"AFEKT" 2021


Enno Poppe ja ERSO. FOTO KAUPO KIKKAS

Tänavune, oma 20. tegevusaastat tähistanud festival “AFEKT” võlus pigem hubase kompaktsuse kui suurejoonelisusega, olles eelnevate aastate (näiteks 2017–2019) festivalidest mitmeti tagasihoidlikum. Samas oli minu arvates leitud hea tasakaal rahvusvahelise ja kohaliku nüüdismuusika vahel, olles suuremas osas keskendunud eesti muusikale. Mulle meeldib, et festival ei olnud (ja õieti pole kunagi olnud) ainult Tallinna keskne; mina sain osa küll enamikest Tallinnas toimunud kontsertidest. Kui esialgne pealiskaudne pilk kavale pani arvama, et tegu on nii mitmeski aspektis pigem säästurežiimil toimiva festivaliga, siis järjest kontsertidel käies kogesin üha enam, et pea kõik valikud olid kunstiliselt õigustatud ja väga mõjusad.


Kandvat rolli selle arvamuse kujunemisel mängis särav ja elamusterohke avakontsert, kus Ensemble Musikfabriki ja dirigent Clement Poweri väga heas esituses tulid esiettekandele viie eesti helilooja eriilmelised ja huvitavad teosed. Mind vapustas, kui hästi ansamblimängijad valitsesid erinevaid tämbreid ja kõlanüansse ja laiendatud tehnikate subtiilselt varieeruvat iseloomu. Samuti see, kui hästi muusikud Clement Poweri dirigeerimisel tajusid lineaarset kulgu Helena Tulve teoses “stream 3”, osates samas sellesse väga eredalt ja maitsekalt värviaktsente lisada ning võluvalt ilusa kõlakultuuriga laiendatud tehnikaid mängida. Avakontserdi heliloojatest on isegi raske kedagi teistest esile tõsta, sest see oli minu jaoks tervikuna suurepärane elamus. Nii Elis Hallik kui ka Marianna Liik on mind viimasel ajal suutnud vaimustada sellega, kui julgelt ja eredalt nad oma muusikalisi mõtteid avaldavad ning kuidas nad seejuures alati värskete ideedega üllatada oskavad. Hästi meeldejääv oli Age Veeroosi teos “ich sehe Federn wachsen im Sand der Wüsten…” (“näen linnusulgi kasvamas kõrbede liivas…”, tekst Ilmar Laaban), kuhu oli ka vaikus väga kenasti sisse kirjutatud. Teoses lummas flööti imiteeriva klarneti (quasi shakuhachi) väga sulnis soolo. Publiku selja tagant efektse tuubasoologa alguse saanud Monika Mattieseni “Parallel Bridge” rullus minu ees lahti pigem lõiguti, salvestatud ning transleeritud materjali kõrvutades. Võibolla teose lõpus, kus viiulimängija kordas lauldes mikrointervalliliste intonatsioonidega meloodiajuppi, samal ajal ise ka viiulil sarnast materjali mängides, avaldus paremini selle teose terviklikum kaar.

Kui üsna tihti võetakse festivalil fookusesse pigem mõni helilooja, siis “AFEKT” oli tänavu üsna selgelt seadnud luubi alla ühe väga olulise eesti nüüdismuusika maastikku igakülgselt kujundava ja rikastava muusiku.

Festivali jooksul suisa kolm kontserti andnud Taavi Kerikmäe pakkus publikule kuulata nii tõelisi rariteete kui ka nüüdismuusika lähiajaloo klassikat. Seejuures tekkis mitme teose puhul huvitav ajaloost teadliku esituspraktika (HIP) dimensioon lähiajaloo 1960.-1970. aastate teoseid esitades, kus lähtuti selle aja pillide valikust või muudest võimalustest. Näiteks Eesti esiettekandele tulnud Stockhauseni “Solo”. See lugu on küll mõeldud ükskõik millisele soolopillile, aga Kerikmäe mängis seda Stockhauseni jaoks üsna olulisel akordioni moodi pillil elektrooniumil. See lisas ajastu hõngu. Samas oli ajalooliselt teadlik esituspraktika sel kontserdil lähiajaloost pärit pigem tervemõistuslikult valikuline. Olen veendunud, et selliseid valikuid tehakse samuti varajase muusika esituspraktikas, samuti ajaloost teadlike inimeste osas ja seda nii teadlikult kui ka mitteteadlikult. Näiteks sedasama “Solo’t” meloodiainstrumendile elektroonilise tagasisidega (feedback, vilisev heli, mis tekib, kui näiteks mikrofon ja valjuhääldi on otseühenduses) ei mängitud mitte koos assistentide ja analoogtehnoloogiaga, nagu see kunagi esiettekande puhul oli, vaid loomulikult oli kasutatud tänapäevast digitehnoloogiat. Kontserdi teine pool oli vabaimprovisatsiooni päralt ja seal oli Taavi Kerikmäe lavapartneriks löökpillimängija Lê Quan Ninh. Oli huvitav jälgida, kui kiiresti improvisaatorid teineteise impulssidele reageerisid ja kohanesid, materjali arendasid. Tundus, et kohapeal tekkinud heliteose aluseks oli pigem homogeensete faktuuride ja kõla leidmine nii erinevatel pillidel nagu suur trumm ja midi klaviatuur. Vähemasti see oli asi, mida mina huviga jälgisin selle energiast pulbitseva impro ajal. Olgu siin veel muusikute avatuse iseloomustuseks mainitud, et Lê Quan Ninhi kõlamaailm ei piirdunud suure trummi ja teiste löökpillidega, vaid teda inspireeris kõik ümbritsev, kaasa arvatud Kultuurikatla põrand.

Taavi Kerikmäe. FOTO KAUPO KIKKAS

Kerikmäe teisel kontserdil Rotermanni soolalao keldrivõlvsaalis sai kuulda Stockhauseni kahte väga erinevat teost. Esimene neist oli monokordil esitatud pala improvisatoorset laadi intuitiivsest tsüklist

“Aus den sieben Tagen”, millel ei ole tavapärast nooditeksti, vaid sõnaline tekstikirjeldus. Teine, märksa ulatuslikum teos oli “Spiral” ühele esitajale lühilaineraadioga. “Spirali” notatsioon koosneb enamasti plussidest ja miinustest ning kujutan ette, et juba sellise notatsiooni lahti kodeerimine on omamoodi ettevõtmine! 1968. aastal kirjutatud teose ettekande tegi veel mastaapsemaks, tähenduslikumaks ja samuti jälle ajastutruuks Kerikmäe erakordselt ainulaadne pillide valik, mis kõik Rotermanni soolalao keldrivõlvsaalis ilutsesid: kaks analoogsüntesaatorit, elektroonium, teremin, midi klaviatuur, lisaks veel palju efektipedaale ja esimeses teoses kasutatud monokord ning kindlasti jäi mul veel midagi märkamata. See on fenomenaalne, et oli võimalus Eestis nii rariteetsetel pillidel Stockhauseni helitöid kuulda! See lisas nii festivalile kui ka Eesti nüüdismuusika maastikule hoopis teise tasandi. Huvitav on see, et plusside-miinustega märgitud teose ettekanne ei pea olema üldse selliste instrumentidega mängitud, lühilaineraadio ja määratud nooditekst on olulisimad teose komponendid. Selle, milliseks teos kujuneb, määrab paljuski instrumendivalik, sealhulgas ka lühilaineraadio sagedus. Reeglid teose esitamiseks ei ole kaugeltki improvisatoorsed, kuid teatud valikud mõjutavad lõpptulemust ja lühilaineraadio tagab juhuslikkuse, samas võib luua ka päevakohasuse.


Mõnes mõttes sarnane ajastusse kohanduva aktuaalsuse ja ühe valemi erinevalt esitamise võimalusega teos tänavusel “AFEKTil” oli Andrus Kallastu müsteerium “Šamaani surm”, mis valmis ja tuli esiettekandele ansambel U: 2018. aasta residentuuris. Seekord olid esitajateks AFEKT Solistid: Leonora Palu, Taavi Orro, Leevi Rosin, Camillo Cabassi, Heigo Rosin, Jorma Toots ja Tarmo Johannes. Teos sõltub sellest, milliseid käsklusi Tarmo Johannese loodud programmi abil esitajad ja ka publik oma nutiseadmetessse saavad ja kuidas nad neid käske täidavad (või ei täida). Teist korda teost kuulates või õigemini selles isegi osaledes adusin, kuidas see võib erinevas kontekstis täiesti erinevalt mõjuda. Tunnetasin ajaloomuuseumi suurgildi hoone saalis toimetavate artistide väga head sünergiat. Olles kuulnud ka 2018. aasta nauditavat esiettekannet, üllatas mind selle teose värskus ja hoopis teistlaadi energia, kui seda esitavad teised muusikud.


“AFEKTi” lõppkontserdi kava puhul ei tekkinud mul teoste valiku suhtes terviku taju, samas olid need teosed kõik vaieldamatult väärt kuulamiskogemus. Enno Poppe ja ERSO esituses sai kuulda Eesti esiettekandena Marianna Liigi juba 2019. aastal valminud teost “Kurzschluss” (“Lühis”). Orkester kõlas minu jaoks eriliselt, seal oli (heas mõttes) intrigeerivat, isegi ärritavat materjali nii tämbri kui kooskõlade mõttes. Väga iseloomulik ja leidlik on läbiv plektrumi abil tekitatud keelpillide pizzicato tremolo. Teose esimene pool oli kohati isegi minimalistlikult korduv. Kui peaksin visualiseerima, siis koosneks teose esimene pool plokkidest. Mingil hetkel panin kuulates tähele, et kui selle ärritust tekitava tämbri ja karakteristikaga olin teose jooksul juba harjunud, siis mõjus seal näiteks väike tavapärane harfi glissando isegi üllatavalt. Chaya Chernowini “Fast Darkness II: I freeze and melt” oli väga sobivalt vastanduv oma peenekoelisema ja voolavama karakteri poolest. Teoses oli tähtsal kohal pigem õhkõrn ja kammermuusikalikum kõlade mäng, mis õnnestus klarnetisolistil Carl Rosmanil ja ERSO väiksemal koosseisul väga hästi. Mulle tundus, et Chernowini teoses oli klarneti solistipartii nii ansambli sisse kirjutatud, et tegelikult kadus osa sellest võlust aja kokkuhoiu tõttu. Nimelt ei asetatud lava ümber, vaid keelpillid ja puhkpillid mängisid oma orkestri kohtadelt ning nende vahel haigutas tühimik. Ei saa eitada, et olen üks neist kuulajaist, kes paratamatult võtab osa infost vastu silmadega ja mind võis häirida pigem visuaalne pool. Kuna kõla kandumine ruumis on oluline, siis oleks ansambli kokku toomine lava ümber seades teosele ilmselt paremini mõjunud. Suure elamuse pakkus aga Enno Poppe enda värske teos “Hirn” (“Aju”), mille esiettekanne oli kõigest mõni nädal enne “AFEKTi” lõppkontserti Donaueschingeni festivalil ning oli selle, tänavu oma saja aasta juubelit tähistanud, maailma olulisima nüüdismuusika festivali ning “AFEKTi” ühistellimus. Teoses on kasutatud vaid puhk- ja löökpille ning nende mikrotonaalsete heliväljade kogumid moodustasid väga ilusaid võnklevaid kõlavälju. Teoses “Hirn” tuli eriti hästi esile Enno Poppe ja eesti helilooja Arash Yazdani väga sarnane mõtlemine, kuigi mõlemad heliloojad on jõudnud sarnase eesteetikani väga erinevate süsteemidega.



77 views