Suursugune õudusmuusikal Vanemuises

Muusikal “Sweeney Todd”. Näidendi autor Patrick Quentin, helilooja ja laulusõnade autor Stephen Sondheim, tõlge eesti keelde Pirjo Jonas. Lavastaja Tanel Jonas, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, dirigent Taavi Kull, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Varm, koreograaf Janek Savolainen. Esietendus 2. juunil 2018 Vanemuise suures majas.

Muusikalide austaja peab Eestis tänulik olema Tartule, sest just seal tuuakse regulaarselt lavale maailmas kõige populaarsemaid ja armastatumaid muusikale. Vanemuine on Eestis ainulaadne, kuna seal eksisteerivad koos muusika- ja sõnateater, mis loobki suurepärase pinnase muusikale mängida.

Muusikali “Sweeney Todd” ainestik pärineb 1840. aastatel Londoni ajalehes avaldatud õudusjärjejutust. Omakasupüüdlikkus, inimeste haneks tõmbamine, ebaõiglus ja kättemaks on selles loos domineerivad teemad. Muidugi ei tule puudu ka armastusest, aga see jääb antud loos rohkem tagaplaanile. Muusikali peategelane, kunagine Benjamin Barker, oli habemeajaja, kellel oli armastav naine ja ilus tütar. Ühel päeval mõistetakse ta süüdi kuriteos, mida ta pole toime pannud, ning pagendatakse Austraaliasse vangi. 15 aastat hiljem naaseb Barker Sweeney Toddi nime all Londonisse. Toddi suurim soov on kätte maksta tema kannatused põhjustanud kohtunik Turpinile. Selline kättemaksuiha mürgitab ja ajab segadusse mõistuse – inimesed, kes Sweeney habemeajamissalongi tulevad, sealt enam koju ei jõua. Samas majas lihapirukapoodi pidav proua Lovett näeb selles aga võimalust raha teenida ja pakub Sweeneyle välja temaga koos musta äri ajama hakata. Isegi tänapäeva muusikalis ei jää see süžee päris elukaugeks, sest sarnased probleemid on endiselt meie igapäevaelus liikvel. Isegi inimlihapirukate müümist võib seostada tänapäeval näiteks sellega, et me ei saa kunagi päris kindlad olla, mida poest ostetud tooted tegelikult sisaldavad.

Muusikalide heliloojatest saab Stephen Sondheimi kindlasti pidada üheks paremaks maailmas. Tema muusika on tihedalt arenev, väga sisukas ja erilist tooni annavad leidlikud detailid. Eriti osavalt on see õnnestunud just “Sweeney Toddis”. Huvitavad muutused harmoonias annavad mõnikord ka vaid üksikutele sõnadele otsustava tähenduse ja värvingu. Neid peensusi oleks tahtnud ka Vanemuise orkestri esitusest rohkem kuulda, kuna orkester jäi pigem taustaks, kostudes saali liiga vaikselt. Probleem võis tulla sellest, et puhkpillid ja keelpillid ei olnud omavahel balansis ning keelpille oli liiga vähe kuulda. Tundus, et orkester pidanuks mängima kõike kas kaks korda valjemini või keelpille paar pulti rohkem olema. Kas põhjused on lavaaugu väiksuses ja ehituslikus iseärasuses?

Kindlasti oli laulusõnade eesti keelde tõlkimine keeruline ja aeganõudev töö, võttes arvesse muusika ja teksti seotust, muusika vahetut reageerimist sõnadele. On paratamatu, et originaalkeeles on teos muusikaliselt paremini mõistetav, sest helilooja on igal hetkel oma muusikas teadlik, mida mingi sõna konkreetses kontekstis tähendab, ning tahes-tahtmata läheb teises keeles lauldes osa teksti võlust kaduma. Siiski muudab Eesti muusikalisõprade jaoks lavateose etendamine meie emakeeles kontakti publikuga palju vahetumaks, aga sellisel juhul peab tekst ka hästi arusaadav olema.

Tanel Jonase lavastus oli eriti visuaalsest küljest hästi õnnestunud. Lavaruumi kasutamine oli hästi läbi mõeldud. Meeldis, et rollidesse olid valitud välimuselt väga sobivad näitlejad ja lauljad. Muusikali sündmustik ja lavaline tegevus arenesid loomulikult, üleminekud ühelt situatsioonilt teisele olid veenvad, kuid esimene vaatus arenes sisulises mõttes pisut aeglaselt ja oli liiga etteaimatav (tekkis küsimus, kas see oli paratamatu või oleks seda saanud kuidagi ka vältida); teine vaatus oli oluliselt tempokam ja põnevam. Mõned (vist ka osalt näitlejate/lauljate poolt lisatud?) repliigid, millega taheti rahvast naerma panna, hüppasid kuidagi loo olemusest liigselt välja, muutes õuduspõneviku veidi paroodiamaiguliseks ja hägustades meeleolu – õõvastav eelistati pigem naljaks pöörata, samas kui õuduslik atmosfäär oleks ehk võinud rohkem domineerida. Kuna huumoriga oli üle annustatud, viis see tähelepanu liialt loolt eemale. Publikut kostitati ka mitmete efektidega: nt kõrilõikamine, mis nägi välja üsna tõetruu, samuti lisas meeleolu Lovetti küpsetusahjus hõõguv tuli ning hakklihamasinast välja tulev reaalne “inimliha”, mis tekitas lausa tülgastuse. Seevastu lavakujundus ja kostüümid, mis lõid oma ajastutruu hõnguga väga kauni atmosfääri, olid väga maitsekad – tõesti suurepärane töö kunstnik Iir Hermeliinilt!

Selles etenduses oli üsnagi selgelt näha, kes on laulja ja kes näitleja, aga mõni osaline tõestas, et muusikalilaulja olla on omaette kunst – see võiks olla väga võimsa häälega professionaalne laulja, kes on näitlejana sama hea. Kindlasti eristus teistest Lauri Liiv Beadle Bamfordi osas. Temas sulasid näitlemine ja laulmine terviklikult kokku ja ta säras oma osas. Just tema esitusest oli tunda, kui palju elavamaks võib muutuda hetk muusikalis, kui olukorra olemus väljendub hiilgavalt ka laulus. Kahju, et Lauri Liiv sai oma annet näidata vaid kõrvalosas.

Mõned laulupartiid on Sondheimil tõesti nii keerulised, et ei imestaks, kui mõni näitleja neid esitades muret tunneks. Näiteks lihapirukapoe omaniku Nellie Lovetti rolli on ilmselt osatäitjat väga keeruline leida, sest ei piisa ei väga heast näitlejast ega ka lihtsalt suurepärasest lauljast. See roll õnnestus näitlejameisterlikkuse poolest Hele Kõrvel hästi, aga ei olnud nõudliku laulupartii tõttu kahjuks päris terviklik. Esile tõstaks ka Priit Strandbergi, kes vaese nooruki Tobias Raggi rolli tegi nii veenvalt, et kordagi ei tekkinud mõtet, et Strandberg kedagi mängib – ta oligi Tobias. Publikut naerutas kõige rohkem Valter Soosalu šarlatanist parduri Adolfo Pirellina, kelle natuke banaalne ja läbinähtav teesklemine koos väikese groteskiga, mida kaunistas itaalia aktsent, tuli tal nagu iseenesest välja. Samuti tõstaks esile kohtunik Turpinit mänginud Lauri Saatpalu, kellel õnnestus väga usutavalt roll, milles ta vanamehena oli kiindunud oma noorde ja kaunisse kasutütresse Johannasse, tahtes teda endale naiseks. Laulmise poolest oli kõige professionaalsem Sweeney Toddi osa laulnud Priit Volmer. Sweeney Toddi kui tegelase puhul jäi kummitama, et selles loos ei kumanud tema ebaõiglase saatuse suhtes mitte mingit kaastunnet.

Külmaks ei jätnud see etendus kindlasti kedagi ja on väga muljet avaldav, et nii suursuguseid muusikale saab Eestis eesti keeles nautida. Uuel hooajal on esietenduse ootel “Kaunitar ja koletis”!