Search

Legendi nimi on Els Himma


“Els, sa oled meil lihtsalt öeldes legend! Lauljana alati hääles ja vormis ja naiselikult veetlev! Sa vääriksid palju suuremat tähelepanu, aga sa ise ei kipu sugugi end esile tõstma!” Nii rääkis Urmas Ott Els Himmale aastaid tagasi üht televestlust tehes. Mul on meeles minu esimene mulje, kui tema vend Rolf Uusväli tõi Elsu ühel päeval raadio muusikatoimetusse. Tõepoolest – ta oli sõrmeotsani daam! [Ei, Els, ära katkesta mind! Ja palun ära naera, las ma räägin.] Tõsi on see, et Els oli ja on väga stiilne. Oma olekult hillitsetud, rääkimiselt vaoshoitud, väljanägemiselt sarmikas. Läbinisti. Selline ta ongi. On laval, on seltskonnas ja muusikute ringis liikudes, on ametlikes toimingutes. Tema kirglik ja jõuline temperament on aga tunnetatav ja seda näeb-kuuleb tema esitatud muusikas, vestluses lähisõprade ringis, aga vahel peab ta selle lahti laskma ka oma tahtmiste eest võideldes ja Rolfi muusikapärandit kokku korjates. Siis võib ta olla tuliselt veenev!


Ilmselt oled sina, Els, ja ka su õed-vennad väga palju häid geene pärinud esivanematelt ja soodsas kodus üles kasvanud.

Meie kodus kõlas alati muusika. See on küll hästi iseloomulik. Lauldi, mängiti pille. Ja muidugi kuulati palju heliplaate. Meil oli koera pildiga grammofon, “His Master’s Voice”, ja mina pisikesena ei jõudnud ära mõistatada, kuidas need lauljad sinna pilli sisse ära mahtusid. Valdavalt mängiti meil klassikalist muusikat. Rolf, kes oli minust vanem, minu jaoks igas mõttes tähtis ja mõjukas, harjutas klaverit. Hiljem käisin Rolfiga ka kirikutes tema oreliproove kuulamas. Minust kümme aastat vanem õde oli abielus läti ooperisolisti Ivars Krastiņšiga ja ma olin kõikidel koolivaheaegadel palju nende kodus Riias. See oli pere, kus muusika mängis hommikul ärkamisest õhtul uinumiseni. Neil oli tohutu plaadikogu ooperikuulsustega. Maailma paremik. Ooperiklassika sai mulle omaseks, nagu Rolfi kaudu ka väga palju klaverimuusikat. Ma arvan, et lauljate kuulamine, nende häälte kuulmine on andnud mulle matkimiseks eeskuju. Nii et kui minu kohta ikka öeldakse – lauljana iseõppija, siis parimate vokalistide jäljendamine andis mulle paratamatult hääle kasutamise kriteeriumid, samuti oskuse oma häält kuulata. Riia ooperiteater ei puhanud suvel ja me istusime õde Kerstiga pea igal õhtul teatris – nii jäi mulle külge arusaamine muusika ja tämbrite ilust. Vist ka mõistmine vajadusest teha häälega tööd.

Kas see haavab kuidagimoodi su hinge, kui seda muusikat, mida oled eluaeg esitanud, nimetatakse meelelahutuseks?

Sugugi mitte. Elu on nii paljutahuline ja tunnetest äärmusteni rikas. Ma mõistan, et sellisest muusikast saab inimene kõige kiiremini oma vaimule lõõgastust ning tunnetele tuge ja toitu.

Siin on peidus omamoodi paradoks: kõik, kes seda žanri viljelevad, sina sealhulgas, võtavad seda väga tõsiselt, tehes oma tööd kire, süvenemise ja tõsidusega, olgu need siis meeleolulaulud, rock kõigis oma avaldustes või džäss.

Mis puudutab džässmuusikat, siis arvan, et oma parimas ilmingus ei ole see küll mitte kuidagi meelelahutusmuusika. See nõuab ikka midagi kaugelt enamat kui viisipidamist ja pillimängu oskust. See toob välja midagi hoopis sügavamat kui tavalised tunded, ma mõtlen rõõmu-helluse-kire-viha ehk kõik inimlikud tunded, mis lauludes leida. Džässis on kõik see inimlik tundeskaala samuti olemas, aga midagi on veel lisaks – ja see on intellektuaalne moment. Improviseerides on haaratud inimese-mängija kogu intellektuaalne palett. Inimene peab olema mingi säsi ja sisuga, et suuta džässmuusikat luua. See on loomine. Iga hetk. Ja selline vaimselt aktiivne koosmusitseerimine on ju mõneti nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Iga esitusega, iga kord – võib ju nii öelda?

See annab vaimse naudingu nii tegijatele kui kuulajatele. Mina saan rääkida kuulaja poolt.

Jaa. Vaimse naudingu saab kuulaja heade muusikute puhul. Keskpäraste mängijate puhul, ma kardan, saab vaimse naudingu vaid tegija ise. (Naerame.)

Missugust osa pead meelelahutusmuusika skaalal oma alaks? On su valikud ja eelistused aastatega muutunud? Kui palju on sul üldse olnud vabadust valida?

Mina tulin muusikasse kuuekümnendatel aastatel ja see oli meie džässis kuum aeg. Ehkki olin juba lapsena kuulanud palju džässi, klassikalist ja ooperimuusikat, sulandusin muusikaellu põhiliselt just džässi kaudu, mis sobis mulle kõige rohkem. Džäss võlus mind. Laulsin palju koos Raivo Tammiku ansambliga, ka festivalidel. Ja Helmut Aniko ansambliga. Olen koostööd teinud Tiit Pauluse, Aleksander Samohvalovi, Lembit Saarsalu, Aldo Meriste ja veel paljude Eesti parimate muusikutega. Ma esinesin Eesti džässifestivalidel, aga käisin hiljem, ka seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel lähisuurlinnades Riias ja Leningradis, ka Soomes, samuti Chișinăus ja Thbilisis, kus mind austati laureaaditiitliga ja lausa “kanti kätel”. Gruusias tegid üldse eestlased ilma: Paap Kõlar kutsus esile vaimustust ja ühel aastal oli Paul Mägi see, keda kanti sõna otseses mõttes kätel. Aga elamusrikas oli ka teadlaste linn Novosibirsk, kus kõik festivalikontserdid läksid väga heale, väga kaasa elavale targale publikule, kus meid, kes me olime tulnud tollase N. Liidu paljudest džässiklubidest, osati hinnata ja austada. Ka seal anti mulle laureaadi tiitel. Need on unustamatud elamused! Aga et need “vabaduse uksed” löödi seitsmekümnendatel – vähemalt meil siin –, suure pauguga kinni, siis jäid vaid üksikud “saarekesed”, kes sellest oma meelismuusikast kinni hoidsid ja seda elus hoidsid. Neid ei lastud tihtipeale festivalide ligigi.

Koos Uno Loobi, Eri Klasi ja Kalju Tersamaaga. FOTO HEINO VILMS

Laulsid ka teiste maade suurte orkestrite, bigbändidega – see sobis sulle?

Oo-jaa! Mul ei tule vist kõik meeldegi, aga laulsin koos teiste raadiote – Leipzigi, Soome, Moskva ja Läti raadio bigbändidega, ja Eddie Rosneri džässorkestriga, mis oli tollal maailmakuulus, ja Moskva Music Halli omaga.

Kõige selle juures on sul ikka põhitöökoht olnud meie endi ansamblite ja projektide juures – nagu nüüd on kombeks öelda. Meenutame kasvõi Ahto Veermet hea sõnaga.

Ahto ansambel tegutses restoranis Kevad. Selle solistina ma alustasin ja laulsin seal umbes kaheksa-üheksa aastat. Mulle sobis õhtune töö, sest mul olid juba väikesed lapsed kodus. Teine asi oli see, et kuus korda nädalas kolm tundi laulda oli ka treeningu eest. See on igale muusikule oluline, ka lauljale. Mulle sobis ka Ahto Veerme džässilik mõtte- ja loomingulaad. Laulsin palju tema laule, aga ka tolleaegseid populaarseid lääne laule, mida meie muusikud-arranžeerijad raadiost maha kirjutasid. Kevades tegid seadeid Ahto Veerme ja Sven Grünbergi isa Harald, kes oli meie klaverimängija. Kevade kavades oli üks pool džässi ja teine muid laule. Töö oli huvitav, sest repertuaar uuenes pidevalt. Aga tööpakkumisi tuli ka mujalt ja teiste muusikutega. Ma ei pidanud kunagi ise tööd otsima, esinemised ja võimalused tulid justkui ise mu juurde. Läksin justkui oma rada.

Esimest korda kutsuti mind ETV-sse üsna algul, kui olin Kevadesse tulnud. Mäletan, et see oli Astrid Lepa saade. Seletamatutel põhjustel olin sealtpeale ETV-s peaaegu igal kuul. Laulsin Ahto laule ja üsna palju ka Emil Laansoo ansambliga. Laansoo pakkus laule välja, aga repertuaari otsisin ka ise. Kustas Kikerpuu oli televisioonis mees, kes ei andnud valikuvõimalusi. Mulle ei istunud üldse näiteks “Oi aegu ammuseid”, ütlesin, et see on tegelikult Artur Rinne laul, mitte minu, aga Kustas oli järeleandmatu. Tal endal oli mitmeid hästi keni laule, mida esitasin. Ühe valsi asjus aga läksime täitsa tülli, keeldusin seda laulmast ja siis oli tema poolt tükk aega vaikus. Uno Naissoo kirjutas mulle mitmeid laule ja tema ballaadilaadseid laulsin ka džässifestivalidel. Nii et igat moodi on olnud. Tähelepanu mulle jagus ja vahel tundus, et üleliiagi. Eks siis oli väikselt tunda ka pingeid, kas just kadedust, aga midagi sinnapoole ...

Telefilm pakkus mulle esinemisvõimalusi mitmes muusikafilmis, aga see oli pisut hiljem. Tollal oli protsess meeleolumuusika vallas ikka selline, et heliloojad kirjutasid laule ja televisioon vajas neid. Või vastupidi. Nii et enamasti ikka pakuti sulle laulu, ja valik oli siis – võta või ära võta. Oli kombeks, et kui keegi juba üht laulu laulis, eriti esmaesitust, värsket laulu, siis oli see “tema laul”, mida teised enam kavadesse ei võtnud. Mõnel korral ma ikka loobusin pakutust, kui laul kohe üldse ei istunud.

Laule kirjutasid tollal heliloojad – profid. Läänest arranžeeritud lauludele tegid meie sõnameistrid eestikeelse teksti. Olen võimaluse piires alati soovinud laulda eesti keeles. Ma kuulan palju noori lauljaid ja juba aastakümneid laulavad nad peamiselt inglise keeles. Mõtlen siis – miks te ometi eesti keeles ei laula? Aga ma mõistan ka noori, kes eelistavad inglise keelt, sest selles on eriti inglise originaallaule laulda palju sujuvam ja lihtsam, eriti kui sul ei ole käepärast väga head sõnade eestindajat.


Repliigina: praegu kirjutavad väga paljud lauljad endale ise laule. Ikka enamasti

inglise keeles ... Aga sa vist ei taha kommenteerida?

Ei tunne neid tegemiste impulsse ja – mis ma oskan öelda ... Siiski jääb mulle tunne, et kuni ma pole eesti lauljat kuulnud eesti keeles laulmas, ei saagi ma tema kohta midagi öelda.


Kas sa salvestasid ka Eesti Raadios? Sealse estraadiorkestriga?

Jah, ja palju. Küll aga mitte Eesti Raadio estraadiorkestriga. Seal olid omad

kõvad tegijad, nagu Heli Lääts ja teised seda masti. Mul on küll meeles üks tore

episood, kus pidin laulma üht Heli laulu Saku suurhallis, aga selles olid mõned

minu häälele kõrged noodid ja Peeter Saul ei olnud nõus kogu orkestriseadet transponeerima. Küsisin siis Helilt nõu, kuidas neid noote võtta. Tema ütles, et kui see ei

ole just kulminatsiooni pikk noot, mida see õnneks ei olnud, siis nipita, libise sellest

mu esinemist ja jäi rahule.ja lase edasi. Nii ma tegingi. Heli ise kuulas ka kontserdil

mu esinemist ja jäi rahule.


Räägime nüüd Tallinna varieteedest. Ligi kahekümneaastane tööperiood oli sul Viru hotelli ning kahes Tallinn nime kandvas varietees – baar-varietees Harju tänavas ning hotelli Tallinn restorani omas, hiljem ka mõned aastad Olümpia hotelli varietees. Kokku aastad 1973–1991.

Varieteega kaasneb šabloonne mõtteviis, et seal elatakse kerglasevõitu elu, et lauljale on see kerge leib – kaks laulu õhtu jooksul ja kõik –, et tantsutüdrukud on kergemeelsed jms, eks? Aga see pole üldsegi nii. Need aastad olid mulle põnevad, eriliselt arendavad ja pakkusid

mitmesuguseid esinemisi. Aga kerge see leib muidugi pole. Hommikul kell 9 on inimese mõttemaailm ja tegutsemisvalmidus ühtmoodi, õhtul kell 9 pead end tööle sundima, et olla heas vormis, heas tujus, suhtlemisaldis ja sinu numbrid peavad sul olema tip-top. Siiski – varietee atmosfäär on eriline. Kõik Tallinna kolm varieteed olid kõrgelt hinnatud ja ju nad olidki kunstiliselt heal tasemel programmiga. Esinejad saabusid kohale kuidagi sõbralikus meeleolus. Õhkkond oli asjalik, soe ja loominguline. Esinemine kulges tempokalt ja hea tujuga.

Mul oli tihtipeale paar laulu programmi esimeses osas, veel paar laulu teises osas ja lõpus tuli meil kõigil taas laval olla. Nii et terve õhtu oli ikkagi kinni. Oli üks periood, kus esinesin oma numbritega kahes varietees paralleelselt, siis viidi mind autoga ühest esinemiskohast teise ja tagasi. Tempo oli kiire. Varietee õhkkonda hoidis üleval ka eriline atmosfäär: külalised tundusid jõukad, kenad, rõõmsad, viisakad, hästi lõhnavad ... Ka esinejad olid kenad: ilusad noored tantsutüdrukud, kõvad professionaalid ja solistidki teatri balletitantsijad – treenitud

ja distsiplineeritud juba lapseeast peale. Kaunid kostüümid, hea muusika.

Pealegi juhendasid meid sellised meistrid nagu Inge Põder, Mait Agu, Ago- Endrik Kerge ja Vjatšeslav Maimussov, kes ka ise meiega esines.


Kas sa tundsid end varieteelaval hästi?

Jaa, tundsin küll. Mul ei olnud kohustust käia trennis, aga käisin, sest lavaline liikumine eeldab ju head kehavalitsemist. Ja nii ma siis olin nagu väike käbi nende ilusate pikajalgsete baleriinide keskel. Aga see oli tore ja kasulik. Mul oli vahel ka oma kava viie-kuue laulu ja liikumisega, siis käis tempokas kostüümivahetus, kuni alusriieteni välja, ja lisaks kingad, mis olid minu väikese kasvu puhul alati kõrged – ega see nii mugav olnudki. Pool tundi laval laulu-tantsu võttis füüsiliselt päris läbi. Laulmine nõuab füüsilist jõudu! Pealegi häiris liikumist laval ja tegi ettevaatlikuks juhtmerägastik, sest tollal käisid mängijate-lauljate mikrofonid kõik juhtmetega, mitte nii nagu praegu.

Siiski olid need õhtud otsekui sisenemine argipäevast hoopis teise maailma, kus ma püüdsin anda endast parima. Viru varietees oli programm pikem ja mitmekesisem kui baar-varietees ja meie kõigi kaunid sädelevad kostüümid tehti valmis Estonia teatri töökodades.

Tallinna varietees tuli aga ise oma kostüümide eest hoolt kanda. Nii et mitu plusspunkti tuleb tagantjärele mõeldes Viru varietee kasuks. Baarvarietee Tallinn programm oli välise sära ja särtsu mõttes tagasihoidlikum, aga majal oli soliidsuse aura, juba alates treppidest, mis üles saali avanesid ... Ka publik tundus seal vaoshoitum ja kunstilise taseme mõttes nõudlikumgi.

Nii et need paigad olid erinevad ja pakkusid ka esinejatele erinevaid võimalusi. Aga lava- ja lavatagune rahvas oli tore ja sõbralik. Tol ajal ei lubatud üheski varietees maitsevääratusi ega

labasusi. Mulle sobis see maailm, kus hetkeks lülitusid välja argipäev ja elumured,

kõlas ilus muusika ja inimesed tundusid õnnelikena ...


Els,su pikk loomingutihe elu sisaldab nii mitmekesist muusikat, et me kindla peale unustame midagi ära. Oled proovinud paljusid stiile ja sul on ka kõik välja tulnud.

Kui laulad eri maadel, siis laulad paratamatult ka eri keeltes. Inglise, soome ja vene keel on käepärasemad. Aga olen ka saksa keeles laulnud, ja – nagu kviteeriti – “ilusa pehme aktsendiga”. Nojah! Eks ma olen julge proovima seniajani. Nüüd võin siia lisada veel hispaania keele. Ka žanriline läbilõige tuleb kirju. Kevade ansambliga laulmine andis ikka hea baasi ja kooli. Viimasel ajal libisen meelsasti tagasi oma lemmikmuusika juurde.

Just džässiklubis Philly Joe’s on mul olnud võimalik laulda taas mõnusaid vanu lugusid. Avastada, mis mõju on ilusal harmoonial, meloodial ja loomulikul fraseerimisel koosmängus heade muusikutega – sa oled sealsamas paigas selle muusika sees, saad sellega üheks ja tajud selle ajatut ilu. Need klassikalised lood ongi igavikulise väärtusega ja olen võtnud võimalust neid esitada alati nagu suurt kingitust ... Laulan ka bluusi, kus improvisatsioon pakub nii võrratult palju. Sa elad sisse sellesse muusikalisse mõttemaailma, lahutad osadeks, avastad

nüansse, avaldad nagu omapoolset suhtumist. See on erakordne nauding.


Eesti Laulu žüriis. FOTO ÜLO JOSING

Teed sa seda jätkuvalt ka praegu? Kas mõne kindla muusikute grupiga?

Teen ikka, kuidas muidu! Aga mitte mingi kindla ansambliga. Kui sul on kindel grupp, siis pead sellele võimaldama ka regulaarse töö. Aga viimased kümme aastat olen ma ju palju energiat, aega ja hinge pannud teistsuguse tegevuse peale. Tead ju küll – Rolfi muusikapärandiga tegelemisele.

Selle missiooni juurde me tuleme. Praegu tahan veel küsida Argentiina tangode kohta, mida laulad viimastel aastatel küllalt sageli, aga ka üldisemalt viimase aja esinemiste kohta.

Vahel juhtub elus kummalisi toredaid kokkulangevusi. Mõni aasta tagasi käisin Kadriorus vaatamas üht filmi, milles üks osa oli Argentiina tango-orkestri esinemine. Need muusikud olid lihtsad vanad mehed, aga mu jumal! – kuidas nad mängisid. Mind hakkas vaevama

– oh saaksin ka mina midagi niisugust teha! Ja justnagu taevas oleks mind kuulda võtnud. Mõni aeg hiljem olin Pärnus mingil esinemiste-tutvustamiste koosolemisel ja korraga küsis üks inimene, kes pidi tooma Eestisse Argentiina tango esitajad: kes tahaks laulda nendega koos tangosid? Mu käsi tõusis enne kui mõte jõudis reageerida. Ega teisi tahtjaid olnudki. Need mängijad olid täisverd argentiinlased, aga resideerusid Hollandis. Dirigent oli hollandlane, tema õe nimi olevat samuti Els ...

Tulid siia ja andsid lisaks esinemistele meistriklassi tunde Georg Otsa koolis. Ja kui ma seal saalis klaverisaatjaga harjutasin, sattus mind kuulma Tiit Kalluste. Kui esinemised nende Hollandi argentiinlastega läbi said, tegi Kalluste ettepanku, et esineme koos. Tema mängis-saatis akordionil, mis muide sobib selle muusikaga väga hästi. Nii me olemegi nüüd palju kordi tangosid esitanud, pidulikematel puhkudel ka koos Peedu Kassi ja Kaspar Kallustega,

s.o koos bassi ja löökpillidega. Aastate jooksul oleme mänginud-laulnud Intsikurmu festivalil, Endla teatris, Ammende villas, Jõhvi kontserdimajas – olgu nimetatud vaid suuremad kohad. Aga meid kutsutakse juubelipidudele, mõisades toimuvatele üritustele. Ma olen ju vabakutseline! Pühade aegu – nagu jõulunädal, uus aasta – on pakkumisi

palju.


Koostöökogemusest sinuga, kui me Rolfi elulooraamatut kokku panime, tean, et oled meister statistilisi nimekirju koostama. Kas sa ka enda esinemiste osas oled sama hoolas olnud?

Üldsegi mitte! Aga püüdsin nüüd ühtteist meenutada vähemalt mõne viimase aasta kohta. Mõtlen selliseid väärikamaid sündmusi. Näiteks aastast 2014 meenuvad Tõnu Naissoo vinüülplaadi esitlus Von Krahli teatris veebruaris, esinemised märtsis Endla teatri jazziklubi

trioga Marko Naissoo – Tiit Lauk – Taivo Sillar ja mais NO99 jazziklubis trioga Avo Joala – Tiit Lauk – Marko Naissoo. Maisse jäi ka üks väga eriline kontsert koos organist Külli Eriksoniga, kui esitasime Esku kabelis klassikalisi koraale. Olin vist küll aastakümneid

tahtnud laulda sedalaadi muusikat ...

Detsembris laulsin koos bigbändiga Mickey’s Rahvuskultuuri fondi preemiate jagamise väga soliidsel üritusel. Olengi viimastel aastatel päris palju kaasa teinud bigbändi Mickey’s kontsertidel. Huvitaval kombel on taas pälvinud suuremat huvi nii kunagised varieteehitid kui ka koostöö bigbändidega.

2015. aastast meenub mustlasromansside esitamine Soomes. Veebruaris 2016 ilmus Jakob Juhkami LP “hh”, kus peal on ka Ilmar Laabani luulele loodud “Õhtune karjamaa” minu esituses. See on, nagu Laabani nimigi viitab, üks sürrealistlik üllitis, minu jaoks jälle üks uus tahk loomingus. Mitmel aastal olen olnud “Eesti laulu” žüriis ja kaks korda ka “Eurovisiooni” Eesti-poolses žüriis.


Tagasivaates ükskõik millisele loomeperioodile sinu elus tahan rõhutada, et oled laulnud alati ja ainult koosmeie parimate muusikute-pillimeestega.

Arvan, see on suur õnn ja privileeg.


Ilmselt oled ise olnud sama masti muusik. Ent mina tunnen ka sind kui terasest südamikuga oma tahte realiseerijat. Ja see puudutab just su väga-väga tänuväärset tööd oma organistist venna Rolf Uusvälja loomingu ja mälestuse jäädvustamisel. Sinu veenmisjõud pani mindki kildudest meediamälus ja tohutust hulgast faktilisest materjalist kokku panema Rolfi elulugu. Eeltöö on ju kõik sinult! Mis sind tegutsema pani?

See pole ainult armastus ja austus venna vastu, kes on olnud minu kujunemisel inimese ja muusikuna üks määravamaid isiksusi, vaid ka minu silmaringi laiendaja juba lapseeast peale. Küllap on see kõik kujundanud minu lugupidamist kultuuri ja muusika, meie eesti

rahvuse ja kultuuri vastu. Ma lihtsalt tundsin, et pean seda kõike tegema. Omaette teema on ainuüksi Rolfi kalmule püstitatud hauasamba saamise lugu ja koostöö skulptor Heinz Mülleriga. See on elulooraamatus üsna üksikasjalikult kirjas. Aga kogu see dokumenteeritud info Rolf Uusvälja kontserditegevuse kohta, sarja “Eesti orelid” sünni ja ajastu kohta, samuti mitmete stuudiotes tehtud helisalvestuste kohta. Ja küllalt okkaline teekond tema salvestistest kolme CD väljaandmiseni ...

Miski ei ole tulnud kergelt kätte. Kuipalju uksi on tulnud lahti rääkida, kui palju telefonikõnesid pidada, kui palju nuruda ametnike vastutulekut arhiivides otsimiseks... See tähendab üle kümne aasta pidevat tööd ja mõtlemist. Mõtisklemist. Tegutsemist. Suhtlemist niihästi vastutulelike kui tuimade inimestega. Ja see töö ei ole veel päris lõppenud.


Venna Rolf Uusvälja elulooraamat.

Jõudu Sulle, Els! Ja õnnestumisi nii muusikas kui su püüdlustes. Suur tänu selle pika jutuajamise eest, milles möödunud ajad ja käesolev nii kenasti töiselt põimuvad. Elame veel!