_page-0001.jpg)
Kristjan Randalu trio mängib uuel albumil ilma bassistita – Randalu pianistlik haare seda kahtlemata võimaldab. Mats Eilertseni kontrabass dubleeris küll niikuinii sageli klaveri vasaku käe oktaveid, aga kaugsuguluses akordide vaheldudes andis see eriti võimsa kõlaefekti, lisaks suveräänsed bassipartiid ja palju poognavärve. Kontrabass oli perfektsionist Randalu hoolikalt läbikaalutud tervikusse olulise partiina sisse kirjutatud. Plaadil on lõike, reservatsiooniga ka tervikteoseid (“Escapism”, “Adaption I”, “Absence”), mis Mats Eilertseni ootamatust eemalejäämisest palju ei kaota, sageli aga hakkab eelnevalt põhjalikult läbitunnetatud terviklikkus lagunema, kaob osa kulminatsioonide jõust. Markku Ounaskari muidu nüansirikas ja subtiilne trummimäng mõjub praegu paiguti kahetsusväärselt liiga eraldiseisva, haralioleva kolistamisena. Kitarrist Ben Monder on talle omasel introvertsel moel niikuinii peamiselt värviandja ja tihti ka tacet. Monderiga sarnaselt on Ounaskari pigem tahaplaanile hoidev, toetav ja värviv trummar, aga pähe-kätte harjutatud värvid on kohati valed, sest vajaka on oluline osa algsest klaveri-kontrabassi säsist. Muusika selgroog, see, mida komplementeerida, on puudulik. Trio oleks vajanud korralikumat restarti, ümberkohanemist, aga selleks ei jäänud aega.
Miks oli albumil kõlav Randalu muusika mõjuvam just kvarteti esituses? Randalu jazzpianism on nii kõlaliselt kui ka tehniliselt tugeva klassikalise klaverikooli mõjuga. See vajab enda kõrvale tasakaaluks tugevamaid jazzi värve ja eriti iseloomulikult pulseerivaid faktuure. Hea bassist pakub jazzis nii vajalikku energetiseerivat kontrapunkti, mis kannustab solistide improvisatsioonide jazzilikult dionüüsilist ekstaatikat. Kristjan Randalu kvarteti unikaalsus ja tugevatoimelisus seisnes eelkõige just klassika- ja jazzitraditsiooni geniaalses sünteesis.