Dialoogis kunsti ja elu kihilisusega


Eesti heliloojate liidu värske esimees Märt-Matis Lill 22. aprillil 2014. FOTO SCANPIX / POSTIMEES / TAIRO LUTTER

Ma ei mäleta, millal või mis põhjusel ma Märt-Matisega tutvusin. See juhtus millalgi nullindate keskel, kui olin ametis kirjanike liidus ning tema tegutses samal ajal Olav Ehala kõrval heliloojate liidus. Täpset tutvumismomenti ega -kohta ei suuda meenutada, esimene selge mälestus temast on mul seoses ühe loomeliitude ja Eestimaa looduse fondi korraldatud keskkonnateemalise aktsiooniga, “Teeme ära” laadis ettevõtmisega – seda muide paar aastat enne nimetatud talguid –, mille käigus käisime koristamas Paljassaare poolsaart. Ent oluliste sõpruste puhul vist polegi esmatähtis see, mis ja kus aset leidis, vaid et see ülepea on juhtunud, teoks saanud. Tähtis pole aeg, vaid mõju ajas. Vestlused Märt-Matisega on alati sellised, mis tunduvat ainult andvat. Isegi aeg ei tundu tema seltsis kuluvat, vaid kummalisel moel juurde kasvavat – see tunne valdab vist inimest siis, kui ta võbelev vaim täitub uute mõtete, ideede, seoste ja nüanssidega. Kui võtta need paarteistkümmend aastat, mil olen Lillega suhelnud ning jälgida mu muusikamaitse ja lugemuse mitmekülgsemaks muutumist sel ajajärgul, poleks sugugi raske panna mitmes kohas näppu Märt-Matise otsesele mõjule.

Nagu sa tead, on mu suhe klassikalise muusikaga – ja eriti sellega, mida on tehtud XX sajandil – üsna pinnapealne. Üht-teist olengi sinult teada saanud. Keegi pole näiteks mulle Arvo Pärdist nii huvitavalt rääkinud kui sina. Kui vestlesime kunagi filmidest, siis tänu sulle sain teada, et selle ägeda kolmel noodil põhineva klaveripala Stanley Kubricku filmis “Silmad pärani kinni”on kirjutanud György Ligeti, pärast mida kuulasin tervet “Musica ricercatat”. Samuti oled korduvalt rääkinud John Cage’i kuulsast palast “4′ 33″” jne. Siit ka küsimus: sulle on vist oluline muusika suhe vaikusega. Alari Allik kirjutab su plaadi “Jooned vaikuses” kaassõnas, et su muusikas täidab ruumi “käega kombatavalt füüsiline, kohati isegi lärmakas vaikus”. Nojah, näiteks su “Meenutuse” lõpp püsib ühel madalal tšello mängitud noodil, mis mõjub peaaegu vaikusena või vaikuse sissejuhatusena. Samuti on juba mainitud “Musica ricercata” teises tsüklis oluline vaikus, pausid üksikute helide vahel. Äkki kirjeldadki algatuseks, kuidas muusika ja vaikus sinu jaoks seostuvad, üksteisest välja või üksteisesse kasvavad?

Vaikus on kindlasti mulle ääretult oluline, aga mulle tundub, et sellest rääkimine on mõnevõrra paradoksaalne – vaikuse üle võiks pikalt ja laialt arutleda, aga sedasi tehes töötaksin iseendale justkui vastu. Tooksin välja kolm aspekti, mis tunduvad mulle selle teema juures praegu kõige olulisemad. Esiteks arvan, et kitsamas plaanis eeldab igasugune loometegevus kõikides kunstivaldkondades vähemalt hetkelist vaikust enne pihtahakkamist. See on nagu puhas laud või tühi paber või valge lõuend. Teisalt – vaikusest võib mõelda kui potentsiaalide maailmast, mille vaimusilmas esilemanamine on vältimatu selleks, et midagi lõpuks aktualiseerida. Mulle tundub, et kunstiteos ongi tihtipeale otsekui jäämäe tipp, see on osa millestki palju suuremast, kirevamast ja hoomamatust – teisisõnu kõik see, mida me otseselt antud teoses ei koge, aga mis on teose olemasoluga lahutamatult seotud. Kolmas aspekt puudutab juba kuulmist ja muusikat. Meid ümbritsevas maailmas, mis koosneb erinevatest akustilistest keskkondadest, tasub muusika loojana kultiveerida sisemist vaikust – selleks et hoida kõrvad lahti, avastada ja üllatuda, hämmastuda ja inspiratsiooni saada. See puudutab ühtviisi nii kontserdisaali kui ka linnatänavat; nii metsa kui ka turuplatsi.

Astume sammu vaikusest edasi. Juba mainitud plaadi “Jooned vaikuses” vahelehel kirjutab Virge Joamets, et sinu muusikasse süvenedes tuleb ühe esimese sõnana keelele “poeetilisus”. Kuulates su muusikat, taban siin-seal helisid, mis meenutavad pigem loodushääli (tuult, linde jne) kui noote. St aeg-ajalt tundub su muusika poeetilisus onomatopoeetiline. Mäletan ka, kuidas panid oma ooperi “Indiate uurimine” teises vaatuses koori laulmise asemel sosistama. See kõik vist viitab tõsiasjale, et sinu jaoks on muusika midagi rohkemat kui need helid, mis ühenduvad selgelt meloodiateks?

Siin sa puudutasid üht kaasaegse heliloomingu võtmeküsimust – midagi, millele on vastust otsitud ja erineval viisil vastuseid pakutud juba modernismi sünnist alates ning mis kehastub küsimuses: mis on õieti heli?; või veel täpsemalt: mis on see diskreetne akustiline ühik, mida omavahel kombineerides kujundame me midagi esteetiliselt tähenduslikku? Juba tükk aega tagasi hakati käsitlema sellise algühikuna paljut seda, mida liigitati varem pigem mõiste “müra” alla. Tänapäeval on kõiksugu sahinad ja kahinad, kriiksud ja krääksud saanud samaviisi mõttekateks töövahenditeks kui puhtalt klassikaline helikõrguslik heli. Dissonantsi emantsipatsioonile on järgnenud miski, mida võiks veidi kohmakal viisil kirjeldada kui mittekõrguslike helide emantsipatsiooni.

Meie koostööd tähistab kolm lavateost, kaks neist – “Indiate uurimine” 2009. aastal ja “Tulleminek” 2017. aastal – on ooperid. Miks sa ülepea ooperižanri vastu huvi hakkasid tundma ning kuidas see huvi on aastate jooksul muutunud?

Eks ooper on heliloojale üks suuremaid mõeldavaid väljakutseid. See on žanr, mille alla annab koondada nii palju erinevaid kunstivaldkondi, eriti tänapäeval, kui kunsti piiride laienemine ja tehnoloogia areng on kasutatavat paletti dramaatiliselt laiendanud. Muusikas on minu jaoks üks olulisemaid kategooriaid polüfoonia. Kitsamas muusikalises tähenduses on see erinevate lineaarsete kihistuste suhestamise tehnika, abstraktsemas tähenduses aga võib seda mõista nii, et hulk eri tasandeid ja pealtnäha isegi vastukäivaid elemente on asetatud üksteisega samaaegsesse suhtesse. Ses mõttes on ooper vähemalt potentsiaalses plaanis polüfooniakunsti ülimaid vorme.

Teisalt on mind juba lapsest peale paelunud see kitsamas mõttes “ooperlikkus”, nii nagu me seda sõna üldiselt intuitiivselt mõistame – selline üsna äärmuseni viidud tinglikkus ning dramaatilisus ning sinna juurde käiv spetsiifiline vokaaltehnika. Lihtsalt öeldes – ooper on üks võimsamaid asju, mida üldse kogeda ning heliloojale on see alati omaette teetähis nii enda kui teiste autorite loomingus. Eks minu puhul mängib vist omajagu rolli ka see, et mind on kogu aeg paelunud muusika aktiivne suhe teiste kunstidega. Eriti noorena tajusin üsna teravalt, et puhas muusika jääb mulle võibolla natuke kitsaks – vajan sellele lisaks teisi kunstilisi väljendusviise. See oli vist ka üks olulisemaid põhjusi, miks minust interpreeti ei saanud, ehkki ma töötasin selles suunas päris pikalt ja järjekindlalt, nii et saavutasin pianistina juba ka täiesti arvestatava taseme. Aga jah, ooper on väga hea võimalus viia ellu abstraktsemaid ja kontseptuaalsemaid ideid; ideid, mis kätkevad endas nii erinevaid kunstivaldkondi kui ka laiemas plaanis kunsti, elu ja filosoofiat.

Märt-Matis Lill kolleegide Helena Tulve ja Tõnu Kõrvitsaga lõbusõidul Cardiffis mais 2015, kus nende looming oli Vale og Glamorgani festivali kavas. FOTO ERAKOGUST

Mõnikord ikka küsitakse loomingulistelt inimestelt, et milline nende teos on neile kõige südamelähedasem. Sageli on selleks ajaliselt kõige lähem teos. Kuidas on lood sinuga? Või tuleks äkki su loomingut käsitleda mitte teose-, vaid teemakeskselt, st on teemasid, mille juurde tunned vajadust ikka aeg-ajalt tagasi pöörduda?