• Juuli Puusepp & Ingrid Põldoja, Nooruse lauljad

60 aastat Nooruse kõla


Segakoor Noorus. FOTO KARIN HELSTEIN

Segakoor Noorus on kahtlemata üks Eesti koorimuusika skeenel olulisi ja aastakümnete vältel ka hästi silma paistnud toimetajaid. Eriolukorra tõttu mitte kevadel, vaid alles nüüd sügisel hooaja lõpetanud ja 60. aastapäeva tähistanud koor on oma eksistentsi jooksul osalenud paljudel rahvusvahelistel koorikonkurssidel, mitmete suurvormide ettekandel ja lugematutes muudes muusikaprojektides ning andnud välja 13 helikandjat. 1959. aastal asutatud kollektiivi esimene peadirigent oli August Lüüs, seejärel on koori juhatanud Ene Üleoja ning Raul Talmar. Praegu seisavad koori ees peadirigent Maarja Helstein ja Taavi Hark. Kuidas kollektiivil läheb, mis on tehtud, mis teoksil – sellest sai kõneldud peadirigendi ja mõnede lauljatega.


Millal ja kuidas sina Nooruse juurde jõudsid?

Maarja Helstein: Jõudsin Nooruse juurde 2009. aastal, kui olin muusikaakadeemia esimesel kursusel. Raul Talmar otsis Noorusesse uut abidirigenti. Mina olin Ants Sootsi õpilane ja Raul uuris, kas Ants oskab kedagi oma õpilastest soovitada. Ma olen ja olin ka siis väga meelitatud, et Ants Soots mind niimoodi välja pakkus ja et Raul oli nõus mind kohe ilma igasuguse kahtluseta vastu võtma. Paar päeva hiljem läksin juba oma esimesse Nooruse proovi.


Mis mõtete ja soovidega võtsid 2012. aastal vastu peadirigendi koha?

Vahetus toimus üsna äkki. Teadsin umbes pool aastat ette, et Raul tahab koorist lahkuda ja teha teed noorematele. Ma olin siis veel väga noor, 22-aastane ja minu arust ei olnud ma tookord ka päris esimene valik. Olin just siis olnud üsna pikalt kahtleval seisukohal, kas ma üldse tahan dirigeerimisega jätkata. Olid tekkinud sisemised heitlused, kas olen piisavalt musikaalne ja andekas, et seda tööd teha. Ma ei olnud talle oma kahtlustest rääkinud, aga võimalik, et ta nägi midagi lihtsalt kõrvalt. Kui Raul mulle ettepaneku tegi, andis see palju julgust ja motivatsiooni ikkagi valitud teed jätkata ning tahet selle nimel töötada, et olla endaga rahul.

Koori juurest lahkudes võttis Raul kaasa umbes pooled lauljad, kuna need oli nooruslase vanusekünnise ületanud (siis naistel 35 ja meestel 40, nüüd mõlematel võrdselt 45 eluaastat – Toim.). Plats jäi suhteliselt lagedaks, minu arust oli meid umbes 17, kokku 4 meest. Aga ma olin väga teotahet täis, mingi kõla oli kõrvus, mida ma tahan selle kooriga saavutada. Teadsin, et läheb aega ja kohe kõike ei saa. Eesmärk oli esialgu kasvatada koori koosseisu, saavutada stabiilsus.


Mida sa Rauli kõrval töötades õppisid?

Sain aru, et selle koori sisekultuur on hoopis teine kui see, mida ma varem olin näinud. Koor ja dirigent suhtlesid omavahel vabamalt. Ausalt öeldes alguses see isegi häiris mind. Seni olin harjunud koorides nägema kuidagi rangemat ja sirgjoonelisemat korda. Huvitav oli vaadata, kuidas dirigent sellises vabas õhkkonnas töötab ja ikka saavutab oma eesmärgid. Ta ei teinud kooritööd teistmoodi, aga tema suhtlemismaneer oli vahetu ja soe, samal ajal säilitades lauljate ees autoriteedi.



Maarja Helstein. FOTO FRANK JAPSON

Sinu õpetajad olid Triin Koch ja Ants Soots. Mida oled neilt kaasa võtnud?

Triin Koch oli minu esimene õpetaja. Temalt õppisin kindlasti üldist muusika tunnetamist ja muusikasse suhtumist. Samuti nõudlikkust iseenda ja teiste suhtes. Temalt pärineb minu esimene nägemus, kuidas koor peaks toimima.

Ants Sootsiga õppisime palju muusikat üldiselt tundma – nii lääne kui eesti koorimuusikat, eriti meeskoori muusikat, Veljo Tormist. Süvenes armastus ja sümpaatia Ester Mägi muusika vastu. Ants Soots õpetas võibolla kõige rohkem iseenda eeskujuga – olema tähelepanelik, täpne ja teiste inimeste suhtes hooliv. Ta hoidis minu tegemistel alati silma peal ja mitte ainult kooli teemadel, vaid ka näiteks Noorusel.


Öeldakse, et koor on oma dirigendi nägu. Sina said pika eaga Nooruse peadirigendiks väga noorelt. Kas sina kohanesid kooriga või kohanes koor sinuga?

Ma olen üsna kindel, et me saime kuskil poolel teel kokku. Ma üritasin enda nägemust realiseerida, aga paratamatult see pole 100% võimalik, sest tegemist on ikkagi inimestega ja kõike ei saa maksimaalselt kontrollida. See ongi minu arust selle ala võlu ja valu. Ühelt poolt teeb töö inimestega selle tegevuse palju huvitavamaks, teisalt on palju muutujaid minu käeulatusest väljas. Neil on oma mõtted, arvamused ja olek, mis moodustab suure osa sellest koorist. Aga usun, et ma olen ka selle koori nägu palju mõjutanud. Alati tahaks rohkem. Koor moodustab ainult teatud osa lauljate elust ja see ülejäänud elu mõjutab jälle koori päris palju. Seega minu arvates see nägu moodustub ikka kõigi peale kokku, lihtsalt dirigendil on selles natuke suurem osa.


Sul sai 2019. aastal Nooruses dirigendina täis kümme aastat. Mis sind seal hoiab?

Kõige lihtsam põhjus on see, et kui sa teed mingit asja kaua ja pühendunult, paned sinna oma energiat ja aega, siis see muutub sulle väga kalliks. Nooruses on alati olnud palju meeldivaid inimesi, kes on ka minu isiklikku elu rikastanud. Raske oleks sellest lihtsalt lahti öelda.

Kui erialasemalt mõelda ... ma arvan, et ma ei ole oma sihte veel realiseerinud. Ei tahaks enne ära minna, kui ei ole saavutanud seda, mida olen sinna tegema läinud. Isegi kui lühiajaliselt need eesmärgid õnnestuvad, siis koor muutub. Ühel hetkel oleme saavutanud mingi taseme, kus hakkan ambitsioonikamaid plaane tegema, siis aga tuleb midagi jälle vahele, inimfaktor. Samas ma ei taha enda pealt ka kogu vastutust ära lükata, asi ei ole ainult selles, et koori koosseis ei ole stabiilne. Ma arvan, et dirigent peab suutma lauljaid motiveerida, et alati ei ole ainus lahendus koorist lahkuda, ehkki mõnikord tehakse otsus või valik koori kahjuks. Alles hiljuti, eelmisel aastal, oli õnnehetk, mil tundsin, et on tõesti väga hea potentsiaaliga koosseis. Siis tuli koroona, hooaeg jäi poolikuks, seatud eesmärgid saavutamata ja nüüd, mitu kuud hiljem, alustame juba mõnevõrra väiksema koosseisuga.


Kuidas Noorus karantiiniajaga hakkama sai? Kuidas see aeg dirigendile mõjus?

Üritasime mingis vormis tööd jätkata, lootes, et eriolukord taandub kiiremini, kui see lõpuks läks. Proovisin koori vaimsust üleval hoida ja ühtlasi ka pisut tööd teha. Lühikest aega see toimis, aga oli selge, et sellist töövormi ei saa lõpmatult kasutada.

Teisest küljest oli kasulik aeg – sain palju analüüsida, mis on proovi võlu. Ühelt poolt teeb inimfaktor asju keerulisemaks, aga teiselt poolt inspireerib. Ekraanibarjääri tagant oli seda inspiratsiooni raske kätte saada. Oli tunne, et tahaks käsi liigutada, aga käsi pole. Tiigrihüpe pole ikkagi piisavalt pikk olnud selleks, et kooritöö niimoodi õnnestuks. Ma arvan, et see on koorimuusika surm, kui inimesed ei tohi enam kokku saada. Dialoog puudus, kõik olid iseendaga üksi. Lõpuks muutus see töövorm kõigile tüütuks.

Kuna meil oli just käsil ja hakkas lõpusirgele jõudma läbi aastate suurim projekt, aga jäi siis ära, mõjus see kindlasti lauljatele motivatsiooni langetavalt. Minule ka.


See suurprojekt oli Nooruse 60. aastapäev, mida sai tähistatud nüüd septembris tagantjärele. Räägi sellest lähemalt.

Tähistasime suurejooneliselt. Lisaks juubelikontsertidele andsime välja ka plaadi pealkirjaga “Lendutõus”. Viimase plaadi ilmumisest oli möödas juba kümme aastat, uut muusikat oli kogunenud palju. Koostasime ka Nooruse ajalugu kajastava raamatu. Juubelikontsertidel esitasime plaadil kõlavat muusikat, mis oli justkui vaade praegusesse Noorusesse ja kaasaegsesse noorte heliloojate muusikasse. Kontserdi teise poole pühendasime tagasivaatavalt ühele teosele, mida Noorus kandis ette 35 aastat tagasi – see on Alo Mattiiseni risotoorium “Roheline muna”. Planeerides tundus, et asjad läksid väga õigesti. Kõik vajalikud inimesed leidsime oma vilistlaste hulgast, mis oli omakorda eriline ja oluline. Me ei keskendunud ainult selles mõttes minevikule, et laulsime varem ettekantud teost, vaid kutsusime endaga koos musitseerima ka lauljaid, kes on meiega varem laulnud. Solistid olid endised nooruslased Rainer Vilu, Aule Urb ja Markus Leppoja ning bänd, kes mängis, oli vilistlase Karl Petti ansambel.


Mis sa arvad, miks Noorus nii kaua kestnud on?

Kasutan Ene Üleoja mõtet, mida ta meie juubeliraamatu intervjuus ütles: kooris on oluline, et dirigent oleks isik, kelle ümber koor saaks koonduda ja püsiks. Ma olen sellega nõus, aga lisaks sellele on väga suur roll, millised need lauljad on, kes sinna koori satuvad. See ei ole ka 100% juhus ja sõltub nende eelistustest. Püsimiseks on oluline, et oleks lauljatest koosnev tuumik, kes leiavad motivatsiooni enda seest, mitte ainult väljast. Sisemine motivatsioon on oluline, et laulda pikemalt kui kaks-kolm aastat. Järjepidevust tekitavad ka traditsioonid, mis saavad tekkida ainult siis, kui kollektiiv on huvitatud traditsioonide loomisest ja hoidmisest. Et neile oleks tähtis regulaarselt ühiselt midagi ette võtta ja et neile meeldiks koos olla.


Räägi mõnest traditsioonist lähemalt, mis on nii pikale ajale vastu pidanud.

Üle 40 aasta kestnud traditsioon on kevade tervitamine Musumäel. Noorus hakkas seal käima üsna esimestel aastatel ja on käinud siiamaani igal aastal, välja arvatud kevad 2020. Ükskõik, kas kevad saabub kell 7 hommikul, kell 2 öösel või kell 12 päeval. Alati on leidnud mingi hulk nooruslasi tee Musumäele, et laulda koos “Tuljakut” lihtsalt selleks, et see hetk vastu võtta. Minu arust on selles mingi jõud. Nooruse inimestele on alati meeldinud koos aega veeta ka koorivälisel ajal, mis kindlasti rikastab seda koostööd ja tugevdab vaimu.

Kui kooriga liitub uus laulja, võetakse ette uue laulja ehk rebase ristimine. On mõned omamoodi rituaalid, mis kõigile ei pruugi sobida, aga ometi on kõik need tehtud saanud. Põhiline on uues lauljas natuke piinlikkust tekitada. See ei ole niivõrd füüsiline proovilepanek, vaid pigem mini-intervjuu, et kompida selle inimese piire.


Milline on Nooruse lemmikrepertuaar?

Üldiselt on nii, et koori lemmikrepertuaar on dirigendi lemmikrepertuaar. Selle laiendusega, et koori repertuaari panevad paika ka mingid teatud asjaolud, näiteks võimekus ja koosseis. Meie jaoks on olulisel kohal eesti muusika. Minu muusikavalik sõltub palju tekstidest. Kõige selle juures peab alati arvestama ka koori huvidega, kuidas lauljad seda vastu võtavad. Seda aga ei saa enne teada, kui lugu on juba käigus ja arvamus muusikast on kujunenud, esmamulje on niikuinii petlik. Ma näen proovis ka seda, kas lauljad on motiveeritud ja kas see pakub neile midagi. Oluline on mitmekülgsus. Sel puhul sai ka “Roheline muna” repertuaari võetud. Tekkis kohe tunne, et see võiks täita mingit tühimikku, on teistmoodi žanr ja pakub ka esitamisel teistsuguseid ülesandeid kui klassikaline koorimuusika.

Oma magistrantuuri lõpueksamil sain Noorusega teha üht teost, mis oli minuni korduvalt ka varem jõudnud, see on Mariliis Valkoneni “Lendutõus”. Collegium Musicales lauldes tegime sealt paari osa ja see avaldas mulle sügavat muljet. Mõni aasta hiljem panime Nooruses kokku Marie Underi tekstide kava ja “Lendutõus” tuli jälle ette. Kuna teos on koos keelpillikvartetiga, jäi see ka tol korral logistilistel põhjustel esitamata. Lõpueksamit planeerides mõistsin, et nüüd on hetk, kui saan seda tervikuna juhatada. “Lendutõus” sobis oma olekuga ka kõige muuga, mida paralleelselt tegime. Planeerisime sel ajal plaati välja anda ning osa materjali oli veel puudu. Valkoneni teos sobis tegelikult ka seda kohta täitma ja nii ta nüüd sai ka meie uuele plaadile.

Sa töötad veel ka lauljana Eesti Filharmoonia Kammerkooris, seega on sul nii laulja kui ka dirigendi perspektiiv. Miks üldse kooris laulda ja koorimuusikaga tegelda?

Minu jaoks on koorilaulukunst väga inspireeriv mõlemast vaatepunktist. Ühel päeval eelistan ühte ja teisel päeval teist ning tunnen, et need rikastavad teineteist.

Kui ma õppisin laulmist, siis kaalusin varianti, et ma ei tahagi kooriga tegeleda. Avastasin, et ka soololaulmise kunst on väga võluv. Olen tabanud end mõttelt, et koorilaulul on omad nõrkused ja inimestega töötamine seab tihti palju takistusi. Aga kui teiste inimestega kooris koos töötades tekib täielik üksmeel, siis on see kogemus selle võrra võimsam. Asjadel on ikkagi koostegemise võlu, koos tehes on energia suurem kui üksinda.


Kuhu edasi?

Ma ise tahan kindlasti eesti luuletajate teemaga jätkata, aga neid kavu kokku panna on üsna problemaatiline, sest on vähe, mille seast valida. Oluline ei ole ainult ühe luuletaja tekstide põhjal tehtud teosed, vaid kava võiks moodustada ka terviku. Mõttes on olnud Doris Kareva. “Lendutõusuga” seotult tekkis inspiratsioon ka Mathuraga, kelle tekstidele ei ole veel palju muusikat kirjutatud. Doris Kareva sõnadele on loodud üsna mitmeid ilusaid teoseid, mida tahaks kontserdikavva panna. Alati on ka võimalus tellida muusikat juurde.


Kas tuleb ka Nooruse 70. sünnipäev?

Kindlasti tuleb Noorus 70.




LAULJAD


Miks sa Nooruses laulad?

Ake Lang, tenor: Noorusesse kutsus mind laulma endine klassivend. See tulemine võttis mul terve aasta aega, aga 2014. aastal ma lõpuks siiski Noorusesse jõudsin. Seda otsust pole pidanud kahetsema. Põhjus, miks Nooruses laulda, peitub toredates inimestes. Nooruse lauljad on omavahel eelkõige sõbrad ja seetõttu on kooris tunda tugevat kokkuhoidmist. Mulle tundub, et viimastel aastatel on ka koori kunstiline tase arenenud. Noorus tähendab minu jaoks toredate inimeste seltskonda, kes suudavad pakkuda häid muusikalisi elamusi.


Ingrid Põldoja, alt: Liitusin Noorusega 2002. aastal. Teadsin juba lapsena, et Noorus on äge koor, nii et sõbranna ettepaneku peale koos ettelaulmisele minna olin kohe nõus. Väga kahtlane oli, kas ikka võetakse vastu, mäletan, et põlv ja hääl värisesid. Nädala pärast sain kõne Raul Talmarilt, mis pani mu edasise saatuse paika. Sõbranna ei saanudki sisse, aga mina laulan Nooruses tänaseni. Nii võib järeldada, et Noorusel on minu elus suur ja oluline roll. Lisaks laulmisele on siin ka suurepärane seltskond, kusjuures pole etteheiteid ühegi koosseisu kohta, mis 18 hooaja jooksul koori on moodustanud. Oluline on ka vaimse tervise moment – proov on koht, kus saab muud mõtted ukse taha jätta ja keskenduda ainult hääle kvaliteedile.


Adam Cullen, bass: Laulmine on minu jaoks vaimne ja füüsiline trenn, sisuliselt kontrollitud-suunatud hingamine pikema perioodi vältel, mille ajal elan ka muusikasse sisse. Noorusega puutusin kokku juhuse kaudu, aga seda enam sai sellest minu elu lahutamatu osa Eestis. Meie koori vaim on nii haruldane – sundimatult sõbralik, avatud ja jäägitult hooliv. Lauljad tulevad ja muidugi ka liiguvad edasi erinevatel põhjustel, aga see on ütlemata paeluv tunnistada, kuidas Nooruse vaim äratab neist paljudes midagi üles; kuidas laulmise ja koosolemise kaudu avaneb ja areneb midagi, mida sa ei tajuks ega näeks mingil muul viisil. Koorilaulmine ja üksteise seltskonna nautimine käivad käsikäes – olles tulnud Eestisse välismaalt, kinnitan, et viimast on tihti raske siin enda jaoks leida. Õnneks leidis Noorus mind üles ja seda just õigel hetkel!


Marilis Aasa, sopran: Aga kus siis veel? :) Koorilaulmine tähendab minu jaoks teraapiat, mis tasakaalustab kõikvõimalikke tekkivaid pingeid. Nooruse repertuaar on alati olnud väga mitmekesine ja seega saan end eri stiilide kaudu välja elada. Olen koorilauluga tegelenud lapsest peale, aga pole üheski kollektiivis nii pikalt vastu pidanud kui siin. Noorus on andnud lõbusa ühtse seltskonna, parimad sõbrad, on pakkunud väljakutseid muusikalises mõttes ja eri rollide kandmine juhatuses on pannud proovile mu organisatoorsed võimed.

Liitusin kooriga pärast keskkooli. Tüüpilisele eestlasele omaselt ei saanud ma esialgu kuidagi vedama – proovides ja esinemistel käisin, aga muudest tegevustest eriti osa ei võtnud. Ma ei oska enam mõelda koorilaulust kui hobist, sest Noorus on midagi palju enamat – see sarnaneb perele, kelle üks ühiseid tegevusi on laulmine. Noorusest on kujunenud omal kombel elustiil.


Milline Nooruse traditsioon Sulle enim meeldib?

Ake: Kõige vahvamaks traditsiooniks on meie laululaagrid ja nende õhtused meelelahutusprogrammid. Meeldivad etendused, mida erinevates rühmades inimesed üheskoos välja mõtlevad ja esitavad. Tundub, et meie inimesed on päris andekad.


Ingrid: Edeva inimesena on minu lemmikud ikka kõik stiilipeod ja -laagrid. Teemad on seinast seina ja väga vaimukad, kostüümidega nähakse korralikult vaeva, keegi ei tee poole vinnaga, nalja saab pangede viisi. Vahel tundub, et nii mõnigi kolleeg võiks sarnast pühendumust ja entusiasmi ka proovis või laval üles näidata, aga ikka juhtub, et lavale astub segakoor Surmahirm, õnneks küll üliharva.


Adam: Kahtlemata on minu lemmiktraditsioon laagri- ja nääripeod, millel on alati mõni leidlik kõikehõlmav teema koos kostüümidega. Neid korraldada ja läbi viia on iseenesest põnev, aga külalisena osaleda on ka vägev. Vahvad üllatused ja äkkesinemised ilmuvad iga nurga tagant!


Marilis: Minu jaoks on oluline ühtsuse tunne kooris, et lauljad on ühe asja eest väljas. Harmoonilise koostöö tegemine on ju ka koorilaulule omane. Mulle meeldivad väikesed asjad: et meil on puntrakallid; et koori aastakoosolekud algavad alati koori hümniga; et teemaüritustesse suhtutakse surmtõsiselt; et enne olulist esinemist on komme sõbralikult üksteisele jalaga tagumikku lüüa jne. Muidugi meil ei puudu ka iga-aastased kindlad ühisüritused, aga koori tegelik olemus ja karakter tuleneb minu arvates pigem pisiasjadest, et on mingid elemendid, mis on just meile omased. Need aitavad vaimu erksana hoida ka 60-aastases kooris. Ja mis mulle veel meeldib – see ei ole küll traditsioon, aga iseloomustab Noorust päris kindlasti –, et meil on aval ja sõbralik õhkkond, puudub rivaliteet või üldse mingid vaenulikud suhted. Oleme aastate jooksul omakeskis arutanud ka, et igal inimesel on oma “kiiks” ja nende “kiiksude” kogum meid ühendabki – kõik saavad olla vabalt nad ise. Üks kontserdikülastaja andis mõned aastad tagasi meile ka tagasisidet, et esinemisest oli tunda inimeste headust. Ehkki koor on pärast iga ülesastumist huvitatud kommentaaridest muusikalise poole kohta, on too väide võrdlemisi ületamatu kompliment.


Kuidas iseloomustaksid Noorust ühe lausega?

Ake: Üks tore punt inimesi, kes tahavad ja ka oskavad üheskoos head muusikat teha.

Ingrid: Noorus on laulja elu parimad aastad, muusika, seltskond.

Adam: Nooruse tiivustav vaim ja hääled kannavad mind lennukalt edasi, pidevalt edasi!

Marilis: Noorus võtab aja, et anda muusika, uued kogemused, sihtkohad, unistused ning sõbrad, sest Laulda on Lahe!





Maarja Helstein


* Lõpetanud 2009 dirigeerimise erialal Heino Elleri nim Tartu muusikakooli (õp Triin Koch), 2019 (cum laude) Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuri (prof Ants Soots); laulu erialal 2016. aastal Georg Otsa nim Tallinna muusikakooli (õp Heli Veskus).

* Olnud Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori vilistlaskoori koormeister (2007–2009), Uue Maailma Segakoori (2009–2010), sisekaitseakadeemia koori (2012–2013) ja Virumaa poistekoori (2016–2017) dirigent. Al 2016 töötab lauljana Eesti Filharmoonia Kammerkooris.

* 2014. aastal pälvis Eesti kooriühingu aasta noore dirigendi tiitli; 2018. aastal Gustav Ernesaksa fondi õppestipendiumi.

* Saanud 2017. aastal rahvusvahelisel koorikonkursil “Ave Verum” (Austrias) parima dirigendi preemia (Conductors Promotion Prize).


Nooruse 60 aastat:

  • 1959 novembris asutati segakoor Noorus, esimene dirigent oli August Lüüs.

  • 1960 jaanuar – esimene avalik esinemine.

  • 1969 esimene suurem võit – koor saavutas juubelilaulupeo võistulaulmisel II koha.

  • 1976 ühinesid segakoor Noorus ja Tallinna 22. keskkooli (praegune Westholmi gümnaasium) segakoor Kevade ning tekkis nn Uus Noorus. Uueks peadirigendiks sai Ene Üleoja.

  • 1981 Celjes (Jugoslaavia) koorikonkursil I koht.

  • 1982 Mart Saare 100. sünniaastapäevale pühendatud koorikonkursil I koht.

  • 1988 Neerpeltis (Belgia) I koht, koorifestivalil “Tallinn ’88” I koht ja Budapestis (Ungari) I koht.

  • 1991 Arnheimis (Holland) I koht; uueks peadirigendiks sai Raul Talmar.

  • 1994 Riva Del Gardas (Itaalia) II koht.

  • 1995 Corkis (Iirimaa) II koht.

  • 1998 Rhodosel (Kreeka) III koht.

  • 2002 Schuberti festivalil Viinis (Austria) II koht.

  • 2003 sari “Unustatud lavad” eesmärgiga esineda maapiirkondades, paikades, kuhu tavaliselt ei satuta.

  • 2004 kontsertreis Saksamaale, Euroopa Liiduga ühinemise auks korraldatud pidustustele.

  • 2010 kammerkooride festival Haapsalus: A-kategooria I koht ja pääs grand prix’ vooru.

  • 2012 uueks peadirigendiks sai senine abidirigent Maarja Helstein.

  • 2013 kontserdisari “Luuletajad Eesti muusikas”: Ernst Enno; rahvusvahelisel koorifesivalil Bielsko-Białas (Poola) kulddiplom.

  • 2014 rahvusvahelisel kooribiennaalil “Tonen 2000” Naaldwijkis (Holland) 1 hõbe- ja 2 kulddiplomit ehk üks III ja kaks II kohta.

  • 2015 kontserdisari “Luuletajad Eesti muusikas”: Marie Under, Henrik Visnapuu.

  • 2017 rahvusvahelisel koorikonkursil “Ave Verum” (Austria) hõbediplom ja parima dirigendi auhind; ansambel Ruja kontsert “Eesti muld ja Eesti RUJA”.

  • 2019 uue CD salvestus.

  • Esitatud suurvorme: Bachi “Magnificat”, Vivaldi “Gloria”, Charpentier’ “Te Deum”, “Messe de minuit”, Händeli “Messias”, Duruflé “Requiem”, Pärdi “In Principio”, Tambergi “Amores”, Sisaski “Näärioratoorium”, “Missa nr 2”, Rannapi “Ilus maa”, Mattiiseni risotooriumid “Roheline muna”, “Näärmed”.

  • Eriti südamelähedastest lauludest on kokku pandud lauluvihikud “Noorus laulab” ja “Noorus laulab II”. Viimase kümne aasta jooksul on Noorus keskendunud uue muusika esitamisele ning noortelt heliloojatelt on tellitud hulk teoseid.

  • CD-d: “Segakoor Noorus” (1990), “Jõulumuusika” (1997), “Roheline Muna. Näärmed” (2000), “Salanaine” (2005), “Lapsemeelsed jõulud” (2007), “Läbilõige” (2009), “Lendutõus” (2019).



Segakoor Noorus. 60 aastat Nooruse kõla


Vahetult sügisese juubelikontserdi eel ilmus trükist Nooruse koori raamat. Suures formaadis album algab praeguse peadirigendi Maarja Helsteini mõtetega. Järgnevas usutluses kõnelevad koori pöördelistest ja ka tipphetkedest endised peadirigendid Ene Üleoja ja Raul Talmar, heites valgust ka mõnele seni hämaraks jäänud seigale. Kõige mahukam osa on 60 aasta kroonika, kus palju fakte ja pilte, ehkki veelgi rohkem sündmusi olevat ruumi puudusel välja jäänud. Järgneb kimbuke koori endiste lauljate meenutusi. Raamatu lõpust leiab ülevaate aegade jooksul koorile disainitud vormirõivaist ning välja antud helikandjaist.



#SegakoorNoorus #MaarjaHelstein