Vaba vaimuga Otsa kool

24/11/2019

Direktor Ivo Lille kooli avaaktusel. FOTO KOOLI ARHIIVIST

 

Sel aastal tähistavad koos Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga oma 100. juubelit ka kaks keskastme muusikakooli: G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool ja H. Elleri nimeline Tartu muusikakool. Otsa kool on koos Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga kasvanud välja samast juurest –Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist ja Otsa kool asub siiani samas Tallinna Kõrgema Muusikakooli ajaloolises majas.
Otsa kooli eripäraks on läbi aegade olnud kahe suunaga õpe: klassika ja rütmimuusika, varasema nimetusega pop-jazz. Selles koolis on ikka püsinud vaba loominguline vaim ja õpilastepoolne ärksus. Praegu saab koolis õppida klaveri, viiuli, tšello, vioola, paljude puhkpillide, kooridirigeerimise, klassikalise laulu, muusikateooria ja kompositsiooni, akordioni, kandle, klavessiini, oreli, klaverite hooldusmeistri-klaverihäälestaja ja helindaja erialal. Rütmimuusikas saab õppida laulu ning kõikvõimalikke instrumente. Uue õppena lisandus sel aastal muusikaettevõtluse spetsialist.
Kooli direktorid on olnud läbi aegade Heino Rannap, Aime Tampere, Riho Altrov, Mati Roostalu, Tiina Jaaksoo, Leho Muldre, Ville-Markus Kell, Madis Sander, Aarne Saluveer ja alates 2017. aastast Ivo Lille.

Ivo Lille räägib intervjuus kooli hetkeseisust ja tulevikuväljavaadetest.

 

Otsa kool tähistab tänavu oma 100 aasta juubelit. Oled ka ise siin koolis õppinud. Mis meenub sellest koolist seoses oma õppeajaga?

Kui lõpetasin keskkooli, olin valikute ees. Tahtsin minna Tartu ülikooli, mind huvitas psühholoogia ja vene filoloogia. Olin samal aastal lõpetanud ka Pärnu muusikakooli ja mind kutsuti suveks Põltsamaale puhkpilli suvelaagrisse. Seal sain kokku Olavi Kasemaa ja Sulev Sommeriga ja siis võibolla hakkasin esimest korda mõtlema muusika edasi õppimisest. Mängisin Pärnu bigbändis, paljud sealsed pillimehed olid Otsa kooli taustaga – Marko Mägi, Sander Udikas, Tiit Kevad, Marek Talts. Otsa kool oli mulle sel ajal mingi kolossaalne mõõde, ma ei kujutanud ette, et võiksin kunagi seal õppida, ja kõik need muusikud mu ümber olid minu suured iidolid.

Pärast Põltsamaa laagrit käisin mõnda aega Kasemaa juures tunnis, kuni ühel hetkel otsustasin Otsa kooli kasuks. Tahtsin siis võtta õppimisest maksimumi. Kooli keskkond oli väga toetav ja meil oli hästi ühtne kursus. Mängisime erinevaid stiile, esitasime uudisloomingut, meid kutsuti muusikalidesse. Kõige selle kõrval oli meil erakordselt aktiivne seltsielu. See oli minu elu kõige ägedam õppeaeg.
Direktoriks saades käisin siin kõigepealt oma tuttavad kohad läbi. Kõik oli samasugune, nagu siis, kui ma siin õppisin, isegi sama lõhn ruumides. Vaatasin, kuidas õpilased omavahel suhtlevad, ja sain aru, et selles mõttes ei ole see kool muutunud.  Õpilased on siin alati õnnelikud olnud.

 

Mis loob Otsa kooli sellise õhkkonna?
Ma arvan, et üks suur põhjus on see, et tullakse juba kindla suunitluse ja teadmisega. Otsa koolis on alati tekkinud õpilaste vahel tugevad sõpruskonnad ja üksteist toetatakse. Minu sõbrad-õpingukaaslased on mulle siiani väga tähtsad ja lähedased inimesed. 

 

Koolil seisavad aga ees muutuste ajad, kui valmib Tallinna muusika- ja balletikool. Mis meid seal ees ootab?
Milline ühendkool täpselt olema saab, seda on praegu veel raske öelda. Küll on meil aga suurepärane võimalus teha sellest üks väga eriline ja hea kool, kui mõtleme läbi, miks me seda kooli tahame, mis selles koolis saab olema. Oluline on, et keegi ei tõmbaks “tekki” ainult enda poole, vaid et meil oleks ühine eesmärk. Kui oleme asjad selgeks arutanud, kompetentsid kokku kogunud, on võimalik luua kool, millest võiks kujuneda kogu piirkonna tõmbekeskus. 

 

Oled oma juhiajal teinud Otsa koolis ka teatud struktuurimuudatusi. Miks tundsid vajadust neid teha?
Juba kohe algul, kui siia tööle tulin, hakkasime erinevate arendusrühmadega kaardistama praegust olukorda ja tulevikutrende. Sõnastasime kooli eesmärgid, arutlesime, millised peaksid olema meie lõpetajad, millised võiksid olla meie õpetajad. Sellest lähtuvalt jõudsime kogukondliku kooli teema juurde. Kogukondlik kool on selline kool, kus koolielu juurde kaasatakse ka lapsevanemaid ja vilistlasi. Meil kutsekoolina on kokkupuude lapsevanematega olnud siiani suhteliselt kesine. Aga 1. septembril, kui ma sellest rääkisin, nägin, kuidas lapsevanemad elavnesid ja tulid pärast minuga rääkima, et kuidas nemad ka saaksid panustada. Rõõm on tõdeda, et see kogukonna tugevus tuli juba esile siis, kui tunnustasime õpetajate päeval õpetajaid. Meil oli kast, kuhu igaüks sai panna kirja inimese, keda ta tahab tunnustada. Paberilehtedel, mis sina kasti pandi, olid peaaegu kõik kooli töötajad ära nimetatud. 

Teine põhjus struktuurimuudatusteks oli vajadus valmistuda uude kooli minekuks, et me oleksime tugev partneridad, et meil oleks hästi läbi mõeldud õppekavad, mida oleks võimalik ka lõimida. Sel aastal on meil fookuses üldained tänu õpilastele, kes ise initsiatiivi näitasid. Meilt on küsitud, kuidas saaks näiteks füüsikat ja keeli fokuseeritult õppida, kas võiks füüsika tunnis rääkida helisünteesist või akustilisest helist, kas saaks luua teooria õppimiseks erinevaid digitaalplatvorme.

 

Kust tuli kogukondliku kooli idee?

See tuli erinevate rahvusvaheliste koolide vaatluste tulemusena ja ka oma isikliku kogemuse kaudu Püha Miikaeli koolist, kus käib mu noorem poeg. See kool toimib kogukonnana, kõik tunnevad üksteist: lapsevanemad, õpetajad, õpilased. Inglismaal olen vaadelnud paari üldhariduslikku kooli, kus saavutati erakordselt häid tulemusi õppemetoodikate muutmisega. Kogukondliku kooli mudelit on rakendatud ka muusikakoolides, näiteks Taanis ja Hollandis.

 

Mida praeguse aja muusikaõpilane sinu pilgu läbi ootab ja vajab?

Viimase tagasisideküsitluse põhjal on mul mulje, et tänapäeva õpilased vajaksid selget arusaama lõppeesmärgist, kuhu nad oma õpingutega liiguvad, ja vaheetappide kirjeldamist. Teha asju nii, et “kunagi saab minust keegi”, selline umbkaudne eesmärk ei motiveeri õpilast piisavalt. Aga kui on coach’i stiilis õpetus, kus õpilane on koos õpetajaga seadnud omale eesmärgi ja püstitanud ka vahe-eesmärgid, annab see õpilasele vajaliku motivatsiooni. Õpetaja ülesanne on hoida õpilase kätt ja vaadata, et ta sellel teekonnal katki ei läheks. Kui vahel on õpilasel kriis, siis on õpetajal vaja selgitada, et see on normaalne elu osa, seda on kõik läbi elanud. Tihtipeale piisab juba sellest teadmisest, et jälle edasi minna. 

 

Millised võimalused ootavad ees keskastme lõpetanud õpilast?
Praegu just käib uuring tööandjate ja koolidega, et kaardistada ootusi ja vajadusi. Oleme võtnud kokku professionaalsete kooride esindajad, et nad annaksid oma arvamuse, oleme rääkinud muusikakoolide juhtidega, orkestrite esindajatega. Oleme siia kutsunud kontserdikorraldajad. Samuti oleme toonud turundusinimesi, et nad räägiksid, milline on muusikaturg ja selle vajadused.
Loomulikult on suur vajadus pedagoogide, samuti muusikaettevõtluse järele. Meilt on küsitud, kas me ei võiks võtta ka muusikatehnoloogia ala, kas me võiksime koolitada erivajadustega laste õpetajaid või milline osa võiks meie majal olla näiteks muusikaajakirjanduse õpetamisel.   

 

Mida on tööandjad rääkinud oma vajadustest?
Muusikakoolide direktorid räägivad õpetajate puudusest. See sõltub muidugi piirkonnast. Kui Harju maakonnas ja Tallinnas on töösoovijate üleküllus, siis kaugemal avanevad hoopis teistsugused küsimused. Kas ei ole teatud erialade õpetajat või oleks tal vaja veel mõnda lisakompetentsi. Meie koolis saab jätkuõppes omandada väga mitmesuguseid lisaoskusi. Näiteks oli meil siin just hiljuti kogemus inimesega, kes õpetab Tallinnast väljaspool klaverit, aga tema ümber koondus hulk orelihuvilisi. Ta sai meie koolis oma orelialaseid oskusi täiendada.
Koorid vajavad nii dirigente kui lauljaid. Väga vajatakse muusikamänedžere.

Muusikaettevõtluse eriala, mis meil nüüd sellest aastast avati, on väga lai, sinna oli suur konkurss. Enamik õpilasi seal on juba kõrgharidusega. On neid, kes on õppinud kultuurikorraldust ja neid, kel on juriidiline haridus. Meil on neid, kes on huvitatud digiplatvormide õigustest, neid, kes on aastaid tegelnud plaadimüügiga, meil on kooride mänedžere või neid, kes on ise ehitanud helistuudio.
 

Kuidas erialade täituvusega Otsa koolis lood on? Kus on sisseastujaid vähem, kus rohkem?
Puhkpill võiks olla arvukam. Siin on vaja tõsta valdkondlikku vastutust. Tegime Lauri Sepaga kevadel saksofonipäeva, kaardistasime eesti tugevamate saksofoniõpetajate ja õpilaste asukohad ja kutsusime nad siia, et anda üks hea kontsert ja kõik omavahel kokku saada. Aga kui käia suvelaagrites, siis mina ei ole seal õpilaste puudust näinud. Vastupidi, on palju häid mängijaid. Küsimus on aga selles, kuidas neid motiveerida pillimänguga edasi tegelema.
Keelpillidega on meil üldiselt hästi. Laulu erialal on Otsa koolis alati olnud konkurss nii klassika kui rütmimuusika suunale. Rütmimuusika laulu erialale on lausa nii palju soovijaid, et sisseastumist korraldatakse kolmes etapis.

 

Kui intervjueerisin hiljuti EMTA rektorit Ivari Iljat, väljendas ta muret ka klaveri eriala järelkasvu osas.
Hiljuti oli meil just koos kooli nõunike kogu, vaadati üle ka meie õpilaste arvud erialade kaupa ning Ilja jäi meie praeguse klaveriõpilaste arvuga rahule. 

 

Otsa koolis on ka päris head võimalused õpirändeks.
Meil on koolis nii, et tihtipeale leiame omaenda inimeste hulgast väga talendikaid tegijaid. Üks selliseid on Reet Käärik, meie õpirände juht. Ta on pooleteise aastaga välisõppe osas imet teinud, toonud majja projektide rahastust üle 110 000 euro ja meil on välisränded Soome, Portugali, Itaaliasse, Rumeeniasse. Kaugeim koht on Madeira.
Reeda töölaud on täis põnevaid pakkumisi, sest oleme saanud eriti ihaldatud partnerite nimekirja. Partnerkoolid omakorda tahavad väga Eestisse tulla. Meie delegatsioonid on end õpirändel ka väga heast küljest näidanud.

 

Räägime pisut ka Otsa kooli juubeliüritustest. Mis on toimunud, mis on veel teoksil?
Planeerisime kooli 100 aasta juubeliüritused nii, et need oleks omavahel seoses ja ka n-ö ristturundatavad. Need on jagatud tervele hooajale, mitte koondatud ühe kuu peale.
Rütmimuusika kogukonna üritused on rajatud võtmefiguuridele. Need on Kustas Kikerpuu, kellega seotud kontsert on 14. novembril, 23. jaanuaril on tähelepanu all Aleksander Rjabov, siis 19. märtsil Uno Naissoo ja 7. mail Uno Loop.
Klassikavaldkonna sündmused on üles ehitatud meie äsja ilmunud raamatu põhjal ehk ajastute põhiselt. Need sündmused juhatas sisse kontsert 7. oktoobril “Klassikaline laul läbi aegade”. Järgnevad aastad 1919–1940 – “Suur algus”, 1940–1970 – “Muutuste tõmbetuul”, 1970–1990 – “Laulev revolutsioon” ja 1990–2020 – “Uued unistused”.
28. september oli meie juubelihooaja algus, kui maja oli lahti külalistele ja vilistlastele. Oli raamatu esitlus, kontsert ja vilistlaste omavaheline kohtumine. 12. oktoobril oli Kultuurikatlas suur juubelipidu, selle sündmuse lavastas vilistlane Vahur Keller. 
4. aprillil on klassikasuuna galakontsert Estonia kontserdisaalis, kus esineb sümfooniaorkester solistidega. Nõusoleku esineda on juba andnud Irina Zahharenkova ja Selvadore Rähni. 19. aprillil on rütmimuusika suuna galakontsert Vabal Laval, 5. mail Kadrioru lossis kammermuusika suur galakontsert ning 20. mail tuleb Otsa kooli noorte talentide kontsert Tallinna Kammerorkestriga. 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload