_page-0001.jpg)
Teadmine Julia Lezhneva olemasolust jõudis minuni mõni aasta tagasi, kui juhtusin kogemata nägema üht dokumentaali ühe plaadi salvestamisest (ilmselt barokkaariate kogumik “Alleluia”, 2013). Jäin lummatult vaatama, sest nägin seda lauljannat esmakordselt ja imestasin, et polnud temast varem kuulnud. Imeline, kerge sillerdav hääl, siiras ja sügav väljenduslikkus. Selle plaadi kohta kirjutas BBC Music Magazine: “Lezhneva on kui päike, mis lihtsalt ei saa teisiti kui kiirgab soojust ja rõõmu, millal iganes ta lavale ilmub”. Lisaks mainitule on Lezhneva salvestanud veel mitu väga menukat barokiplaati. Praeguseks on nooruke sopran maailmas juba legendi staatuses, Eestis aga teatakse temast endiselt märkimisväärselt vähe.
Lezhneva on sündinud 1989. aastal, lõpetanud Moskva konservatooriumi muusikakolledži laulmise ja klaveri erialal ja täiendanud end Cardiffis, Londonis ning maailmakuulsate lauljate meistriklassides. Lezhneva on edukalt osalenud konkurssidel ning jaganud lava Plácido Domingo, Anna Netrebko, Kiri Te Kanawa, José Carrerase ja Franco Fagioliga. Tema fenomen on ilmselt selles, et ta laulmine tundub kuulajale nii lihtne. Sageli öeldakse, et üks või teine artist on “lauljaks sündinud”, aga Lezhneva puhul kehtib see üsna sõna-sõnalt. Nimelt olla ämmaemand, kes Julia sünnitusel vastu võttis, tütarlapse peaaegu maha pillanud, kuna see hakkas nii kõvasti karjuma. “See laps on küll sündinud ooperilaulja!” öeldi toona vastsele emale.
Kuigi Lezhneva laulab mõnel määral ka muud muusikat, on ta algusest peale tunnetanud erilist sidet barokkmuusikaga. Ka Tallinna kava koosnes eranditult selle ajastu teostest: Vivaldi, Händel ning vähem tuntud Carl Heinrich Graun ja Riccardo Broschi. Laulja alustas aariaga “Agitata da due venti” Vivaldi ooperist “La Griselda”, näidates, et ta ei vaja sisseelamiseks mingit soojendust. Publikule pakuti koheselt tehnilist tulevärki, täpset diktsiooni ja sajaprotsendilist musitseerimist. Lezhneva leivanumbriteks ongi eelkõige kõige nõudlikumad barokkaariad, mida ta esitab sügava elamuslikkusega, miljoni tundevarjundiga hääles. Ilmselt oma nooruse tõttu ei tunne ta ka üliraskete teoste suhtes aukartust ja esitab neid nauditava üleolekuga. Eriliselt jäid meelde pikad fileeritud pianissimo’d ja täpselt kujundatud fraasid. Lezhneva valitseb erakordselt hästi oma hingamist, tema õhuvarud on vastavalt muusikale filigraanselt välja mõõdetud. Barokkmuusika esitamine erineb märgatavalt muust laulmisest – hääl peab olema koondatum ja kompaktsem ning muusikaline teostus rangemalt traditsioonidele allutatud. Lezhneva meloodiad kõlavad intonatsioonipuhtalt ja selgelt nagu instrumendil mängituna, puudub igasugune vibraatoga laiutamine ja ebatäpsus.
Lauljatari partneriks oli Peterburi kammerorkester Severnaya Venezia (asutatud 2003, kunstiline juht ja dirigent Eduard Tomša). Avanumber, Vivaldi sinfonia oli heatujuline sissejuhatus barokiajastusse. Tuleb siiski tõdeda, et noortest mängijatest koosnev kollektiiv ei olnud tasemelt solistiga võrdne. Koostöö Lezhnevaga oli küll delikaatne ja paindlik ning dirigent püüdis lauljatari tähelepanelikult jälgida ja talle toeks olla, kuid sellest hoolimata esines hetki, kus ei leitud päris üksmeelseid lahendusi. Lezhneva dünaamiline skaala võis laialt varieeruda isegi ühe pika fraasi sees, orkestri kõla oli kõikjal pigem piano poole, intensiivsust ja mahlakust oli vähe, kuigi baroki ülimalt emotsionaalsed kulminatsioonid seda võimaldavad. Orkester esitas ka kaks osa Vivaldi tsüklist “Aastaajad” (“Talv” ja “Suvi”), mis kumbki eriti muljet ei avaldanud. Esimesel solistil (nimesid polnud kavalehel välja toodud) oli väikese, hõreda kõlaga instrument, mis ei lasknud tal oma potentsiaali realiseerida, teine mõjus lihtsalt õpilaslikult. Orkestri koosmäng kiiretes osades oli suurepärane, küll aga jäi kõikjal vajaka sisulisest tundesügavusest.
Kuigi kõiki Lezhneva esitatud aariaid võib nimetada muusikalisteks pärliteks, jäi eriliselt eredalt meelde kava lõpunumber, Broschi “Son qual nave ch’agitata” (ooperist “Artaserse”). Laulja jaoks pole terves loos vist ühtegi lihtsat kohta, hingetõmbeks annavad hetki vaid põgusad orkestrivahemängud. Lauljanna enesevalitsus on fenomenaalne. Kõige selle juures, mis ta vokaalselt, muusikaliselt ja tehniliselt teeb, pole näha mingit kehalist pingutust, lauljatar kontrollib täielikult nii hingamist kui emotsioone. Olin Lezhnevast vaimustuses, nagu ka ülejäänud publik – braavohüüded kõlasid juba pärast esimest aariat ja kontserdi lõppedes aplodeeriti seistes. Lezhneva polnud ka kitsi ja laulis lausa neli lisalugu. Viimasena kõlas sama aaria, millega ta kava alustas, ja ei saa kuidagi öelda, et ta oleks seda kontserdi lõpus vähema energiaga esitanud kui alguses.
Korraldajad pühendasid kontserdi Roerichi pakti ja Rahu lipu Eesti komitee taasloomise aastapäevale. Selle pakti peamine kontseptsioon on eraldada kultuur täielikult poliitilistest ambitsioonidest, et kaitsta seda hävitamise ja võhikluse eest. Usun, et õhtu jagu kaunist muusikat maagilise Julia Lezhneva esituses tekitas iga kuulaja südamesse rahusadama sopikese, mis aitab ka Nikolai Roerichi maailmaparanduslikel ideedel edasi kesta.
Vaimustav Julia Lezhneva. FOTO youtube.com