_page-0001.jpg)
Suvine Kadriorg haarab oma embusse – kunstihuvilisi, roosilembeseid, lihtsalt kauni korrastatud pargi ja looduse nautijaid, oravate söötjaid ning laste, koerte, kallimate ja sõpradega jalutajaid. Sekka ka muusikast huvitatuid.
Ei ole mõnusamat kohta hea muusika kuulamiseks kui Kadrioru loss! See on nii parajalt inimesekeskne oma mõõtmetelt, ilult, väljapanekute hoomatavuselt (meenutan kuulsate galeriide hiidsuurte kogude aegumatut kohutavat ilu, mis mõne tunni järel pisendab esialgse ülevuse pisikese sureliku inimese mannetusetundeks). Kahel festivalipäeval sai kontserdikülastaja lisaboonusena vaadata ka veel viimaseid päevi lossis avatud Ivan Aivazovski lõuenditele jäädvustatud meremuusikat. Ja muidugi lossi alalist ekspositsiooni.
Lossi perenaine Aleksandra Murre pihtis enne festivali viimast kontserti, kui poisid tassisid saali lisatoole, mahutamaks rohkeid kuulajaid, et ta olevat püüdnud noorte korraldajate indu jahutada, et kes nii ilusa ilmaga ikka saali tuleb ... Ent tuli küll! Pealegi oli ju tarvis suhteliselt uus Estonia klaver tublisti sisse mängida! Murre kiitis siiralt kogu korraldusrühma eesosas kahe kunstilise juhi ja produtsendi Argo ja Arkoga, täisnimedega Argo Jentson ja Arko Narits.
7. ja 8. juulil toimus 4 kontserti 17 esinejaga, neist 13 pianistid. Tsiteerin korraldajate sõnu: “Klaverifestivali korraldamise idee käis umbes aasta tagasi (juulis) välja prof Arbo Valdma, kui osalesime Pärnus tema meistrikursusel. Tänu tema vihjetele hakkas ka meil mõte liikuma ning ideed järk-järgult sündima. Nimele keskendusime veidi hiljem ühes päikselises suvekodus päevitades ning pilvi vaadeldes. Ajurünnaku lõpuks sähvataski Eesti laulu 2010. aasta vaheklipist (“Pilvede embuses”) inspireerituna pähe nimi “Klaveri embuses”. Kontsertide omanäolised pealkirjad olid loomulik ja värvikas jätk antud kontseptsioonile - kindlasti kutsub humoorikalt tabav pealkiri inimesi rohkem kuulama, kui lihtsalt interpreedi nimi. “Klaveri embuse” eesmärk oli luua midagi uudset ja huvipakkuvat ning teha see kogemus kuulaja jaoks nii mugavaks kui vähegi võimalik, seda see nimi vähemalt meie arvates ka imehästi sümboliseerib. Nimed ja väga eriline festivali programm muutsid meid väga entusiastlikuks, sest oleks patt olnud seda teostamata jätta.” Tahan tunnustada ka hästi koostatud kavalehte, tekstide autor on Maria Mägimets, kujunduse ja festivali visuaalse identiteedi looja disainiagentuur Ruum 414.
Esimene kontsert “Klaver ja vanad sõbrad” tutvustas triot Kristiina Rokaševitš–Katariina Maria Kits–Valle-Rasmus Roots. Neist kaks esimest “vana sõpra” on tuntud ka “Klassikatähtede” saatest. Olen olnud aastakümneid klaveritrio kui minu arvates täiusliku muusikažanri fänn ning rõõmustasin südamest selle koosluse hea mängutaseme ja toreda kavavaliku üle. Et ka “Klaveri embuses” maksis lõivu tänavusele “Eesti 100-le”, siis oli igas kavas ka mõni eesti helilooja teos. Sellel kontserdil kõlanud Heino Elleri “Lüürilised palad” E-duur ja f-moll on pärit aastast 1915. Need on äratuntavate vihjetega hilisematele sümfoonilistele poeemidele ja esitajad oskasid jätta alles nende imelise karge joone. Kohe esikteosest alates sai selgeks, et seda triot dikteerib jõulise temperamendi ja väljendusrikkusega pianist. Šostakovitši nooruspäevade klaveritrio c-moll on üheosaline, tulvil lüürikat, milles rõõmu varjutab hetke kaduvuse tunne. Üllatusteoseks kõige paremas mõttes kujunes Smetana klaveritrio g-moll. Kujunditihe muusika, arenedes üha enam dramatismi suunas (helilooja oli üle elanud mitme väga lähedase inimese kaotuse), täitis see teos ruumi lausa sümfoonilise kõlatäiusega. Kogu ansambel oli väga hea! Subjektiivselt pean seda avakontserti festivali tugevaimaks.
Teist kontserti “Eraklik klaver” kandis Age Juurikas, “kass, kes kõnnib omapead” meie pianistiderohkes muusikaruumis. Tüdruk, kel on jõudu, temperamenti, otsinguenergiat, tunnetussügavust ja huvi avastuste vastu. Aga olgu muusika siis kapriisne nagu Granados või lüroeepiline, kaldega dramatismi nagu Tubin – Age Juurikase esituses saab see läbimõeldud ja omanäolise lahenduse. Teda kuulas Kadriorus täissaal, kohal korüfeed nagu Leelo Kõlar ja Toivo Nahkur, ridamisi klaveripedagooge peale selle. Tubina “Variatsioonid eesti rahvaviisile” ETW 41 on loodud 1945. aastal, 1981. aastast pärineb teine redaktsioon, mille helilooja pühendas Vardo Rumessenile. Ka Age Juurikas pühendas oma 2007. aastal tehtud salvestuse Rumessenile. See on Age Juurikase repertuaaris üks enim mängitud ja kahtlemata täiuseni viimistletud teos. Granadoses tundus olevat veel arenguruumi, et värvimängust tervikuid kokku sulatada. Siis võib sellest saada üks pianisti edulugusid.
Pühapäevane lõunakontsert “Klaver ja ootamatud külalised” avardas taas žanri piire, Esinejad olid Sven-Sander Šestakov klaveril, Laura Pähkel flöödil ja Hanna Taube saksofonil. Kava sisaldas Heino Elleri klaveripala “Kellad”, Hillar Kareva “Eleegia” saksofonile ja klaverile, Tauno Aintsi flöödi ja klaveri pala “Tänaval” ning mitmeid palu triona. Veel õpingueas, kuid juba mitmetel konkurssidel autasusid pälvinud noorte mängu nooruslik sära, julgus, püüdlikkus ja elevus korvasid täiesti õpilaslikkuse, mis muidu oleks pisut festivali üldmõõtudele alla jäänud.
Festivali lõppkontsert kandis pealkirja “Klaveripidu”. Näib, et klaveriduode populaarsus on aasta-aastalt kasvanud. Kütkestava mulje jättis duo Sakkos–Peäske esitatud Schuberti “Fantaasia” f-moll, mille ilu, stiilipuhtus ja alltekstis hõõguv varjatud valu südant haaras. Võimsalt ja karismaatiliselt mängitud Rahmaninovi palad op. 11 Argo ja Arko esituses oli mulle ühtaegu avastuslik ja tugev muusikaelamus! Klassikaliselt kenasti jõudsid kuulajani ka Mozarti sonaat neljale käele B-duur KV 358 ja Raveli “Valss” duodelt Jorma Toots–Ebe Müntel ja Maila Laidna–Tiiu Sisask. Pisukest hingelist segadust, vähemalt esialgu, näisid tekitavat Rein Rannapi–Mihkel Mattiseni esitatud Rannapi žanriülesed lood, mis olid iseenesest kaunikõlalised, äratasid nostalgilisi mälestusi ja kanti mängulustiga ette.
Kogu festivalile pilku heites tuli irriteeriv mõte, et muusikakorralduslikult on võibolla festivali nimetus nii mõnigi kord meie muusikutele sundkäiguna peale surutud ja omaalgatuslikku kontserdielu pärssiv. Sest üksiküritused ei saa naljalt toetusi! Aga kui näiteks needsamad ideedest tulvil noormehed tahavad järgmisel aastal oma kontserditsüklile anda hoopis teise värvingu ja teise nime? (Sest mis festival see ainult ühe aasta üritusena on.) Ja väike kivike Kadrioru lossi “kapsaaeda”: kui kontserdid algavad kell 19 (või suviti vahel ka kell 16 ja seejärel kell 19), paneb nördima, et lossi kohvik suletakse kell 18, eirates sellega külmalt külastajate heaolu.