• Kadri-Ann Sumera, pianist

Una Corda – diapasoon vaikuse poole

Ansambel Una Corda koosseisus Kristi Mühling (kannel), Ene Nael (klavessiin) ja Liis Viira (harf) tähistas äsja kümnendat tegevusaastat ja pälvis justkui sünnipäevakingina, tegelikult küll eesti nüüdismuusika edendamise eest Kultuurkapitali mulluse aastapreemia (2019). Kuna sellega seoses ilmus ansambli liikmetega juba vähemalt üks pikem intervjuu, olin natuke mures, millest veel rääkida. Aga õnneks on Kristi, Ene ja Liis nii loomingulised, et lubasid isegi samadele küsimustele anda teistsugused vastused.

Una Corda. FOTO MAIT JÜRIADO.

Kadri-Ann Sumera: Oleme Sirbist (8. II 2019) juba lugenud, et teie esimene kolmekesi tehtud projekt oli Monika Mattieseni tantsulavastus “Opus tempus” ja varem olid Kristi ja Ene juba duona esinenud. Kuidas täna Una Corda algusaegu meenutate?

Ene Nael: Tegelikult sattusin päris esimest korda Kristiga mängima Hans-Gunther Locki teoses “Keeltemäng”, mille koosseisu moodustasid kannel, klaver, klavessiin, live-elektroonika ja soundtrack; Liisa Hirsch mängis klaverit. Kuna nüüdismuusika kogemus oli veel õhuke, tuli üksjagu pusida. Kõik see eksperimentaalsus, uudsus ja mõnes mõttes isegi helide kaos kokkuvõttes ei peletanud, vaid pigem julgustas edasi katsetama. Kristi Mühling: Alles pärast seda esitasime kahekesi Enega Helena Tulve “Il neige”. Aga ka Liisiga kohtusime kõigepealt kahekesi – improviseerides. Liis Viira: Ja mina osalesin kindlasti “Il neige’i” publikuna. Aga enne kõike oli ikkagi EMTA koridor, kus iga päev kokku sattusime ja teretasime, kuni see “tere” kasvas koosmängusooviks. Ene: Kuna meie pillid on piltlikult öeldes üksikud Muhvid või siis vähemuspillid, nagu 1. oktoobri tänukõnes sai välja öeldud, tuleb ikka jõud ühendada, et saavutada natukenegi rohkem tähelepanu ja kõlapinda! Liis: Kui Una Cordat ei olnud veel olemas, telliti minult sellele koosseisule lugu. Kellelgi tuli mõte, et see võiks hästi kõlada, aga ma ei suutnud seda kirjutada. Ise mängisin klavikordi, Kristi kannelt, kolmandaks panin juurde tšello. Praegu võiks selle loo edukalt meile ümber teha, aga tol hetkel ei tulnud sellise koosseisu peale inspiratsiooni. On isegi imelik, et me sealt “Opus Tempusest” kuidagi edasi saime, repertuaari ju polnud. Aga panime lihtsalt kontserdikava kokku ja nii ta läks. Alguses oli suurem osa seadeid. Läksin raamatukokku, puistasin mingit riiulit – seadsime ära unistuste lood, mida üksi ei saa mängida.

Värskelt kultuurkapitali muusikapreemiaga pärjatud Una Corda rahvusvahelisel muusikapäeval 2019. FOTO RASMUS KOOSKORA.

Nüüd koosneb teie repertuaar põhiliselt uudisloomingust, aga kas pole tekkinud kiusatust panna terve kava kokku mingite lemmiklugude seadetest?

Liis: Päris sellele teele pole läinud, ehkki andekaid seadetegijaid on küll. Meil on olnud juttu näiteks Tõnu Kõrvitsaga, aga tema sõnul võrdub hea seade tegemine uudisteose valmimiseks vajaliku energiakuluga ja siis ta pigem kirjutab uudisteose. Natuke oleme ise teinud küll. Kristi: Peab olema mingi põhjus, miks üht lugu just meie pillidega teha, kõik ei sobi. Elleri “Kelladele” näiteks andis meie koosseis justkui midagi juurde. Ene: Ja Süda oreliteos “A la Gigue”. Andres Uibo kommentaar oli, et talle oli see põnev kuulamine – selline kolme hääle jaotamine kolmele pillile annab teosele värskendust. Aga mulle on hakanud meeldima idee võtta ette ka täiesti barokne kava. Kuna harf, aga eriti kannel on sunnitud sel juhul mängima seadeid, siis teeksin ka ise sama. Liis: Põhiliselt oleme ikka uudisteoste peal väljas. Tellimine on mõnes mõttes nii lihtne, et teiste muusikute kammerkontserte vaadates kohe imestan, et seda ümberringi nii vähe tehakse. Tellige! Teie ümber on nii palju heliloojaid, kes muudkui ootavad. See aken on ju lahti, ei tasu karta!

Noor Una Corda Kadrioru lossis anno 2010. FOTO MATI MÕTTUS.

Olete oma pillide kõla igapidi uute mängutehnikatega rikastanud, aga seda, et Ene ka klaverit mängiks, pole plaaninud?

Liis: EMTA ruumis, kus me proove teeme, polegi klaverit. Oleme ikka harjutanud väga kitsastes tingimustes, alles praegu saime enda kasutada suurema klassi, kus ka eemalt kuuleme, mida me teeme. Varem mängisime omal kõrvad lukku, heliloojad ei saanud proovis aimu, kuidas balanss saalis kõlaks. Väikeses ruumis domineerib klavessiin, suures pigem harf. Klaverile pole tekkinud kiusatust mõeldagi, sest seda pole olnud käeulatuses. Muidu – miks mitte! Ene: Küll aga on olnud mõte võtta klavikordid ja veel väiksemad pillid. Muusika läheb valjuse suunas – kõlarid, võimendamine ... Aga meie mõtleme, kuidas laiendada oma diapasooni hoopis vaiksema poole. Una corda tähendab ju klaveritehnikas summutatult, vaiksemalt – ühel, mitte kolmel keelel.

Kontserdireis viis Una Corda 2012. aastal Gotlandile. FOTO MIRJAM TALLY.

Kuidas üldse oma üsna haruldaste pillideni jõudsite?

Kristi: Mu vanemad olid insenerid, õppisin kunstikallakuga klassis ja kellelgi polnud mõtet, et peaksin saama muusikuks. Aga meil kodus oli klaver ja ma improviseerisin sellel tundide viisi, kuigi ma seda ei õppinud. Kannelt hakkasin õppima kümneaastaselt, see oli mu ema idee, ta arvas, et see sobib mulle välimuse poolest. Liis: Meie arvame siiamaani, et sobib! Kristi: Kromaatiline kannel on üsna uus kandletüüp, mille töötas viiekümnendatel välja Väino Maala. Minu esimene õpetaja Els Roode sai esimesena eesti kandle alal kõrghariduse, aga mitte Eestis, vaid Läti konservatooriumis – teda õpetas läti kandle õppejõud. Lätis, Leedus ja Soomes on eesti kandle sarnased pillid, kuid tehniliste erisuste tõttu mängime üksteise repertuaari üsna vähe. Mida kaasaegsem on teos, seda spetsiifilisemad on mänguvõtted, mida ei saa teiste pillidega teostada. Originaalmuusikat on eesti kandlele muidugi vähevõitu, kuid mina tajun seda pigem avatud ukse, mitte piiranguna – see on kasutamata võimalus, nišš, kus annab väga palju teha. Minu meelest on huvitav olla ühe pilli arendaja. Kuigi on võimalik palju seada, on mulle oluline, et kandlel oleks ka oma repertuaar. Olengi üsna palju heliloojatelt tellinud.

Omaette küsimus on, kas kannelt kui pilli peaks ka edasi arendama? Me, kandlemängijad, igatseme rohkem bassikeeli, mis annaks võimalusi kasutada veelgi enam näiteks harfirepertuaari. Teisest küljest ei saa pilli ka nii suureks kasvatada, et väiksemat kasvu mängijad enam kõrgemate keelteni ei ulatu. See, kui palju keeli on piisav, on natuke ka nagu maailmavaateline küsimus. Viiuli puhul ei küsi ju keegi, miks sel madalamaid noote mängida ei saa. Kuna mängin kõige rohkem originaalrepertuaari, siis pole minul kandle ulatusega probleemi. Liis: Mind pandi TMKKs B-klaverisse, mis tähendas, et päris eriala valimisega oli veel paar aastat aega. Eesmärk polnud suureks pianistiks saada ja mõnes mõttes säästis see mind loomingulise isiksusena. Sain rahulikult areneda ega pidanud liiga palju heliredeleid mängima. Viiendas klassis oli ikkagi vaja mingi eriala valida. Hakati “kosja sobitama”, soovitati flööti, oboed jne. Mulle tundus perspektiiv mängida ühehäälset pilli miskipärast täiesti vastunäidustatud. Arvan, et see oli Ellerheina kontsert, kus kuulsin harfi. Ellerheina dirigendid on ikka kutsunud koori liikmeid kooriteoste vahele soolopalu esitama. Järsku mängis harf üksinda Estonia laval. Armusin tema kõlasse – mingi klikk käis peas, et seda pilli tahan mängida! Enne mind oli harfiklassis juba neli õpilast, see oli hiilgeaeg. Mind hoiatati, et harfiga jään töötuks, ei saa kunagi oma pilli, kodus harjutada ei saa, pedaale on raske õppida, lisaks transportimine ... Küsiti isegi, kas olen valmis kõrtsis mängima, kui mujal tööd ei saa – ja mõnes mõttes olen sedagi teinud. Kuid antireklaam ainult kindlustas otsust: kui see on nii raske, siis just tahakski väljakutse vastu võtta. Nali naljaks, töötuks ma ei jäänud, pigem töötasin ennast üle. Ene: Alustasin muusikaõpinguid Karksi-Nuia muusikakoolis ja kuni TMKK lõpuni oli klaver minu eriala. Klavessiinist ei teadnud ma pikka aega suurt midagi, sest vahetut kokkupuudet pilliga ei olnud. Aga kodus kuulati meil palju Hortus Musicuse plaate, seega kõla oli mul tegelikult kõrvus, kuigi ma seda endale ei teadvustanud, ja mingil hetkel sattusin kuulama ka Viljandi vanamuusikafestivale. Alles muusikaakadeemias klahvpillide ajaloo tunnis laskis Maris Valk-Falk kõigil arvestuse saamiseks mängida ühe pala klavessiinil. Pärast seda olin nagu müüdud! See polnud mitte kõla ega heli tekitamise viis, vaid mingi teine ajastu, mis äkki avanes. Klaverirepertuaar ju sinnamaani ei ulatunud. Tahtsin klavessiinieriala lisaks võtta, aga siis veel ei lubatud, seetõttu lõpetasin nii bakalaureuse- kui magistriõppe ikka klaveri ja kammermuusikaga, aga õppisin kogu selle aja lisapillina Imbi Tarumi juures klavessiini. Ansamblistuudiumi tegin pooleks – osa repertuaari mängisin klaveril ja osa klavessiinil.

Interpreedide liidu juubelifestivalil “Virmalised” mullu Nigulistes. FOTO RENE JAKOBSON.

Kas need pillid teineteist segama ei hakanud?

Ene: Alguses muidugi, aga hiljem enam mitte. Nüüd aitavad kogemus ja oskused ajus pilli ära vahetada. Aga ühel hetkel nägin, et mul on võimalus keskenduda just rohkem klavessiinile. See oli raskem tee, sest häid pille oli Eestis tollal väga vähe ja oma pilli ostmiseni jõudsin alles viis aastat tagasi. Oleksin ka võinud ainult vanamuusika piiridesse jääda – repertuaari, sh väga head ja pillipärast, on ju rohkem kui küll! Miks tahta sinna kõrvale mängida veel kaasaegset muusikat? Tänu inspireerivatele kolleegidele sattusin hästi palju käima Resonabilise kontsertidel. Mulle usaldati tihti ka lehekeeramist, siis nägin reaalselt, milline on noodipilt, mismoodi seda mängitakse ja kuidas see kõlab. Ilmselt on see nii hasart kui ka soov muuta arusaamu. Klavessiinil kõlab ka nüüdismuusika pillipäraselt hästi ja vahel isegi kaunilt, dünaamika ei ole piiratud ning uued võttedki on võimalikud. Muidugi on omad karid ja raskused, aga uurime, kuidas neid ületada, see ongi just põnev.

Tantsuetendus “Ilu metamorfoosid” jaanuaris 2018 Kadrioru lossis, koreograafia Maria Goltsman. FOTO ERAKOGUST.

Mis on teile muusikas ja üldse esituses tähtis?

Liis: Olulised on ikka klassikalised kvaliteedid. Lavaline sarm, väga hea kõlatehnika, muusikalised ideed – täiesti tavalised nõuded. Tahaks, et mäng ületaks keskpärasuse igas parameetris. Ootad seda endalt ja kõrvalt kuulates teistelt ka, et oleks kütkestav. Kristi: Minu arust on huvitav teha erinevaid stiile. Ainult ühes stiilis teosed tüütaks küll ära. Ja ka visuaal on väga oluline. Oleme viimasel ajal sellele rõhku pannud, kuidas laval välja näeme, kuidas mõjume. Aga ühtsed kostüümid tegime pigem praktilistel kaalutlustel. See lõputu küsimus – mida ometi selga panna? – langeb lihtsalt ära.

Ene: Mind paelub tohutult, kui helilooja tuleb oma teose proovi, kus saavad kokku nii meie oskused-kogemused kui ka helilooja enda ideed. Ta ju ka katsetab, mis kõlab ja mis mitte. Kui kõik punktid klapivad, siis on sünergia, mis tekib neljast inimesest, ikka väga eriline kogemus.

Liis: Seda on küll ka juhtunud, et me ei ole alati heliloojaga ühel nõul. Vahel ta interpreteerib oma teost teisiti kui meie tahaksime, aga meil ei jää muud üle kui täita tema soovi. Vahel viskad nalja, et küll on tore, kui autor on surnud, siis saame teha, nagu ise tahame. Eks meil tekib heliloojate vahel juba natuke konkurents ka. Meile on palju kirjutatud; mõnikord on häid ideid, aga mingil põhjusel ei jää teos ikkagi repertuaari. Vahel võiks helilooja hiljem samad ideed uuesti, aga paremini ümber kirjutada. Ene: Helilooja peab ka õppima, kuidas kirjutada ebatraditsioonilisele koosseisule. Näiteks Mirjam Tallyst sai meile väga hea helilooja alates teisest loost – siis hakkas tema muusika tõeliselt toimima. Kristi: On juhtunud, et pole kirjutatud pillipäraselt. Vahel on helilooja rahul, kui me midagi muudame. Kui meile mingil põhjusel miski ei meeldi ja me muudatusi ei tee, siis selle loo saatus on, et ta ei jää meie repertuaari. Liis: Me toetakski “teise ettekande fondi” – head lood jõuavad teistki korda lavale ja eriti head plaadile. Vahel võiks sealt “esimese ettekande fondist” midagi üle vaadata ja uuesti teha, oleme ju ise ka kasvanud.

Mõned lood on nii orkestraalse lähenemisega, et neid ei ole võimalik mängida ilma dirigendita, kuigi oleme ainult kolmekesi. Näiteks kui pole ühiseid toetuspunkte, kõik keskenduvad oma reale ja tajuvad tempot täiesti erinevalt. Nägin hiljuti, kuidas vaskpillikvintetis käib trompeti ots kogu aeg ja näitab pulssi. Aga harfi sammas ei käi mängides. Oleme harjutanud sissetulekute näitamist küünarnuki või pea või kulmuga, aga seda, et pulss kogu aeg kellegi mängust näha oleks, on liiga keeruline teostada.

“Lossimuusikaga” tähistati Una Corda 10. sünnipäeva, pildil koos helilooja Age Veeroosiga. FOTO MART RAUN.

Kuidas teie proovid välja näevad?

Liis: Algul häälestame, igaüks ise nurgas. Vahel ütleb keegi, et ta ei saa kuskile poole keerata, sest tal on orkestri või vanamuusika või mõni muu häälestus peal – siis teemegi proovi erinevates häälestustes. Algusest peale olen tundnud Ene ja Kristi suhtes suurt respekti. On hea mängida, sest tegemist on musikaalsete ja mõtlevate inimestega, kes oskavad pilli mängida. Muidu ei oleks ju nii kaua samasse ansamblisse pidama jäänud. Respekt peab olema. Kristi: Kammermuusikas on hästi oluline, et sul oleks partneritega ka inimestena hea ja turvaline. Oleme ju nii palju aega koos, see on nii intiimne, oleme peaaegu perekond. Liis: Me ei pea keerutama ega mõtlema, kuidas nüüd viisakalt öelda, kui midagi on kritiseerida, keegi ei solvu. Alati võib ju ka vastu vaielda. Me ei karda, et kellegi hinnang sind põrmustab, sest see puudutab muusikat ega ole isiklik. Kristi: Mingit võimuvõitlust meil ei ole. Vahel on ka nii vabastav öelda otse välja, et pole harjutanud. Et on olnud jube kiire, aga järgmiseks korraks õpin ära. Proov sellepärast ära ei jää, draamat ei järgne. Ene: Niikuinii on iga uus kava alguses raske, lisapinget ei ole mõtet tekitada. Mina tajun, et laval anname kõik sada protsenti. Mitte keegi ei vea alt, kõik vastutavad ja on pühendunud.

Kui palju jätate kirjapandud lugude puhul ruumi vabadusele ja spontaansusele?

Ene: See sõltub kindlasti loost, mõni neist kohe tahab selget näitamist või vajab vormiliselt kindlate hingamiste kokkuleppimist. Liis: Mina olen juba isiksusena pigem spontaanne ja midagi väga paika ei pane, aga mingid asjad lähevad ise paika. Kristi: Esiettekannetega ongi täiesti normaalne, et lugu tuleb lihtsalt läbi viia, et mingi kontseptsioon toimiks. Aga kui teoseid rohkem esitame, tekib rohkem vabadust. Ene: Konkreetses saalis võib akustika nõuda teisi temposid ja ajakäsitlust, mida me ka kokku rääkimata mõistame. Mõne teose temposid oleme varieerinud üliaeglasest kuni üsna liikuvani. Vahel, kui lugu on juba palju mängitud, võib juhtuda, et keegi haarab sinu teema järsku endale või lisad mingeid nüansse paljast lustist. Liis: Kui mängime seadeid, siis võib ka see seade ju elada, muutuda. Kui tuleb idee, mis aitab värvi lisada, miks mitte seda teoks teha?

Kuidas jõudsite improviseerimiseni?

Liis: Olime viis aastat tegutsenud, kui mul tuli kriis ja astusin aastaks ansamblist välja. Käisin Kristi ja Ene kontserti kuulamas ja õppisin sellest väga palju. Vaatasin kõrvalt – kuidas me laval välja näeme, kuidas see kostab ja mis tunne on publikul. Esitati keerulist uudisteost, mis kõlas väga kihvtilt, nagu improvisatsioon, aga mängijatel olid sellised ilmed, nagu üritaks kiriku paeplaatide vahel metall-labidaga kaevata. Tekkis idee – äkki improviseerimise harjutamine aitaks lahti saada sellest kaevurinäost ja muuta lavalist suhtlust lahedamaks? Kristi: Impro on ühishingamisele ja suhtlemisele palju kaasa aidanud. Et oskaks ka kehaliselt üksteisele signaale anda ja et loos säiliksid loomingulised võimalused. Eestis on väga kõva improkool, kogu maailmas on üldse ainult viis-kuus kohta, kus seda kõrgkoolides õpetatakse. Aga paljudel muusikutel on ikkagi suur eelarvamus, näiteks on mulle öeldud, et impro on nagu auto, mis sõites vältimatult ära laguneb. Kõigepealt kukub küljest uks ja siis rattad. Aga kas siis ainult impro võib ära laguneda? Ka komponeeritud lool võivad poole sõidu peal rattad ära kukkuda. Liis: Kusjuures see võib olla ka kompositsioonivõte, et lugu laguneb ära. Kristi: Ka üks helilooja ütles mulle aastate eest, et impro jääb paratamatult komponeeritud muusikale alla, sest ajul pole lihtsalt võimekust teha lühikese aja jooksul valmis lugu, mida helilooja kirjutab mitu kuud ja siis veel teine inimene harjutab. Et see on vilets kompositsioon nii ehk naa. Siis hakkasin mõtlema, et need on nüüd miinused. Aga mis on improvisatsiooni plussid, on seal ka midagi, mida komponeeritud muusikal ei ole? Ja minu meelest on eelkõige kaks asja. Esiteks, interpreet tunneb väga hästi oma pilli, me teame väga hästi, kuidas ja milliseid kõlasid sealt kätte saada. Kui paljud heliloojad kannelt nii hästi tunnevad? Ja teiseks hetkes tegutsemine: selles ruumis selle publikuga, pärast eelmist ja enne järgmist teost, selles emotsioonis. Liis: Enamasti on see täiesti kokku leppimata impro nullist nulli, nagu liivamandala, mis puhutakse ära, kui lugu lõpeb. Impro on minu jaoks nagu väike ime. Sünnib asju, mis mitte kuidagi poleks saanud sündida, kui oleks pliiatsiga hakanud kirjutuslaua taga leiutama. Miinuspool on muidugi see, et tuleb ette ka tühje hetki. Aga ka paljud mu teosed sünnivad improviseerides, lihtsalt mitme kuu vältel. Impro ja heliloomingu ainus tegelik vahe on, et ei saa kasutada kustutuskummi. Kui mingi noot on kõlanud, ei saa sa öelda, et seda ma ei tahtnud. Sa pead seda edasi kasutama, panema selle, mis sulle ei meeldi, kohapeal veenvasse seisu. Saad reageerida ja ütelda, et täpselt nii see pidigi olema. Ene: Me ka harjutame, et neid tühje hetki ei tekiks, et auto ei laguneks. Et oskaksid tajuda, kas lugu lõppes nüüd ära või läheb peale väikest hingetõmmet lihtsalt edasi. Liis: Kui me esitame Beethoveni sonaati, siis see kannab, sest me mõtlemegi seda kaarena, aga impros on natuke sama. Vahel juhtub ka nii, et kellelegi tundub – miks nad juba lõpetavad, minu kaar alles kestab? Ene: Sul peab muidugi puhtalt mängutehniliselt mingi pagas olema, kust saad oma elemente võtta. Liis: Kuulasin üht teost, milles viiuldaja improviseeris ja sain aru, et ta polnud läbinud Anto Petti kooli, sest tal tulid sealt viiulist trafaretsused. Järjest enam saan aru, mida Anto taotleb ja miks tal kõlab nii hästi: sellepärast, et ta lõhustab ära need trafaretsused ja sisestab oma kehasse uued, põnevamad, ning kasutab neid alateadvuse pealt. Tavaline muusik valdab heliredeleid, kolmkõlasid jne. Anto sisestab lisaks asju, mida meil pole veel sees: sekundid, kvardid, laiad intervallid, suvalised hüpped, veidrad rütmistruktuurid. Ka jazzmuusikud ju sisestavad endale igasuguseid skaalasid. Nagu sa olekski mingi arvuti: oled sisestanud klassikalis-romantilise klaverimängu, aga nüüd impo-mode suurtes sekundites. Kui see kõlab hästi, siis loomulikult sellepärast, et inimene harjutab. Vahel arvatakse, et impro on midagi alaväärsemat, et jämmin siin midagi. Aga hea impro taga on töö nii vaimse külje kallal, et kaar kannaks ja oleks kogu aeg ideid, kui tehnilise poolega, et alateadvusest ikkagi tuleksid need suured sekundid.

Kontserdireisil Lõuna-Eesti mõisates sügisel 2011. FOTO ERAKOGUST.

Mulle tundus improvisatsiooni harjutamine väga raske, sest kõik noodid on justkui õiged, aga on siiski vahe, kas see kõlab ilusasti või mitte. Kuulan sekundit ette teistmoodi kui tertsi ja septimit teistmoodi kui deetsimit, ja kui mul siis välja tuleb hoopiski kvart, ei rahulda see minu ootust ja hakkabki halvasti kõlama.

Liis: Siis sa ei ela hetkes! Impros kas oled täiesti hetkes või pigem kuulad järele, mida sa tegid, aktsepteerid. Enamasti oled lihtsalt ajahetkes, mis parasjagu kestab, ja pead leppima sellega, mis kõlas. Harfiga saab vahel palju nalja, sest mul pole võimalik ette kuulda, mis asendis pedaalid parasjagu on ja mis laad keeltel peal on ning see võib väga üllatada. Võib juhtuda, et sul on suvalised pedaalid, aga see kõlab nagu näiteks Ces-duur kolmkõla. Loo kontseptsiooniga ei pruugi see üldse sobida, aga tegelikult see ongi päris impro: ma ei teadnudki midagi ette ja see kolmkõla lihtsalt tuligi. Ene: Kui improviseerime kolmekesi, tuleb harjutada ka oskust, kuidas võtta üle teistelt saadud impulsse või siis kuidas neid täiesti eirata. Otsus peab jällegi sündima kohapeal, kas reageerid ja tuled kaasa või jätkad omaenda impulsiga. Liis: Ja sellest, kui hästi ja kiiresti sa neid otsuseid teed, sõltub, kui huvitav on tulemus. Tihti unustatakse ära, et võib ka vaikida. Kui sul on pill, siis kõik tahavad mängida, aga võid teha otsuse, et vaikid. Ja see on igas situatsioonis nii. Näiteks kui sul on valida, kas lähed kooli või poodi, siis võid otsustada, et ei lähe kuhugi, vaid istud kodus.

Mul endal oli selline kogemus Ensemble Moderni akadeemias Cage’i tehes. Leppisime kokku, et lugu on tosin minutit pikk. Meid oli üheksa inimest, igaühel kaks “pilli”, mingisugust heli või krääksatust, ja igaüks tohtis kumbagi mängida maksimaalselt kaks korda loo jooksul. Kui väga raskeks läks leida see õige hetk, kus ohverdada üks oma neljast aktsioonist! Neid minuteid jäi selgelt väheks!

Liis: See on üks põhilisi harjutusi, mida me teeme. Hakkad väga hoolega ja pinevalt vaikust kuulama, et millal on see sinu hetk. Muidu on see nagu mingi neuroos – turvalisem tundub mängida, ja eriti kiiresti. Palju hullem on laval lihtsalt olla. Kohe tundub, et äkki on rabe või igav. Kristi: Teine asi, millest tuleb lahti saada, on liigne enesekriitika. Äkki see oli halb idee, ära sa seda küll enam tee! Inimestel on erinevad hirmud, millega tuleb improvisatsiooni käigus tegelda. Äkki võikski ükskord teha improvisatsiooni meie hirmudest?

Millised on teie hirmud?

Kristi: Et ideed lõpevad otsa. Liis: Kas hetkel tulnud idee on ikka parim. Kristi: Üks improlaulja rääkis mulle kord oma hirmust, et ta satub liiga hoogu ja läheb hulluks. Lauljaid vaadates tundub tõesti, et nad teinekord lähevad nagu transsi. Olen näinud lauljat, kes sooloimpro lõppedes nuttis lahinal. Meil on ikkagi pill, mis hoiab meid maa küljes kinni. Liis: On üks meditatsiooniliik, mis seisneb selles, et pead tunde järjest vokaalselt kõikvõimalikke emotsioone väljendama. Mõnes mõttes see polegi äkki alati impro, vaid hoopis teraapia. Elad oma tundeid läbi, ka neid, mida viisaka inimesena tavaliselt peidad.

Mis teist edasi saab?

Liis: Suur mure on see, et mul pole oma kontsertharfi. Varem kasutasin asutuste harfe, kuid nüüd olen vabakutseline ega jaksa endale ise pilli osta. Pangad harfe välja rentimiseks ei osta, sest harfi väärtus ostmise hetkest alates ainult langeb, erinevalt viiulist, mille väärtus ajaga tõuseb. Võiks olla mingisugunegi võimalus, näiteks fond, kust sarnases olukorras professionaalne muusik saaks kas või kord aastas pilli ostmiseks arvestatavat toetust taotleda. Ene: Kontserte võiks olla rohkem, eriti väljaspool Tallinnat, samuti koolikontserte. Kõige selle korraldamiseks aga napib aega ning põlve otsas nikerdades ja väheste finantsidega ikka kaugele ei sõida. Mis puudutab loomingulisi plaane, siis ideid veel jätkub. Näiteks tahaks katsetada koostööd elektroonikaga. Liis: Tundub, et oleme sellises kohas, et tõsiselt edasi minemiseks oleks tarvis kedagi, kes aitaks korraldada. EKAs animatsiooni õppides sain aru, et suuri asju ei tehta üksinda. Filmis on eraldi produtsent – isik, kes taotleb rahad, sõlmib kontaktid, hoolitseb, et ettevalmistused oleks tehtud. Aga kui teha kontsert elektroonika, valgustuse ja mingi teatraalse elemendiga, siis see ongi juba nagu film! Selliste asjade jaoks jääb oma jõust väheks. Muidu on lõpuks higipull otsa ees: just panid ise juhtmed kokku, ühendasid kõlarid, tassisid pille, viisid plakati kuskile ja siis veel lähed ja mängid, lõpuks ise plaksutad ka. Olen otsustanud, et tegelen korraldamisega võimalikult vähe, kuigi Eestis oleks väga lihtne korraldada. Aga kui ennast ribadeks rabeled, kannatab lõpuks kvaliteet muusikuna ja see on mulle siiski kõige tähtsam. Kõige rohkem pead jõudma ikkagi oma pilli, mitte arvuti ja telefoni taha. Kristi: Hästi palju on abi olnud interpreetide liidust, kelle sarjades oleme saanud palju projekte teha. Eks meil on ka õnne olnud. Aga pidevaks tegutsemiseks on ikkagi mänedžeri vaja. Kultuurikorraldajaid ju koolitatakse praegu kolmes ülikoolis, aga pole raha, mida neile maksta. Ene: Kui kulkast saab taotleda stipendiumi mängijatele, peaks seda ehk samamoodi võimaldama ka kontserdikorraldajale, kes kirjutab pressiteated, korraldab piletimüügi, reklaami, saali valmisoleku jne – ühesõnaga ongi su abiline number üks, ansambli neljas liige. Või õigupoolest viies, sest neljas on meie koosseisu puhul transport, mis on peaaegu sama kallis kui esinejate honorar. Kristi: Sageli ei osata seda ette näha. Oleme pidanud pakkumisi ära ütlema, kui selgub, et transport on nii kallis. Aga isegi festivalikorraldajad on vahel imestunud, et miks tahame juba kaks tundi enne kontserti tuppa saada? Isegi kolm: tund aega paneme pille püsti, tund aega häälestame ja siis tahaks ju natuke mängida ka. Kord tulime enne kontserti Hüpassaarde Mart Saare majamuuseumi, aga kedagi polnud kodus, uks oli kinni – ainus, kes meid seal vastu võttis, oli kirju kana.

Aga kui rääkida konkreetsetest tulevikuplaanidest, siis meie järgmine kontsert tuleb 6. veebruaril teaduste akadeemia saalis EILi kammermuusikasarjas. Pealkirjastasime kontserdi “Naabrist parem” ja võtame fookusse Baltimaade heliloojate nüüdismuusika, tähistades sellega kõigi kolme riigi hiljutisi juubeleid ja kolme kümnendi möödumist Balti ketist. Kontserdil astuvad tulle meile kõrva jäänud kõigi kolme maa heliloojad, kes võistlevad omavahel läbi kandle-, harfi- ja klavessiinihelide. Põnevuse kruttimiseks lisandub ka tšellosolist Theodor Sink, kes soleerib Tõnu Kõrvitsa uudisteoses ja läti helilooja Ruta Paidere teoses tšellole ja klavessiinile. Kohtunikuks on publik, lubatud on skandeerida, aplodeerida ja ... vilistada.