Metropolitan Opera. Kaks visiooni

 

 

Maailma pealinnaks peetavas New Yorgis 1880. aastal asutatud Metropolitan Opera on oma ligi 140 aastat kestnud tegutsemise jooksul tõusnud üheks arvestatavamaks ooperikompaniiks, mis lubab väita, et just MET-ist on saanud maailma esiooperimaja. Aastatega on sellest teatrist kujundatud nähtus, miks pakub haaravaid elamusi ooperigurmaanidele, samas tekitab ooperit esitavates inimestes soovi ning motivatsiooni ihaldatud lavani pääseda. Paraku õnnestub see vähestel, mis aga omakorda kindlustab MET-i kvaliteedi. Loodame, et kunagi laulab selle teatri laval ka mõni Eesti solist. Senini seda juhtunud pole, ainsa eestlasena on MET-is dirigeerinud Neeme Järvi.

 

Maailma esiooperiteater pakub midagi igale maitsele, siin on klassikalist bel canto’t, verismi, wagnerlikku romantikat ning nüüdisaegset helikeelt, lavastajateks on oma ala meistrid eri põlvkondadest. Praegu on MET-i repertuaaris kaks Franco Zeffirelli šedöövrit: Giacomo Puccini “Boheem” ja “Turandot”. Zeffirelli tööde kõrval leiab aga ka palju ultramodernseid lavastusi. Septembrist 2017 kuni maini 2018 pakub MET rikkaliku läbilõike kõige erinevamatest ooperitest, teiste seas rõõmustavad publikut näiteks Ruggiero Leoncavallo “Pajatsid”, Pietro Mascagni “Talupoja au”, Richard Straussi “Elektra”, Giuseppe Verdi “Luisa Miller”, Ferenc Lehári “Lõbus lesk”, Richard Wagneri “Parsifal” jne.

 

Fantaasia väljaspool aega ja ruumi

 

Tahaksin lähemalt peatuda kahel visioonil MET-ist. Nendeks visioonideks on ühel oktoobrikuisel laupäeval mängitud Jacques Offenbachi ooper “Hoffmanni lood” ning Giacomo Puccini ooper “Turandot”.

 

“Hoffmanni lood” on lavale seadnud Bartlett Sher, 28. oktoobri hommikust etendust dirigeeris Saksa dirigent Johannes Debus. Lavastuse kunstnik on Michael Yeargan, kostüümikunstnik Catherine Zuber ning valguskunstnik James F. Ingalls. Hoffmanni rollis esines Itaalia tenor Vittorio Grigolo, tema daame kehastasid Erin Morley (Olympia), Anita Harting (Antonia ja Stella) ning 2007. aastal toimunud V Klaudia Taevi nimelise konkursi finalist, Valgevene metsosopran Oksana Volkova (Giulietta). Lisaks tegid etenduses kaasa Laurent Naouri, Tara Erraught, Olesya Petrova, Christopher Mortagne ja teised.

 

Bartlett Sheri tõlgendus paikneb klassikalise ooperi ja modernistliku kunsti vahepeal. Kuigi teose peakangelane Hoffmann siseneb oma fantaasirännakuil lavastaja tahtel küllalt kaasaegsesse ning kohati viirastuslikult mõjuvate nägemuste maailma, võib lavastuses aduda nii mõndagi, mis ilmselt oli iseloomulik  “Hoffmanni lugude” esimesele lavastusele MET-is 1913. aastal. Laval on palju liikuvust ning unenäolisi hetki. Seal keev elu on saalist igati nauditav: segunevad erinevad ajastud ning isegi erinevad kultuurid, mis tekitavad omamoodi lummuse ning panevad Sheri lavastuse elama väljaspool aega ja ruumi. Kohati unustad ära, et istud saalis ning näib, otsekui osaleksid laval toimuvas. Taolise emotsionaalse puhangu tekkimist võib nimetada omamoodi ekstaasiks ning see on sageli iseloomulik Metropolitan Operas pakutavale. Etendusele lisavad vürtsi huvitav värvigamma, ajatud, õigem oleks vist öelda erinevatest ajastutest pärinevad kostüümid ning valgus, mis toetab Sheri loodud õhustikku. Ning muidugi solistid, kellest igaüks vääriks omaette peatükki.

 

Loe edasi Muusikast 1/2018

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload