• Kadri Leivategija

Tee parnassile on pikk ja valikuterohke. EMTA hariduskonverentsil “Eesti professionaalse muusikakult

Miks peaks tänases võimalusterohkes maailmas noor valima professionaalse muusiku tee? Ja kas nad on meie jaoks piisavalt andekad? Mul paluti sellele teemale keskendudes seada oma ettekande fookus instrumendiõpetusele, kuna tundub, et just meie muusikalise põhihariduse selles osas pigistab king kõige rohkem, seda nii jätkusuutlikkuse kui ka instrumendiõpetajate suure defitsiidi osas. Loomulikult ei ole olukord kõikjal ühesugune: õpetajate töös ja valikutes on päris suured erinevused, kui vaatame, mida tehakse Harjumaal ning missugune on olukord Lõuna-Eesti väikelinnades ja piiriäärsetes väikestes valdades.

Ma ei pretendeeri siin mingi absoluutse tõe väljaütlemisele, pigem on need pilgud, vaated, statistika ja põgus analüüs, otsides vastust, mis võiks olla nende kitsaskohtade tekitaja.

Meie haridusmaastik on pidevas muutumises, nii nagu ka meie koolide ja kohalike omavalitsuste (KOV) vajadused, ja sellega muutub paratamatult ka meie koolide sisu. Me pole siiani täpselt kokku leppinud isegi seda, kuidas kasvõi dokumentatsioonis nimetada muusikahariduse esimest, traditsioonilistes muusikakoolides (MK) esimesest üheksanda klassini hõlmavat etappi. Sellel on päris palju nimetusi, nagu muusikaline põhiharidus, huviharidus, mitteformaalharidus, eelkutseõpe jmt.

Sõnastades pealkirja “Tee parnassile on pikk ja valikuterohke”, pidasin silmas teadmist, et muusikaharidus arendab noores inimeses väga palju erinevaid oskusi ja teadmisi. Olen tähele pannud, et nendel õpilastel, kes on omandanud muusikalise põhihariduse või osagi sellest, on haridusteed jätkates tunduvalt avaramad võimalused, paraku eelistavad nad muusikale mõnd muud valdkonda.

Millised võiksid olla siinsed arutlusteemad? Miks peaks noor tänases võimalusterohkes maailmas valima professionaalse muusiku tee? Mis on need hoovad, mis paneksid ta seda suunda valima? Kas meil on tänasesse päeva sobivaid uudseid metoodikaid, piisavalt inspireerivaid õpetajaid, kas meil on selleks motiveerivat keskkonda ja arengupotentsiaali? Ja kas me tegelikult ikka teame, mis meil täna juba olemas on ja kuidas seda parimal viisil ära kasutada?

Tavaliselt tahame muusikaharidusest rääkimist alustada huviharidusest, aga tegelikult on muusikaharidus oluliselt laiem. Muusikaõpe alushariduses avab lastele loovuse arendamise võimalused. See saab alguse meie lasteaedadest, huviringidest, toredatest stuudiotest. Muusikaõpe üldhariduses on igasuguste üldteadmiste andmine ja kogemuste pakkumine, siia liitub huvitegevus, mis on võimaluste tutvustamine ja sügavama huvi tekitamine. Järgmine, huvihariduse aste tähendab juba oluliselt fokuseeritumat õpet, mida antakse vastavate õppekavade alusel ja mis annavad noorele muusikule perspektiivi jätkata oma haridusteed muusika süvaõppes.

Järgmine aste on eelkutseõpe, mis on küll samuti üks osa huviharidusest, aga juba palju rohkem suunatud professionaalse muusiku koolitamiseks. Ja lõpuks kõrgharidus ja teadus.

See muusikahariduse püramiidi sisu on meile kõigile küll tuttav, aga heaks tervikuks siin silme ees.

Muusikaharidus muutumises

Millised on siis muusikaharidust/tegevust võimaldavad valikud? Need on traditsioonilised muusikakoolid, nn kobarkoolid, erastuudiod, erakoolid, huviringid, huvi/noortekeskused.

Meie MK-d ei ole täna enam üldse seesugused, nagu me neid paarkümmend aastat tagasi teadsime olevat – siin on hästi palju uusi vorme. On muidugi tänuväärne, et instrumendiõpe on meie koolides eelkõige individuaalõpe. Õnneks veel! Traditsioonilised muusikakoolid kuuluvad KOV-ide haldusalasse. Mis on sealsed ootused? MK peab olema muusikahariduse andja, aga ka kogukonna muusikaliste tegevuste elluviija ja sotsiaalne partner. Täna ootab KOV väga selgelt, et kui lapsevanem paneb lapse muusikat õppima – olgu tal kuulmist ja huvi või eriti mitte –, siis MK peab talle muusikaharidust andma. Kuna KOV on õppe rahastaja ja kõige suurem protsent nende eelarvetest kulubki üldhariduse järel MK-de ülalpidamisele – individuaalõpe on väga kallis –, siis peame KOV-ide ootusi ka täitma. Kes maksab, see tellib muusika!

Traditsioonilistel MK-del on oma õppekavad ja oma õppetöö, mis on kas klassi- või astmepõhine: A, B, C raskusaste, mida mõõdetakse üleminekueksamiga, või siis 1.–7. klass või ka jätkuõpe. Ja mitmed erinevad õppevormid.

Nn kobarkoolid on viimase 10–15 aasta trend. Neis koolides õpetatakse mitmeid loovhuviharidusi. Suurem osa muusikakoolide liidu liikmetest on eelkõige muusika- ja kunstikoolid. Aga on ka tõelisi kobarkoole, kus on kõrvuti muusika, kunst, tants, sport ja teadus- või loodushuviharidus, ehk siis koolid, kus on koos erinevad huviharidused. Viimaste puhul on oluline, millise valdkonna esindaja kooli juhib. Väga hea, kui juht on muusikainimene. Aga kui ta on mõne muu ala esindaja, ei pruugi ta mõista muusikaõppe eripära ja individuaaltundide suure mahu vajadust ega piisavalt rahastajale selgitada. Tõsi, suuremates koolides on võimalik, et lisaks võetakse tööle vastava haru õppejuht.

Muusikakoolide liitu kuulub 92 kooli üle 12 000 õpilasega. Oleme tähele pannud, et nendest kobarkoolidest, kus on rohkem kui kaks eriala, on suurem osakaal huvitegevusel. Seda näitab eelkõige peaaegu olematu osavõt meie erialakonkurssidest ja seega langeb välja teatud hulk päris andekaid lapsi, kelle pilliõpe lihtsalt ei vea välja, et oma mänguoskusega liikuda edasi järgmisesse tasemeõppesse.

Hästi palju tekib erastuudioid ja huviringe, seda eriti tõmbekeskustes. Üle 50% lastest elab Harjumaal, 12–13% Tartumaal ja ülejäänud on siis laiali üle Eesti. Mida see tähendab? Seda, et eelkõige Harjumaal tuleb pidevalt juurde väikesi stuudioid ja eraõppeid. Peale selle kobarkoolid oma filiaalidega, nt Rae huvialakoolil on neli suunda ja viis filiaali. Ka õpetajaid jätkub, mõnel erialal on isegi konkurss, mis jääb Lõuna-Eestis pigem unistuseks.

EMTA lõpetanutest liigub Harjumaalt mujale Eestisse suhteliselt väike protsent (täpset statistikat ei tehta). Aga oma huvistuudio asutades hakkab see kõrge professionaalsuse omandanud noor tegelema suuresti huvitegevusega, st valdkonnaga, kust ei pruugi meile tulla hea ettevalmistusega noort instrumendiõppijat. Sest huviringides/stuudiotes tegeldakse eelkõige huvitegevusega, ilma õppekava, solfedžo ja muu jätkuharidusele vajaliku tugiõppeta.

Huvi- ning noortekeskusesse on koondunud palju orkestri-, koori- ja ansamblitegevusi, ent paljudel juhtudel antakse seal ka instrumendiõpet, aga eelkõige grupiõppena.

Muusikakoolideski on palju erinevaid õppevorme ja igas vanuses õppureid ning olulisel määral on neis suurenenud erivajadusega noorte hulk.

Huviharidus on laiapõhjaline ja kõigile kättesaadav. Õppida saab: süvaõppes,põhiõppes lisapilliga/lisapillita, üldõppes, pillistuudios, vabaõppes, grupiõppes, orkestri ringis, täiskasvanuõppes jne.

Ka pilliõppe metoodikad on olulisel määral mitmekesistunud. Individuaalõppe kõrval kasutatakse aina rohkem erinevaid grupiõppe vorme. Erivajadustega õppijate puhul ei ole meil piisavalt oskusi ja ettevalmistust, kuidas neid parimal viisil õpetada.

Või täiskasvanute õpe? Muusikalise alushariduse metoodika tugineb ikka veel suuresti laste repertuaarile. Aga praegusel ajal astub meie koolidesse üha enam täiskasvanuid. Peame oma noortele üliõpilastele ja muusikakoolides töötavatele õpetajatele pakkuma täiendkoolitustes uusi metoodikaid ja kaasaegset repertuaari täiskasvanute õppeks, erivajadustega lastega töötamiseks ning grupiõppeks.

Koostöövõrgustik PÕK on mudel, mida praegu propageeritakse. Siia on võrgustatud kõik haridusastmed ja haridust pakkuvad institutsioonid, kaasatakse noortekeskused, erastuudiod, muuseumid, raamatukogud ja kogu kõrgharidus, mis Pärnus saadaval on. Uues “Haridusstrateegias aastateks 2020–2035” nähakse sellist lõimumist ja ristkasutust eelkõige üldhariduses erinevate õppevormide kasutamises.

Kuidas on rakendatud seda mudelit muusika valdkonnas? Toon näite Tartust, kus põhikooli I klass on jaotatud gruppideks. Üks grupp õpib kuus nädalat akordioni, järgmised kuus kitarri ja siis plokkflööti. Jah, loomulikult on tore, kui nad tulevad neid pille meie MK-desse õppima. Nende pillide õpe on ka põhikooli õppekavas ette nähtud. Ja on hästi, kui selle tõttu mõni noor teeb valiku muusikakooli muusikat õppima tulla.

Aga meile muusikahariduse jätkusuutlikkuseks ei ole see kindlasti sobiv vorm. Meie noored õpivad MK-des ju 6–7 aastat, see on süvendatud õpe, see on muusikaline põhiharidus. Ja on hästi, kui seda põhikoolis märgatakse. Aga samas, põhikooli kolmandas astmes, 7.–9. klassis, mis on kõige pingelisem aeg ja kus kõvasti väheneb ka MK-des jätkavate õpilaste hulk, on valikainete maht suurem kui teistes põhikooli astmetes. Meile sobiks, kui noor, kes saab MK süvaõpet, võiks valikainete programmi läbimist kinnitada MK lõputunnistusega, seda osana formaalõppest. See tähendaks, et MK õpetaja pakub osa põhikooli õppekavast. Õpilanegi veenduks, et sellel haridusel on kaal, kui see oleks osa tema hariduspaketist.

Huviharidus – seeniorõpetajate tööpõld

Siin on tabel, kus on välja toodud meie muusikakoolides ja erastuudiotes töötavate õpetajate vanus. Ülemises reas on näha 1798 MK-de õpetajat, kellest 941 ehk 50% on nn seeniorid – 50–60+. Erastuudiotes on proportsioon hoopis teine: seal on 70% alla viiekümneseid – seal on noored, keda traditsioonilistesse MK-desse läheb vähe. Paraku tegeldakse erasüsteemis eelkõige huvitegevusega, vabaõppega, kus puuduvad õppekavad ja perspektiiv minna muusikat edasi õppima on minimaalne. See on kindlasti üks muret tekitav kitsaskoht. Stuudios on mugavam töötada: ma teen oma plaanid ja töö oma õpilasele ise ega pea hinnanguid saama ja õpilast pilliõppega liialt koormama. Muusikakoolide liit korraldab 21 eriala konkursse, millest võtab igal aastal osa 1000–1200 last. Erakoolide/stuudiote õpilasi jõuab sinna väga harva.

Noorel, kes lõpetab traditsioonilise muusikakooli, on palju võimalusi muusikaharidust jätkata. Me peame suutma põhjendada, et see on oluline osa formaalharidusest. Sealt saadud stardipakett avab elukutset valides vägagi mitmekülgseid võimalusi: interpreet-instrumentalist, dirigent, helilooja, helirežissöör-helindaja, muusikateadlane, ooperilaulja, koorijuht, pärimusmuusik, rütmimuusik, koolimuusika õpetaja, muusikaterapeut, kultuurikorraldaja, huviringi juhendaja, kasvatusteadused, sotsiaalpedagoogika ... Seda nimistut võiks veel pikalt täiendada. Kõik see on kättesaadav, kui on läbitud MK ja omandatud hulk muusika algteadmisi ja on vilumus pillimängus.

Muusikaline põhiharidus omandatakse eelkõige KOV-ide finantseeritavates ja erialaseid õppekavu omavates MK-des, kus pilliõpetuse kõrval on oluline roll veel solfedžol, üldklaveril, ansamblite ja mõnel pool ka valikinstrumentidel.

OSKA raport kajastab, et juba 2016 sündis Harjumaal ja Tallinnas 50% meie lastest. Teine tõmbekeskus on Tartu ja siis kõik muu Eesti kokku. Sellest tulenevad ka MK-de õpetajatele hoopis erinevad ootused. Tallinnas või Tartus ei ole vaja, et klarnetiõpetaja õpetaks saksofoni ja fagotti – õpetajaid on võtta. Aga Viljandimaal või Värskas ei tule kõne allagi, et meil käivad nii oboe-, klarneti- fagoti- kui tuubaõpetaja. Seetõttu tuleb anda alusharidust mitmel moel. Tõmbekeskustes on võimalik õppida paljusid instrumente, aga väikestes kohtades vaid neid pille, mille õpetaja on olemas.

Kuidas me valmistame ette noort õpetajate generatsiooni? Kuidas spetsialiseeruda nutikalt? Küsimus on, mis põhjusel kõrgkooli lõpetanu üldse peaks Tallinnast ära minema? Ainuke motivaator ei ole palk. Tegelikult saavad õpetajad päris head palka, kui on vaja – ühe koormuse eest võib see olla 1500 euro ringis –, aga puudub piisavalt inspireeriv keskkond.

Soomes hakati 1970. aastatel toetama väikelinnades tegutsevaid orkestreid, mis oluliselt hoogustas muusikakoolide teket ja avardas õpetatavate instrumentide valikut. Hiljem läksid sinna ju paljud meie konservatooriumi õppejõudki, kellest said MK-de õpetajad. Tekkis kogukond, elavnes muusikaelu ja muusikaharidus.

Ilus näide on Paide muusika- ja teatrimaja. Mitmed noored näitlejad on sinna tööle asunud ja nüüd hakkab tekkima loominguline keskkond, mis inspireerib töötamist. Pigem ongi keskkond see, mis määrab, kas noor tahab või ei taha väikelinna minna, mitte ainult palk.

Elleri kooli astujad

Elleri kooli sisseastujate kohta käivas tabelis näeme kolmes tulbas neid noori, kes õpivad siin pärast põhikooli lõpetamist ja viimane, lilla tulp on neid, kes tulevad keskhariduse baasil. Sinises tulbas on need õpilased, kes saavad kogu keskhariduse Eller koolist ja mujal ei käi. Teised kaks tulpa näitavad õppimist kahes koolis – Elleri koolis ja gümnaasiumis. Viimases tulbas on gümnaasiumi baasil õppijad.

Vaid 25–30% õpib ainult Elleri koolis, niisiis on kahes koolis õppijaid märksa rohkem. Milline on tulemus? Mingil hetkel teeb suur osa kahes koolis õppijaist siiski valiku ühe kooli, paraku sageli gümnaasium kasuks. Ja nendestki, kes lähevad “kahel rindel” lõpuni, jätkab muusikakõrgkoolis üksnes u 30%, samas kui “täiskohaga” Elleri kooli läbinutest otsustab muusikaõpinguid jätkata enam kui 70% lõpetajatest.

Siit lähtub tungiv soovitus tulevasele Tallinna muusika- ja balletikoolile – hoidke tingimata alles kutsekeskhariduse õppekava, kus õpilane saab omandada kogu hariduse ühes kohas (ka üldained). See õppekava jätab piisavalt aega individuaalselt töötada ja harjutada ning valmistab ette noore muusiku, kes on konkurentsivõimeline ka rahvusvaheliselt tunnustatud kõrgkoolides ja tööturul. Kahes koolis korraga õppides on noore tulevikuvaated muusikahariduses jätkamisel oluliselt kasinamad, sest tohutu õppekoormus ei võimalda piisavalt erialaselt areneda, et rahvusvahelises konkurentsis edukad olla.

Kuhu kaovad noored anded?

Instrumendiõppe jaotus novemberis 2019 EML-i liikmeskoolide, Elleri MK, Otsa MK, TMKK ja EMTA eesti üliõpilaste põhjal.

Klassikalise suuna õpilaste ja EMTA eesti üliõpilaste tabelit vaadates peab muidugi arvestama, et EML-i koolides õpitakse üldjuhul 5–7 aastat ja numbrid arvestavad kõiki sellel erialal õppijaid seisuga november 2019. Sellest olenemata toob see esile ka väga kriitilises seisus olevad erialad, nagu kitarr, kannel, löökpillid, akordion, flööt jne, mille õppijaid on alushariduses palju, ent tulevikuperspektiiv murettekitav, sest keskastmes jätkajaid on pigem üksikuid.

Mõningate instrumentide õpetajate järelkasvu põuda aitab tuntavalt leevendada TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (VKA), mille on viimase viie aastaga lõpetanud 110 ning praegu õpib 45 noort muusikut. Nende õpetajatöö jagunemist näitavast tabelist selgub, et kõige rohkem tulebki VKA-st kitarriõpetajaid. Punane sektor näitab, et üle 42% VKA lõpetanuist töötab õpetajana MK-des. Ilmselt hakkabki perspektiivis VKA koolitama olulise osa Kesk- ja Lõuna-Eestis noortest instrumendiõpetajatest, sest nendesse koolidesse jõuab kaduvväike protsent EMTA lõpetajaid.

Kuidas edasi?

Meie õpilastele korraldatakse päris arvukalt mitmesuguseid konkursse ja festivale, kus osaleb rõõmustavalt palju andekaid noori muusikuid. Olgu siin loetletud neist mõningad: Parim noor instrumentalist, “Eesti kõla”, Eesti noorte pianistide konkurss, ESTA, “Noor muusik”, Kuressaare poiste keelpillifestival, Wirkhausi-nimeline puhkpillimängijate konkurss, “Trompetitalendid”, Eesti noorte metsasarvemängijate konkurss jmt.

Kindlasti vajavad need noored meie suuremat tähelepanu, toetust ja lavakogemuste pakkumist, et neil püsiks soov oma pillimänguoskust arendada ja et muusikaõpingud neid jätkuvalt inspireeriksid.

Ettepanekuid kokkuvõtteks:

  • Suurem meiepoolne tähelepanu noortele andekatele muusikutele.

  • Muusikaõpingute arvestamine põhikooli õpingute valikainete raames nn VÕTA.

  • Metoodilise õppevara kiire uuendamine.

  • Grupiõpe, täiskasvanud, erivajadustega lapsed – olulised lisaoskused meie muusikakoolide õpetajatele, lühikursused, lisaloengud.

  • “Hääbuvatele” erialadele eriline tähelepanu ja lahenduste otsimine – metoodika, laiapõhjalisus, professuur.

  • Sisuline koostöö erinevate haridustasandite vahel: muusikakoolid – keskaste – kõrgkoolid – keskaste – muusikakoolid. Sisuline! Me ju räägime ja midagi teeme ka, aga ma ei mäleta, et oleksime istunud laua taha ja arutanud, mida see “sisuline” tähendab.

  • Oluliselt suurem individuaalse õppekava ja VÕTA rakendamine keskastmes.

  • VKA ja EMTA otsivad koostöökohti instrumendiõpetajate koolitusõppekavadel.

  • Täiendõppeprogrammid lisainstrumentide õppimiseks keskastme koolides ja EMTA interpretatsioonipedagoogika kursuste raames.

  • “Noored kooli” programmi väljatöötamine koostöös EMTA ja EML-i liikmeskoolidega. Räägime koos, mis see oleks?

  • Starditoetused kaugemate maakondade muusikakoolidesse töötama asuvatele noortele õpetajatele – läbirääkimised HTM-i ja kultuuriministeeriumiga.