_page-0001.jpg)
Algus oli pahaendeline – saal oli jahe ning publikut mõnekümne inimese jagu. Madalat temperatuuri tasakaalustas üpris kõrge piletihind, ehkki tegemist oli tudengitest koosneva orkestri ning dirigendiks pürgivate noorte esinemisega. Lühidalt, 8. veebruaril käisin Estonia kontserdisaalis kuulamas BAO-nimelist orkestrit (Baltic Academies Orchestra), ürituse pealkiri oli “Eesti muusikutemaa”.
Ingliskeelset kavaraamatut lehitsedes selgus, et orkestri kunstiline juht on Kristjan Järvi ning dirigentidena tegutsevad selle kollektiivi ees veel Guntis Kuzma ja Modestas Barkauskas. Enne kontserdi algust tuli publikut tervitama Kristjan Järvi, kes alguses eesti ning seejärel inglise keeles toimuvat tutvustas. Selgus, et orkester on koos mänginud kolm päeva, küll aga on kahe nädala jooksul läbi viidud meistriklasse nii instrumentalistidele kui ka noortele dirigentidele, kellest neli sai võimaluse sel õhtul oma oskusi näidata. Kavaraamatu vahel oli küll väike leheke, kus kirjas esitatavad teosed, kuid dirigentide nimesid paraku mitte. Kristjan Järvi rääkis, et kava järjekord on muutunud ning orkestri ette astuvad Artūrs Lätist, Ivan (Poolast?) ja James (Prantsusmaalt?). Neljandast polnud üldse juttu ja ka eelnevate puhul oli tutvustuses kõhklusmomente. Ehkki ma pole naaberrahvaste muusikaga üleliia tuttav, tundus, et kavas olevatest teostest jäi mängimata Pēteris Vasksi “Lauda” ning pärast Pärdi 1. sümfooniat jätkati kohe Mikalojus Čiurlionise muusikaga. Kontserdi lõpulooks pandud Mussorgski “Öö lagedal mäel” esitati aga hoopis õhtu avanumbrina ning Elgari “Enigma variatsioonidest” dirigeeris Kristjan Järvi kirglikult ja haaravalt vaid ühe osa, ehkki kavas oli teos tervikuna.
Mu sulg tõrgub arvustamast inimesi, keda ma saan tituleerida vaid kui “Artūrs Lätist” või “tütarlaps blondide juustega, kes dirigeeris Tšaikovskit”, ehkki mõlema kohta oleks palju head öelda. Muusikamaailmas eksisteerib selline nähtus nagu “kontsert-enigma”, kus tõde teoste ja/või esitajate kohta selgub alles õhtu lõppedes, kuid antud juhul ei saabunud infot ka siis. Ning aeg, kui määratleti end eesnime ja päritolukoha järgi (à la Leonardo da Vinci) on vististi ka juba möödas. Segadust oli palju ja üldmulje kaootiline ning sellest on tuline kahju, sest tegelikult sai näha-kuulda mitmeid andekaid muusikuid ning suure potentsiaali ja hea tasemega orkestrit. Parema korraldustöö puhul oleks võinud selle tohuvabohu asemel aset leida väga elamuslik õhtu.1
1 BAO siirdus järgmisel päeval kontserdireisile: esineti Tartus, Cēsises, Rēzeknes, Vilniuses, Kaunases, Gdanskis ja Berliinis. – Toim.