Pandeemia lageraie


Andrea Solario maal Salomest Ristija Johannese peaga – loodud ajal, mil katk möllas Läänemere ruumis 1505-1509. METROPOLITANI MUUSEUM, NEW YORK
Andrea Solario maal Salomest Ristija Johannese peaga – loodud ajal, mil katk möllas Läänemere ruumis 1505-1509. METROPOLITANI MUUSEUM, NEW YORK

See oli samamoodi, nagu FaceAppi ilmumise ajal umbes paar aastat tagasi, kui inimesed oma näotuvastamise õiguse väidetavasti Vene salaluurele vabatahtlikult üle andsid. Lihtne, väike, moodne äpp, süütu pealekauba, kus su näolapp paljundati neljaks, ühele küljele pilt vanana ja teisele küljele pilt vastassugupoolena. Euroopas ja Ameerikas postitati seda massiliselt, et end sotsiaalmeedias promoda – teadmata, tundmata või isegi suuremalt hoolimata, kelle loodud äpiga on tegemist ja kas sellel võib kunagi tähtsust olla, et näiteks Moskvas võidakse iga su sammu läbi metrootunnelite labürindi jälgida veel ühe rakenduse kaudu.

Inimesel on tavaliselt raske mõista, et nii kaua, kui ollakse tardunud ühte kindlasse olukorda, tekib illusioon, et see kestab igavesti. Raske on mõista, kuidas samad olukorra ainesosad ühes teises olukorras täpselt vastupidiseks pöörduda võivad ja sulle automaatselt kahju tegema hakkavad. Selleks on vaja tohutus koguses kainet mõistust, palju kogemusi ja kõige lõpuks maailma mõistmist, mis lähtuks globaalsetest faktidest, mitte ei oleks omaenda ruumi võimendus – “kajakamber”, nagu seda saksakeelses meediauuringus on hakatud nimetama – kus inimesed ei kuule ega näe enam ümbritsevat maailma selgesti, vaid näevad ja kuulevad vaid omaenda ruumi võimendust, mis sotsiaalmeedias logaritmiliselt paisub.

Ja mis sellest johtub ning on kõige hullem – see vabadus antakse käest ära vabatahtlikult, nagu vene salaluurele, nagu lind peibutuspardi juurde lennates ja puutükiga paaritudes. Peaasi, et saab täidetud see väike moment igapäevasest sotsiaalmeedia eksistentsist, magus ja kibe ühekorraga, nagu Salome armastus Johannese maharaiutud pea vastu. Sellel tegevusel nagu polekski tagajärgi – nagu ilmselt pole tulevikkugi; on vaid siin ja praegu.

Võitlus ellujäämise eest

Interpreetide ringkond Euroopas jagunes koroonaviiruse puhkemise järel valdavalt kaheks: need, kes hoolisid vaid endast, ja need, kellel see võimalus puudus või olid neil teised arusaamad. Üks osa interpreetidest ei osanud elu väljaspool rambivalgust üldse ette kujutada – nagu oleks nad oma identiteedi lausa ära kaotanud; teine osa leidis endale mingi asendustegevuse. Jagati toetusi, mis on maailma pandeemiate pikas ajaloos ennekuulmatu, kuid üldiselt oli nende ümber parajalt segadust. Üks osa rahvast oskas ära kasutada ootamatult sülle langenud puhkuse, teised kaotasid pinna jalge alt. Ühed sai raha kätte, kuid ei julgenud seda bürokraatia segaste klauslite peale oma pangaarvel puudutadagi, teised ei saanud rahast unistadagi ja jäeti omaette muretsema, kas sügisest alates oma erialal enam tegevustki on, töökohast rääkimata.

Aga igas riigis on omad eripärad. Eestis vaimustuti digitaalkontsertidest, justkui poleks CD-plaate, vanu ülesvõtteid, raamatuid ja filme olemaski; Soomes hakati ruttu muretsema tulevaste plaanide pärast ning kui näiteks Kemi linnavalitsus avalikustas juba aprillis tulevased sügisesed eelarvekärped, nende hulgas plaani likvideerida linnas tegutsev orkester ja teater, siis seda võeti kui üldist maatriksit selle kohta, mis sügisel lahti läheb. Saksamaal, riigis, kus kultuuri kesksus on sisse kodeeritud riigi püsistruktuuridesse, asuti kiiresti jagama toetusi, mis ka sulasid nagu kevadine lumi päikese käes. Agentuuride pealikud kurtsid kontsertide ja festivalide ärajäämise pärast, hoolimata millestki muust, peale oma sissetuleku.

Oleks äärmiselt naiivne mõelda, et maailm funktsioneerib nii, nagu ta väidab end funktsioneerivat: et agentuur hoolitseb oma kunstnike karjääri eest, et riigiaparaat muretseb oma elanikkonna heaolu pärast ning parajasti digikontserti andev kunstnik annab üle võrgu õhtul veel ka koduse kontserdi, sest ta ei saa enam muusikat tegemata olla ja tahab vaid olla ühenduses oma publikuga. Tõde igasuguste liigutuste taga on paraku palju süngem ja depressiivsem: agentuuridel on oma kunstnikest ja nende karjäärist kama, peaasi, et nad õhtuse kassa kokku löövad; riigiaparaat, mis sõltub valijate heitlikest tujudest, katsub nelja aasta jooksul saada maksimumkasumit ning digikontserdi taga on vaid kunstniku ekshibitsionism, sest tal on puudu oma õhtused laigid. Vaadake ise: maailma kõige suuremate digilõvide musitseerimisest peaaegu ei räägitagi, digilõvide osa on pahatihti vaid seesama digitaalsuse fakt – ja muust nende puhul ei olegi nagu midagi rääkida, kindlasti mitte kuigi palju muusikast.

Eks Eestis oli see kõik muidugi kordades süütum kui laias, saastunud maailmas, sest Eestis ei saa teha seda kassat ja eestlased ei mängi kahjuks rahvana maailma laval mingit suuremat rolli. Meie omapära on pea alati olnud, et meil on mõningaid tugevaid iseseisvaid tegelasi, kuid rahvana kipume me laiali valguma ja üksteist neutraliseerima – sama asi ka maailmalaval selles osas, mis trumbid eestlastel kui rahval on ja mida ei ole. Ette rutates võib öelda, et eestlased on valdavalt trumbid oma käest maha mänginud: suures osas kontrollivad meie asju – ka neid, kuhu on “eesti” omadussõnana juurde kirjutatud – teised. Natuke nii, nagu nende äppidega. Meie ülesanne on vaid rumal olla ja asju käest ära anda – teistel on tarkust neid reguleerida ja neid üksteise vastu välja mängida. Ja kiiresti reageerida, kui selleks peaks põhjust olema.

Hispaania gripi epideemia aegu. FOTO Otis Historical Archives, National Museum of Health and Medicine
Hispaania gripi epideemia aegu. FOTO Otis Historical Archives, National Museum of Health and Medicine

Koroonaviirus pole maailma esimene pandeemia

Sest ega pandeemiagi pole inimkonna ajaloos esimene, kuid praeguse pandeemiaga on esmakordne nähtus see, et inimene katsub seda ülemaailmselt endale kasulikumasse suunda tüürida. Siiani on inimene pandeemiatele pidanud alluma nagu loodusõnnetustele, olles võimetu neid peatama või muutma. Hispaania gripp, mis pühkis üle maakera kolme lainena aastatel 1918–1920, vahetult pärast Esimest maailmasõda, mille teine laine oli kõige surmavam ja tappis just noori, teovõimelisi inimesi, peatas igasuguse kontserdi- ja kultuurielu ning kellelegi ei tulnud pähegi protesteerida. Mida sa ikka protesteerid, kui su ümber inimesed surevad nagu kärbsed. Sel hetkel muutub oluliseks hoopis see, mida oled harjunud pidama enesestmõistetavaks, kuigi see seda ei ole – kas sul on näiteks ligipääs puhtale veele (Tšaikovskil Peterburis näiteks koolera ajal ei olnud ja nii ta surigi, juues klaasist saastunud vett), kas sul on võimalik oma peret toita (suuremal osal arenenud maailmast enam ei ole, sest agraarsüsteemid, peale üksikute riikide, on purustatud), kas sul on üldse koht, kus elada. Muusika on pidanud nendel aegadel vaikima ning muusikutel on olnud hoopis teistlaadi mured kui see, kas ma end sel õhtul ka näidata saan.

Ma ei väsi kordamast, kui oluliseks ma seda pean, et sellises olukorras oleks selge nägemus toimuvast. Seda on aga väga raske saavutada, kui ühel riigil või rahval on lii