtris olevat suurt elevandiluust rõngast kaunistavad omanäolised dekoratiivsed mustad täpikesed, mis valge taustaga kokkupanduna annavad kontrastse efekti.
Vaid kaks aastat peale ülikooli lõpetamist pani Bernardini koos vendade Paolo (oboe) ja Alberto (fagott) Grazziga aluse vanamuusika ansamblile Zefiro. Projektipõhiselt varieeruva koosseisuga ansambel võttis oma esmaseks eesmärgiks pühenduda XVIII sajandi muusikale, milles juhtivat rolli kandsid puhkpillid. Ansambel andis 1993. aastal välja oma esimese heliplaadi tšehhi helilooja Jan Dismas Zelenka kolme sonaadiga kahele oboele, fagotile ja basso continuo’le. Ansambli koosseisus oli lisaks Bernardinile ning vendadele Grazzidele ka klavessinist-organist Rinaldo Alessandrini, viiuldaja Manfredo Kraemer, teorbimängijad Rolf Lislevand ja Gian Carlo Rado ning Lorenz Duftschmid violoonil. Muusikakriitiku Ronald E. Gramesi sõnul rakendas Zefiro instrumentatsiooni ja basso continuo grupi puhul täiuslikult helilooja laissez-faire-printsiipi (autonoomia, vabadus otsuste langetamisel): Alessandrini mängis vaheldumisi klavessiini ja orelit ning kontrabassi asemel kasutati just violooni, Zelenka enda pilli. Grames kirjutas, et tulemuseks on märkimisväärselt rikkam kõla, mida tasakaalustab oboe kerge ja õrn toon ning fagoti tummine ja mahe tämber. 2014. aastal ilmunud albumil “Concerti veneziani per oboe” (“Veneetsia kontserdid oboele”) on esindatud G. B. Platti, T. Albinoni, A. Marcello, A. Vivaldi ja D. Bigaglia oboekontserdid ja neid ühendab nimetatud heliloojate seotus Veneetsia vabariigiga. Gramophone’is ilmunud arvustuses ütles muusikakriitik David Vickers, et mitmekesise koosluse võtmeks on just muusikalise koostöö kõrge kvaliteet. Ühekordne koosseis jätab kuulajale vähestest mängijatest tuleneva jõetuse asemel hoopis erakordselt tundliku ja paindliku mulje.
Oboeõpetajana asus Bernardini 1992. aastal tööle Amsterdami muusikaülikooli, kus ta tegutses 2015. aastani, ning sealt peale õpetab ta tänaseni Mozarteumi ülikoolis Salzburgis. 2016. aasta intervjuus rääkis Bernardini sellest, mida ta õpetajaks olemisel järgib: “Töötades korraga nii interpreedi kui ka õpetajana, on minu jaoks oluline hoida pidevat kontakti noorte vanamuusikale pühendunud õpilastega, seda lisaks oboemängijatele ka kõikide teiste pillide mängijatega, kellega erinevates projektides kokku puutun.” Bernardini arvates on töö noorteorkestritega oma olemuselt eriline – neil võib olla ansamblimänguliselt küll vähem kogemusi, aga see-eest võrreldamatult rohkem entusiasmi ja pillimängurõõmu. Bernardini töötab regulaarselt selliste orkestritega nagu Theresia (2012, asutaja Mario Martinoli) ja Euroopa Liidu barokkorkester (European Union Baroque Orchestra, EUBO, 1985, asutajad Paul James ja Emma Wilkinson), mille algusaastatel oli ta ise koosseisus oboemängijana. Tegemist on orkestritega, mille eesmärk on pakkuda HIP-koosseisus mängimise kogemust ning võimalust musitseerida koos erinevate rahvusvaheliste interpreetide ja tippdirigentidega. Theresia ja EUBO pikaajaline siht on anda ülikoolides õppivatele noortele muusikutele võimalus alustada oma erialase karjääri ülesehitamist.
Bernardini sõnul on mõlemasse orkestrisse kandideerimise puhul oluline professionaalses orkestris ja kammeransamblis töötamise simulatsioon: katsete lõpus on kontsert, mille jaoks toimuvad nii suuremates kui väiksemates gruppides ettevalmistavad proovid. Selline konkursivorm võtab luubi alla iga muusiku karakterijooned ning oskuse teha koostööd olenemata grupi suurusest. Ansamblimängus on oluline, et muusik töötaks kaasa nagu ühine häälestumine, tehniline tase ja agoogika, kuid vähemalt sama tähtis on inimese iseloom. Samuti ei ole tema arvates ansamblimängus kohta oma õiguse nõudmiseks. Eelmainitud intervjuus rääkis Bernardini, et ta ise on elu jooksul osalenud vaid üksikutel orkestrikonkurssidel. Näiteks konkurss barokkorkestrisse The English Concert (Inglise Kontsert, 1972, asutaja Trevor Pinnock) oli Bernardinile mõnes projektis osalemise näol, et hinnata tema pillimängulist taset ja ansamblimängu kontserdil. Lõpetuseks mainis Bernardini, et tunneb end nooruses olevat sattunud õigel ajal õigetesse kohtadesse, kas juhuslikult või siiski saatuse tahtel.
Kuuendat korda toimuval varajase muusika festivalil “Tallinn feat. Reval” astub Alfredo Bernardini koos soprani Carlotta Colombo, tenori Endrik Üksvärava ja Tallinna Barokkorkestriga üles festivali avakontserdil saksa helilooja Christoph Graupneri muusikaga. Bernardiniga esineb ka tema ansambel Zefiro koosseisus Alberto Grazzi fagotil, Arianna Radaelli klavessiinil ning sopran Carlotta Colombo. Ansambli liikmete sõnul on kava tuumik armastuse ja looduse käänuline teekond intriigide maastikul ning seejärel nende lõplik harmooniline ühtesulamine. Vanamuusika gurmaanidele creme de la creme.