_page-0001.jpg)
Kuuendat korda aset leidnud varajase muusika festivali “Tallinn feat. Reval” (25. XI – 3. XII) kõik kuulatud kontserdid vääriksid omaette arvustust, sest igaüks neist osutus nauditavaks muusikasündmuseks. Tänavune festival (kunstilised juhid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt) pakkus võimaluse tutvuda seniavastamata saksa, itaalia, hispaania ja prantsuse varajase muusikaga, kammerlikke koosseise raamisid suuremad etteasted. Juba väljakujunenud tava kohaselt toimusid kontserdid ka väljaspool Tallinna: Kuressaares, Tartus ja Otepääl ning Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal, kus traditsioonilise “Noortegala” sisustasid eri tasandite õppurid.
Iga festivali näo kujundavad selle korraldajad, nendest päevadest jäi enim meelde osalejate isikupära ja pühendumus ning mitmed erilised ja tundmatud teosed vanamuusika maailmast. Avakontserdil Mustpeade majas astusid üles Tallinna Barokkorkester Andrew Lawrence-Kingi juhatusel, solistideks Alfredo Bernardini (barokkoboe), Endrik Üksvärav (tenor) ja Carlotta Colombo (sopran). Avaõhtu erilisus seisnes selles, et koosnes ainult Christoph Graupneri muusikast, kelle kantaadi oli publik mullusel festivalil võitjaks hääletanud ning kelle teostest koosnenud täispikk kontsert kahtlemata veenis kuulajaid, et tegemist on teenimatult varju jäänud heliloojaga. Kõrgbaroki meistrite Bachi, Händeli ja Telemanni kaasaegne ning erakordselt viljakas autor, kelle pärand ulatub 2000 teoseni ja helikeel on selgete itaalia mõjudega, on veel suuresti tundmatu ja tema looming alles ootab avastamist ajahambale vastu pidanud arhiividest. Kavaleht üllatas faktiga, et vaid üks ettekantud teos on kaasajal trükitud, ülejäänud on käsikirjad, mille Graupner oli ise kirja pannud erakordselt kalligraafilisel viisil.
Avaloona esitatud süit g-moll GWV 471 paistis silma nauditavate kontrastide ja atraktiivsete teemadega, kuigi orkestril oli kohati raskusi, balansseeritud ühiskõla saavutada. Tallinna Barokkorkestri uue tuleku üks põhimõtteid on tuua lavale mängima kõik soovijad, jätkates sel moel vanas Euroopas levinud professionaalide ja asjaarmastajate koosmusitseerimise traditsiooni, mis meie praktikas keskendub pigem “õpipoiste” kaasamisele, et järelkasvu koolitada. Paratamatult maksab see põhimõte vähemalt esialgu lõivu esituse kvaliteedile, vähendamata põrmugi selle pürgimuse olulisust ajaloolise mängumaneeri suunas.
Õhtu instrumentaalpoole tipphetkeks osutus kontsert D-duur oboe d’amore’ile ja orkestrile GWV 313 Alfredo Bernardini soleerimisel, kelle esituses sulandusid oboe d’amore’i mahedad fraasid ilusaks tervikpildiks orkestri saategrupiga, mida juhatas barokkharfi tagant Andrew Lawrence-King. Vokaalset poolt ilmestasid kantaatides “Sehet welch ein Mensch” ja “Wer seine Missethat leugnet” solistidena tenor Endrik Üksvärav ja sopran Carlotta Colombo. Viimase esituse kirgast kõla ja keerukate meloodiafiguratsioonide imekspandavat täpsust sai täiel määral nautida ka järgmisel, ansambel Zefiro itaalia barokile pühendatud kontserdil “Amorosi intrecci”, mis vabas tõlkes võiks tähendada armupõiminguid. Väga tänuväärne oli võimalus leida QR-koodi abil kavalehelt Francesco Mancini, Agostino Steffani ja Händeli vokaalteoste tekste ja tõlkeid, teemadeks inimliku armastuse ja kire keerdkäigud dialoogis puhta ja puutumatu loodusega. Sidusat kava elustasid veelgi solistide muhedas meeleolus paladevahelised selgitused, meeldejäävaim neist veste Scarlatti kassist, kes klavessiiniklahvidel kõndides inspireeris heliloojat looma veidravõitu soolopala “Fuga del gatto”, mille kandis tõeliselt nauditavalt ette Arianna Radaelli. Omaette kuulamiskogemuseks kujunes Giovanni Benedetto Platti triosonaat c-moll oboele, fagotile ja basso continuo’le, mida ilmestasid barokselt elegantsed oboesoolod Bernardinilt, kuid eelkõige Alberti Grazzi mängutehniline tulevärk barokkfagotil, millist nii kohmakavõitu pillilt ei oskaks oodatagi. Ansambel tervikuna õigustas igati oma kreekakeelsest sõnast zefyros tulenevat nime, mis tähistab kerget ja värskendavat läänetuult, mis toob kosutavat jahedust haljendavatele Elüüsiumi väljadele.
Laulja ja renessansslautomängija Ivo Hauni Tallinna raekojas antud kontserdi kava kandis poeetilist pealkirja “So Sweet is She!”, olles kokku pandud lugudest aegumatutel teemadel, nagu elurõõm ja kurbus, armastus, surm ja kaduvus, jaotatuna viieks eriilmeliseks stseeniks, mida Haun maalis võrdselt filigraanse täpsuse ja sisseelamisega nii instrumentalisti, vokalisti kui sõnaseadjana. Tsükli keskmes olid tundeküllased tekstid, saades kord valusaid, kord helgeid värvinguid eri afektide laias skaalas, tihti harjumuspärase vokaalmaailma raamistikust välja murdes ja teadlikult esteetilisi piire ületades. Nii oli stseen “Vein, armastus ja vabadus” kohati ülevoolavalt joviaalne, seevastu stseen “Valus armastus” hingelõikavalt valus, sealhulgas John Dowlandi tuntuima laulu “Flow My Tears” tõlgendus lauto saatel parim, mida eales kuulnud. Kõik need emotsionaalselt laetud esitused olid küll täis retoorilisi vabadusi, kuid kokkuvõtteks vägagi kontrollitud ja kõlasid eri keeltes üllatavalt loomulikult, moodustades kauni terviku. Ivo Haun on varemgi festivalil üles astunud fenomenaalse šveitsi ansambli I Fedeli vokaalsolistina, kuid seekordse kogemuse põhjal võib öelda, et lautomängijana ei jää ta põrmugi alla.
Ajalooline harf ei ole meie lavadel just sagedane nähtus, kuid Niguliste kiriku Antoniuse kabelis sai õhtul nimega “Arpa doppia” kuulda koguni kolme neist: renessanssharfi, kolmerealist Itaalia barokkharfi ja Stradivari barokkharfi. Sellel õhtul oli Andrew Lawrence-Kingi ansamblipartneriks Kristo Käo barokk-kitarril ja chitarrone’l. Kuulajatele esitleti eri mängustiile hispaania ja itaalia autoritelt ning Andrew Lawrence-King ei pidanud paljuks nii pille, mänguvõtteid kui helindeid jooksvalt tutvustada. Kõik esitatud teosed olid haaravad ja tõid kuulajatele ajastu väljenduslaadi veelgi lähemale. Sarnase ülesehitusega oli ka muusikaõhtu “Bassanod Londonis“, kus astusid üles ajaloolise esituspraktika tõelised eksperdid, renessanssplokflöötide trio Holborne Consort Hollandist, koosseisus Teun Wisse, Thomas Triesschijn ja Heiko ter Schegget. Tutvustati nii Veneetsiast pärit muusikaperekonda, kes tegi ilma Inglismaal kuningas Henry VIII õukonnas, kui ka tolleaegseid pille ja muusikat.
Ajastutruu etteastega üllatas kontsert “Tantsiv barokk” Kadrioru lossis Cantores Vagantese ja barokktantsutrupi Arte Movimento koostöös. Kava koosneski peamiselt prantsuse barokiajastu heliloojatest, sest on ju teada, et tantsimist väärtustati eriti kõrgelt Päikesekuninga õukonnas ning tantsud, millest hiljem Itaalias kujunes sonata di camera (allemande, courante, sarabande, menuett, gavott, gigue jt) olid nii prantsuse õukonnaballeti kui -ooperi lahutamatu osa. Cantores Vagantes oli kord elegantse solisti, kord diskreetse saatja rollis, tantsijate teatraalsus, dünaamilisus ja lopsakus vallutasid saali ja nagu hiljem selgus, on nende külluslikud kostüümid vanade jooniste järgi ise valmistatud. Kristina Esko on barokktantsu uurimisel ja juhendamisel teinud ära suure töö ning oma sõnul lähtunud mõttest anda edasi intensiivset füüsilist tunnetust, mida selles ajastus leidub. Ajalooline tants ei ole vaid rida tantsusamme, selle loob hoomamatu hulk detaile, nagu tantsijate žestid, miimika ja palju muud, aga ka autentsuse nimel liiasustest loobumine. Seda kõike on Arte Movimente pea kümne aasta jooksul peensusteni lihvinud. Barokktants sobis Kadrioru lossi nagu valatult ja viis mõtte uitama Tallinna ajalooliste kontserdipaikade, täpsemalt nende piiratud arvu ümber. Juurdlesin, miks ei võiks sarnastele muusikaüritustele oma uksed lahkelt avada näiteks Linnamuuseumi kaupmehemaja Mustpeade saal, Hopneri maja või hoopis väravatorn. Ka linna kultuuritegelased oleksid kindlasti huvitatud, et meie vanalinna pärand on publikurohkem ja väärtustatud. Praegu seavad vanamuusikahuvilised oma sammud jätkuvalt veidi ära väsinud Mustpeade majja või raekotta, mille esiselt platsilt võivad kontserdilisi sageli üllatada ootamatud helilised sekkumised.
Kahjuks ei õnnestunud väisata traditsiooniliselt Bachile pühendatud lõppkontserti, mis märkis advendiaja algust ja pani festivalile suursuguselt sakraalse punkti. Kuid samal ajal tõlgendasin seda eemalejäämist kui oma alateadlikku otsust jääda truuks kammerliku laadi võludele, mille kordumist juba aasta pärast ootan.