Viirus võttis võimalusi, aga andis teadmust

Koroonaviirusel ja mõnel trendikal muusikastiilil on palju ühist – mõlemad tulevad märkamatult mõne üksiku näite kaudu, et siis levida massidesse. Mõjutades siis tahes-tahtmata paljusid, aga kaduma on visad. Küll ei kujuta muusikastiilid tavaliselt ohtu meie tervisele ja veel vähem elule. Viirus paisus sedapuhku kliiniliseks kriisiks, mis tõi kaasa paljudes žanrides kultuurielu peatumise ja mitmetes majandussektorites kaose. Ajastule trendikohaselt üritatakse tulevikku ennustada majandusteaduse meetoditega ning vaadatakse kõigele läbi loomemajanduse diskursuseprisma, seades kannatajana esiplaanile kultuurvaldkonna majandusliku ökosüsteemi.

Aga kõige keskel on siiski inimene. Kultuuri looja ja kandja. Meie valdkonnas muidugi muusik. Tema peab hakkama saama kiirelt muutuva ümbritseva mõistmisega ja reageerima parimal võimalikul moel. Tal on selja taga sageli pikk interpreediks või heliloojaks saamise tee. Paljudel juhtudel on kusagil ka kollektiiv, kes lootusrikkalt vaatab Zoomi-ekraanilt tema kui juhi otsa. Ees aga ootab teadmata pikk aeg, enne kui taas proovisaali või kontserdilavale pääseb. Ja kas siis enam ise ennast või publik tema loodut kuulata soovibki?

Eriolukorra kehtestamise järgsel päeval alustasid mitmed katus- ja esindusorganisatsioonid kohe enda liikmete ja laiemalt valdkonna probleemide kaardistamist. Nende hulgas ka Eesti Muusikanõukogu (EMN), kes asus välja selgitama eriolukorrast tulenevaid esmaseid kahjusid ja määrama kahjusaajate ringi. EMNi üleskutse eesmärk oli kaardistada ärajäänud muusikasündmused ning hinnata loovisikute ja korraldajate võimalikke kahjusid. Ülevaate selle küsitluse tulemustest tegin 29. mai Sirbis (vt “Normaalne kontserdielu ei hüüa tulles”). Juba 18. mail pidas oma esimese koosoleku ka EMNi kriisinõukoda, kus lisaks juhatusele osales kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja erinevate žanride katusorganisatsioonide esindajad ning muusikuid ja nende agente. Kohe esimesel koosolekul leppisime kriisinõukojas kokku, et me ei tegele ennustamise ega hädaldamisega, küll aga pakume oma abi kultuuriministeeriumile või teistele organisatsioonidele, eelkõige ja kindlasti siiski muusikule. Just selle tarbeks sai juba esimese koosoleku järgsel päeval valmis “korduma kippuvate küsimuste” veebileht, kuhu koondati igapäevaselt uuenev info just eelkõige loovisikule mõeldes. Tolsamal koosolekul otsustasime, et viime läbi uuringud, millest esimene eesmärk oli analüüsida COVID-19 viiruse puhangu tõttu kehtestatud eriolukorra mõju muusika valdkonna loovisikute majanduslikule toimetulekule, nende loomingulisele vormile ja karjäärile. Lisaks vaeti kriisi olukorras abimeetmete kohta käiva info kättesaadavust ning mõningal määral ka kultuurisektori tarbijaharjumuste võimalikku muutust.

Uuringu viis läbi EMTA kultuurikorralduse eriala koostöös EMNi kriisinõukojaga. Selles osalema oodati kõiki muusika valdkonna loovisikud: heliloojaid, interpreete, akustilise ja elektroonilise muusika loojaid ja esitajaid, dirigente ja koorijuhte. Vastates palusime igaühel mõelda just tema enda ja oma eriala seisundile eriolukorra ajal ning selle järel. Kusjuures hinnata tuli kolmes situatsioonis: kui eriolukord lõpeb mais, kui eriolukord lõpeb ajavahemikul 1. juunist 31. augustini või kui piirangud kontserdielule kestavad ka pärast 1. septembrit. Küsitlus oli anonüümne, andmeid sooviti vastaja vanuse, hariduse jm näitajate kohta.

Küsitluses sai osaleda GoogelFormsi keskkonnas ajavahemikul 20. aprillist 3. maini. Kasutati mugavusvalimit: küsimustik saadeti loomeliitudele, muusikakollektiividele ja katusorganisatsioonidele palvega edastada see muusikute e-posti aadressidele, kuid kasutati ka otsekanaleid. Arvestades meie loome- ja erialaliitude liikmeskonda, professionaalsete muusikakollektiivide ja -teatrite loomingulise personali suurust ning laulupeo registris olevate koorijuhtide ja orkestridirigentide hulka võis ankeedi täita umbes 3 200 inimest. Tegelikult oli vastanuid 324 ehk enamvähem iga kümnes muusik. Kuid arvestades seda, et vastanud olid märkinud end seotuks väga erinevate esindusorganisatsioonidega, samuti oli vastanute hulgas vabakutselisi loovisikuid (ei tööta ega õpi) ja mitme muusikakollektiivi liikmeid, oli valimi representatiivsus hea.

Uuringus osales 165 naist ja 159 meest. Enim, 123 vastanut olid vanuses 36–50 eluaastat, järgnesid vanuserühmad 51–65 saja ja 21–35 85 vastajaga, 11 vastanut olid vanemad kui 65 eluaastat ja vaid üks vastajaist oli noorem kui 21-aastane. Loomeliitudest oli vastajaid 175, neist 81 Eesti interpreetide liidu (EIL), 78 Eesti esitajate liitu (EEL) ning 16 Eesti heliloojate liitu (EHL) liikmed. 98 vastajat märkis, et töötab töölepinguga mõnes Eesti muusikakollektiivis, kellest omakorda 35 ehk 11% ei märkinud endal muid sissetulekuallikaid (töötamist koolis, ettevõtlust jms). 96 muusikut märkis, et neil on püsiv tööleping mõnes kõrg-, kutse-, üldharidus- või huvikoolis. Samas ei pruugi see koormus vastata täiskohale.

Enamikul (üle 94%) vastanuist oli kehtiv riiklik ravikindlustust. Kuigi vaid 18 vastajat märkis selle puudumist, võib see populatsioonile üle kandes tähendada hoiatavat asjaolu, et meie muusikute hulgas võib olla 160–200 kehtiva ravikindlustuseta loovisikut.

Majandusliku hakkamasaamise blokis pidid muusikud esmalt hindama oma kontsertidest või tellimustest saamata jäänud tulu eriolukorra või vahetult järgnenud piirangute ajal ehk siis 13. märtsist maikuu alguseni. Põhiliselt kõikus saamata tulu vahemikus 501-st 1500 euroni (28%) või kuni 500 euroni (21%). Kui aga piirangud püsivad 31. augustini, moodustavad kontserttegevusest või tellimuste äraütlemisest saamata jäänud tulud juba oluliselt suuremad summad: 21% vastanuist märkis saamata jäävaks tuluks 501–1500, 19% muusikutest 3001–10 000 ja 19% vahemiku 1501–3000 eurot. Nende andmete põhjal on lihtne teha järeldusi meie muusikute palgatöö kõrvalt laekuva kuusissetuleku kohta.

Küsimusele, milliseid otsuseid kaaluksid muusikud lisa- või asendustulu teenimiseks, kui ära jäävad suvised kontserdid/tellimused, valiti 107 korral ehk sisuliselt iga kolmas vastaja variandi “otsin kindlasti kiiresti muid sissetulekuid, isegi kui need on väljaspool muusika valdkonda”. Seega tunnetab umbes tuhat muusikut populatsioonist enda tulevikku muusikuna ebakindlalt ja on valmis sarnaste kriiside kordumisel otsima eriala kõrvale sissetulekuid muudest valdkondadest. Kui siia liita ka need, kes vastasid, et otsivad/õpivad uue ameti ja muusikuna üldse ei jätka (11), siis pole enda jätkamises muusikuna (või peamiselt muusikuna) kindel üle kolmandiku (36%) vastanuist, kusjuures neist omakorda ligi pooled (40%) olid n-ö parimas loomeeas (36–50-aastased). Lisaks selgus analüüsi käigus veel üks kõnekas muster: sellise vastuse andnuist 35% moodustasid need, kes märkisid, et töötavad kas töölepinguga või osutavad võlaõigusliku lepingu alusel teenust mõnele muusikakollektiivile.

Kui uurisime, mida muusik majanduslikku kitsikusse sattudes (sh koondamisel) teeks, siis nende vastuste võrdlemisel vastaja tööhõive andmetega kooruski välja, et muusikute koondamisel meie avaliku sektori kollektiividest, aga ka muusikakoolidest, kavatseb iga kuues pöörduda kas loomeliidu või otse kultuuriministeeriumi poole vabakutselise loovisiku loometoetuse saamiseks. Olenevalt kultuuriministeeriumi, aga ka kohalike omavalitsuste järgmise aasta võimekusest finantseerida muusikakollektiive ja -koole, võib koondamiste laine tabada neid asutusi mitte vahetult koroonakriisi järel, vaid hiljem – majanduskriisist tulenevalt. Seega võib kerkida üles vajadus pikendada Loovisikute ja loomeliitude seaduses eriolukorrast tulenevaid praegusi erisusi loometoetuse maksmisel ka 2021. aastasse. Ka võib selle aasta lõpul või 2021. aastal vaja minna konkreetselt sihtrühmale fokuseeritud ümberõpet.

Üks uuringu sihte oli saada ülevaade muusikute kursisolekust kultuurkapitali stipendiumide ja toetustega ning Loovisikute ja loomeliituse seaduse alusel makstavast vabakutseliste loovisikute toetusest. Vabakutselise loovisiku toetustest polnud küsimustiku täitmise ajaks kuulnud 44% vastanutest, enim oli selliseid vastajaid loomeliitudesse mittekuulujate hulgas, kuigi nad olid samas märkinud enda katusorganisatsiooniks Eesti kooriühingu või mõne tema alaliidu (60 vastanut). Kolmandik vastas, et sai vabakutselise loometoetusest teada eriolukorra ajal ning viiendik oli sellise võimalusega ka varem kursis. Seitse vastanut märkis, et on vabakutselise toetust varem saanud. Küsitluse täitmise ajaks oli vastanutest vabakutselise loovisiku loometoetust taotlenud juba 26 vastanut.

Kultuurkapitali stipendiumide ja toetustega oldi tunduvalt paremini kursis. Kolmandik vastajatest (109) teadis nendest ja lisaks oli 124 vastanut stipendiume/toetusi ka varem saanud. Eriolukorra ajal viis ennast nendega kurssi 42 vastanut, kuid 49 vastanut polnud kultuurkapitali toetusvõimalustest seni kuulnud. Kuigi kultuurkapitali stipendiumidest/toetustest oli teadlik ligi 85% vastanuid, üllatas, et suur osa (164 vastajat), polnud kursis nende taotlemise tingimustega. Tänuväärselt viis rahvakultuuri sihtkapital just kriisi ajal, mai alguses läbi veebis infopäeva, tutvustamaks sihtkapitali toetuspõhimõtteid ja taotlemise tingimusi.

Küsitlus võimaldas avada ka oma ootusi kultuurkapitalile ja kultuuriministeeriumile, millest siinkohal avaldame mõned kõnekamad:

“Dirigentide eriala püsimajäämine ja motivatsioon töötada sellel alal oli rahaliselt väga puudulik ka enne kriisi. Nüüd, kui palka üldse ei saa, on mõtted peamiselt sellel, kust leida ümberõppimise võimalust, et tulevikus töötada põhikohalt muul positsioonil.”

“Psühholoogilist nõustamist, tuge. Paljud loomeinimesed, kes elavad üksi, kannatavad samuti suure stressi all, tekib rutiin, välja ei pääse, midagi ei toimu, pole raha. Tasub tunnetada!!!”

“Loovisik peaks olema soetanud varem nn kriisikapitali, millega nüüd toime tulla. See ongi loovisiku töö eripära, et “kõik aastad ei ole vennad.”

“Helilo