_page-0001.jpg)
On imetabane, et üks niivõrd oluline muusikaline maamärk on Eestis valmis saanud. Õigemini selle sisuline küpsemine alles käib, kuid väline vorm on võetud. Kui aastaid tagasi levis kuuldus, et võiks luua keskuse, kuhu oleks koondatud kogu Arvo Pärdi loominguline pärand, tekkis mõnelgi küsimus: miks? Oldi isegi skeptilised, kas ühe inimese loomele keskenduvat suurt arhiivi on üldse vaja. Ma arvan, et nendel, kes on kord ette võtnud jalutuskäigu läbi Laulasmaa metsasalu ja sammunud mõtiskledes Arvo Pärdi keskusesse, tutvunud selle ruumide ja arhiiviga, kaovad kõik senised kahtlused. Keskuse eellooks on kindlasti õige koha leidmine Laulasmaal, kus on aastakümneid suvitanud vaimuinimesed. Ka Pärdi õpetajad Ille Martin ja Heino Eller olid suviti siin ja paigaga oli Pärt tuttav juba oma nooruses.
Kogu Arvo Pärdi keskuse avamise protsess oli hästi läbi mõeldud ja detailideni viimistletud, justkui ime sünd. Seda oli organiseeritud aastaid, samas kui tavaliselt kipuvad sellised asjatoimetused ikka viimasele hetkele jääma. Nüüdne avanemine oli kui tuppa valguse laskmine – kõigepealt vajutati ukselink alla, lasti paar valguskiirt ukse praost tuba valgustama, seejärel läks uks pärani lahti ning silmi pimestas helendav valgus.
Eelõhtu pühitsemine
Keskuse avamispäev oli 13. oktoobril. Vana kristliku tava järgi algab päev päikeseloojangust ning komme tähistada suurte pühade eelõhtut on vana traditsioon. Mõningate allikate kohaselt peeti juba II sajandist alates näiteks ülestõusmispühi laupäeva õhtul alanud jumalateenistusega. Seda kommet järgiti ka nüüd. Eelmisel õhtul 12. oktoobril oli muusikaline palve ja ülistus Niguliste kirikus, kus kõlasid teosed Madalmaade polüfoonia hiilgeaegadest – Belgia vokaalansambel Graindelavoix esitas XVI sajandi paiku Antwerpeni katedraalis koos käinud erinevate vennaskondade või nendega seotud heliloojate loomingut. Nõnda oli eelõhtu sisuliselt otseses seoses järgmisel päikesetõusul saabunud avapäevaga Laulasmaal. Kuigi esitusele ei tulnud ühtegi Pärdi teost, oli oluline esitada heliloojat mõjutanud ja oma muusikalise keele leidmisel märgiliseks saanud muusikat.
Suur päev
13. oktoobril särasid sügisesed päikesekiired Kellasalus ja metsas kaikusid mõtlikud, kuid kutsuvad tromboonihelid. Andres Kontuse (kes oli keskuse juurde lookleva metsaraja ääres) ning Johannes Kiige (keskuse tornist) esitatud improvisatsiooniline kahekõne saatis uudistajad nende teel. Inimesi oli rajal palju ja kõik liikusid nagu palverändurid muusikameka poole. Keskuse kontserdisaalis tehti suurema muusikalise etteastega juba kummardus Arvo Pärdi elus olulist rolli mänginud inimestele ja tema märgilistele teostele. Suurema muusikalise ploki alguses austati Pärdi õpetajat, Laulasmaal suvitanud heliloojat Heino Ellerit – Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel kandis ette tema “Kodumaise viisi”. Seejärel tulid esitusele Pärdi teosed: “Solfedžo” (Eesti Filharmoonia Kammerkoor), “Mozart-Adagio” (YXUS Ensemble koosseisus Harry Traksmann, Leho Karin ja Marrit Gerretz-Traksmann) ja “Trisagion” (TKO). Kontserdi ühe oodatuima esineja Anne Akiko Meyersi esituses kõlas “Darf ich...”. Kontserdi keskne teos oli “Fratres”, mille pealkirjale (“Vennad”) viitas juba eelõhtul kõlanu, vennaskondadesse kuulunud heliloojate teosed. TKO ees soleeris Meyers, löökpillidel oli Vambola Krigul. Kontserdi lõpetas kooriteos “Salve regina”.
Seejärel said külastajad keskusega tutvuda, kõndides koos Vox Clamantisega helisid täis ruumides. Maja vaimustas oma avaruse ja läbipaistvusega kohe. Arhitektide Enrique Sobejano ja Fuensanta Nieto idee kohaselt ei ole majal esi- ega tagakülge, kõik peab mõjuma kompaktselt ja ühtselt. Fassaadil kasutatud lehise ja interjööris tamme puit ühendas esmapilgul külma ja kõleda klaasi ning metallkonstruktsioonid loodusega. Keskuses ei ole midagi juhuslikku, siin on arhiiv ja raamatukogu, õpperuum, loometuba, kontserdisaal, pisike kino, kohvik, pood ja lastenurk. Arvo ja Nora Pärdi soovi kohaselt on maja keskel pisike Kreeka stiilis kabel, mis jätab mulje, nagu oleks kogu maja ehitatud ümber selle. Avapäeva lõpetas “Ja ma kuulsin hääle...” Vox Clamantise esituses (Eesti esiettekanne).
Avamine külastajatele
Külastajatele avati keskus 17. oktoobril, ühtlasi jätkus ka avanemise protsess Joonas Sildre raamatu “Kahe heli vahel” esitluse ja Jaan Tootseni ning Jaak Kilmi lühidokumentaali “Muusikajanu” esilinastusega. Sildre presentatsioon oli justkui omaette kunstiteos – samal ajal kui kunstnik loomeprotsessist jutustas, joonistas ta sellest koomiksi laadis pildiseeria, mida projitseeriti suurele ekraanile, kõigile näha. Hämmastas, kui pikk ja hingeliselt raske oli olnud raamatu valmimine; kuidas Pärdi muusika seeme hakkas 2000. aastal Sildre teadvuses idanema ning viis aastat hiljem ta ainult Pärdi muusikat kuulaski. Kuna tegemist on graafilise elulooromaaniga, otsis kunstnik sobivat väljenduslaadi kaua. Tõsieluline koomiks on biograafiaks väga erandlik vorm, kuid põnev visuaalne lugemine nii suurele kui ka väikesele. Kilmi ja Tootsen lühifilmi hakkab jooksma keskuse kinos. Idee saadi Immo Mihkelsoni saatesarjast “Arvo Pärt 75”. Filmi mõte on pakkuda sissevaadet Pärdi ellu ja loomesse inimesele, kes ei ole sellega eelnevalt kursis.
*
Et keskuse ideest, arhiivist ja sisust paremini aru saada, vestlesin neil teemadel selle ühe asutaja Michael Pärdi, tegevjuhi Anu Kivilo ning toimetajate-teadlaste Kai Kutmani ja Kristina Kõrveriga.
*
Kuidas tekkis idee keskus rajada ning miks just Eestisse? Arvo Pärdi muusikas ei ole ju otseseid viiteid kodumaale, pigem on ta, nagu Toomas Siitan kirjutab, “tugeva kodujuurega”.
Michael Pärt: “Arhiivimaterjalide hulk kasvas ja sellega koos kasvas mure, mida pärandiga pikemas perspektiivis teha, kuhu ja kuidas seda kontsentreerida ja organiseerida. Alguses ei olnud Noral ja Arvol konkreetset ettekujutust, kuhu materjalidega tegelemine võiks viia. Vanemad külastasid Sacheri sihtasutust (Paul Sacher Stiftung on samanimelise fondi arhiiv ja XX ja XXI sajandi muusika uurimisasutus – S.K.), kus on erinevate heliloojate arhiivid. Nad käisid ka Berliini kunstide akadeemias ja sealt saadi jaatav vastus, et kõik Arvo arhiivimaterjalid võetakse vastu, antagu kasvõi kilekottides või ükskõik millisel kuju. Kuid tegelikkuses ei ole see materjali kogum ju lõplik ega saa valmis ka järgmiste aastakümnetega. Arhiiviga peab tööd tegema, seda ei saa lihtsalt ära anda. Nii sündiski idee, et tuleme siia Laulasmaale ja hakkame ise seda suurt tööd vedama. Algul me ei mõelnud üldse avalikule keskusele. Isegi vana arhiivi (Alina) maja ei olnud veel, vaid hakkasime vanematega kodus pihta, seejärel rentisime kontori Laulasmaa spaas. Suurim töö oli ja on Arvo muusikaliste päevikutega. Neid oli vaja läbi töötada, dešifreerida ja Arvo käis kõik oma tekstid ja noodid üle. Seejärel arenes kõik väga loomulikul viisil.”
Anu Kivilo: “Siis algasid ka vestlused Immo Mihkelsoniga. Nad arutasid muusikalised päevikud küsimus-vastus meetodil koos läbi, see võttis peaaegu kümme aastat.”
Mis on keskuse eesmärk? Kas sellele saabki üldse mingit ühist nimetajat leida?
Kivilo: “Oleme eesmärke mitmeid kordi ümber sõnastanud. Soovime, et see oleks avatud mäluasutus, mille kese on arhiiv ja Arvo Pärdi pärandi hoidmine, aga selle ümber on ka avalik kultuuriruum – raamatukogu, haridusprogrammid, kontserdid, vestlusõhtud jne. Oleme kõige autentsema ja adekvaatsema info keskus. Võime küll edastada Arvo mingeid nägemusi teatud teoste kohta, kuid me ei tegele info interpreteerimisega.”
Pärt: “Oluline on, et siit keskusest leiaks iga inimene midagi.”
Kivilo: “Aga me ei ole ka turismiobjekt, sest keskus on ikkagi nii pisike ja pealegi kõiki ei peagi selline muusika huvitama. Määrav on ka kaugus kesklinnast, keskuses olemiseks on vaja aega, kõik ei pruugi siin nii lihtsalt kätte tulla.”
Kristina Kõrver: “Inimesed peaksid ennast siin hästi tundma. Need, keda huvitab arhiiv, saavad olla seal, ja teised, kes tahavad jalutada ning kohvikus istuda, saavad seda teha. Keskuse loomisel oli üks ideid, et me ei soovi millegagi pealetükkiv olla. Täpselt nagu Arvo muusikat kuulates tunnetad vabadust, avarust ja aega ning siis hakkavad sündima asjad sinu sees.”
Keskuse süda on arhiiv. Keda ootate arhiiviga tutvuma?
Kai Kutman: “Meil on arhiivi külastajale kasutamiseks spetsiaalselt välja töötatud andmebaas. Põhimõtteliselt saab meile siia uurima tulla nii kooliõpilane kui ka teadlane. Oleks hea, kui tulija annaks ette teada, mis teema teda täpsemalt huvitab, siis saame materjali ette valmistada.”
Kõrver: “Oodatud on kõik uurijad ja kõik uurimissuunad. Meie ei hakka omalt poolt ette kirjutama, mis aspekte on vaja vaatluse alla võtta. Kuigi me anname välja arhiivimaterjale, suuname ja assisteerime, siis uurimistöö järeldusi me kindlasti ei dikteeri. Meie positsioon ongi siin Pärdi arhiivi korrastada ja kommenteeritud sissekandeid teha. Praegu meil ei ole ressurssi spetsiifilisi uurimusi kirjutada. Seda enam oleme huvitatud nendest, kellel seda on või on soov mingit valdkonda Arvo muusikast uurida.”
Arhiivi keskmes on Arvo Pärdi muusikalised päevikud. Mida need endast kujutavad?
Kõrver: “Need on nagu iseendaga päeviku vormis peetud vestlused, mida helilooja on neljakümne aasta jooksul teoste loomisel teinud. Neis on hästi palju teksti, käsikirjavisandeid, meloodiaid palvetekstidele, erinevates keeltes kirjutatud tsitaate, raamatute pealkirju jne. Kui nendesse päevikutesse süüvida, tekib rikkalik kontekst, mida on ühe või teise teose juurde loetud, mis küsimused on tekste lugedes kerkinud ning mis on Arvot sellel hetkel kõnetanud. Aga on ka isiklikku kirjavahetust, aadresse, muusikalisi sünnipäevaõnnitlusi, ka võib seal olla näiteks retsepte külmetuse raviks. Ühesõnaga see ei ole selline materjal, mida saaks otse trükki anda, vaid see vajab helilooja poolt üle vaatamist, lahtimõtestamist, korrigeerimist. See on väga põnev materjal ja meil on seda siin tuhandeid lehekülgi.“
Pärt: “Need päevikud on väga isiklikud ja olidki arhiivi loomisel algimpulsiks, sest selge on see, et arhiivitööd saab kõigepealt Arvo ise teha ja vaid Eesti kontekstis. Ei oleks tulnud kõne allagi kogu seda materjali Sacheri sihtasutusele saata, kus uurijad hakkaksid ise seda lahti mõtestama.”
Kõrver: “Arvol on elav kontakt nende teostega ja koos Noraga panustavad nad oma kommentaaride ja mälestustega selle arhiivi ülesehitamisse. Selle töö juures on põnev just see, et pidevalt tekib juurde uusi kihistusi. Nüüd võtab ta uuesti need teosed ja materjalid ette ning kommenteerib ja loob ajaloolise konteksti. Sellist tööd suured arhiivid teha ei saa, sest tihti saadakse materjal alles pärast inimese surma. Seega – meil on väga eriline privileeg.”
Kutman: “Kõik need vestlused, salvestised jne transkribeeritakse ja kirjelduste kaudu saavad huvi tundjad täpselt teada, mis on ühe või teise arhiivimaterjali sisu.”
Kes mõtles välja keskuse kontseptsiooni, st et seal peab olema kino, saal, lastenurk, loomeruumid jne?
Pärt: “Selle mõtlesime ikkagi üheskoos välja. Oluline oli ka vaade väljastpoolt, sest eeskujusid oli palju, näiteks Schönbergi keskus Viinis või Britteni oma Inglismaal. Saali osas olid eeskujuks igasugused kontserdimajad, samas ei olnud võimalik midagi kopeerida. Vahel oli ka tunne, et meie nii ei tahaks teha.”
Kivilo: “Oleme pidanud palju unistama, sest ühtegi teerada ees ei olnud ja palju tuli ise leiutada. Alguses oli siia planeeritud oluliselt rohkem klassiruume, aga ei olnud kontserdisaali. Arhiivis on jällegi oluline, et kõik säilikud oleksid hoiustatud ette nähtud tingimustes.”
Kõrver: “Alguses me tõesti mõtlesime, et kontserte ei jõuagi korraldada ja arhiiv on peamine, aga igapäevane külastaja januneb elava muusika järele. Ning esimesed kontserdid on seda juba näidanud, et saal on oma saja viiekümne kohaga isegi väike.”
Pärt: “Kõik peab siin olema inimestele avatud, sest siia tuleb väga palju erinevaid inimesi ja oluline on see, et ta leiaks siit mingi mõtte, vastused.”
*
Võtke kõik aega kord Kellasalus Arvo Pärdi keskuse poole jalutada ja majaga tutvuda. Seal on mingi seletamatu aura, mis tekitab hinges rahu. Ja kes muretseb, kuidas kohale saada, siis ühistransport liigub sinna igapäevaselt. Suuremate kontsertide puhul plaanitakse edaspidi ettevõtetega rääkida, kas oleks võimalik saada õhtuseks ajaks lisabusse. Nagu öeldud, kõik vajab veel aega ja sisulise poolega tegelemist, kuid seniks jõudu ja küpsemist Arvo Pärdi keskuse perele.