Loomulik ja siiras Baiba Skride

Baiba Skride repertuaar peab olema nii lai, et tal kunagi igav ei hakkaks. FOTO MARCO BORGGREVE / LIMELIGHT MAGAZINE.

 

Virtuoossus ja tehniline täpsus, kuid siiras ja loomulik musitseerimine – need on peamised märksõnad, millega iseloomustatakse viiuldajat Baiba Skridet.

 

Skride rahvusvaheline karjäär sai alguse 2001. aastal, kui ta 20-aastasena pälvis kuninganna Elisabethi konkursil esikoha. Muusikutele igavesti kõne- ja mõtteainet pakkuvast küsimusest konkursside vajalikkuse kohta arvab Skride, et oleneb inimesest ja sellest, millised ootused kellelgi sellega seonduvad. Béla Bartók on öelnud, et “konkursid on hobuste, mitte artistide jaoks”. Niisamuti teame, et kõik pingeread, mida ei saa kinnitada stopperi, kaalu või mõõdulindiga, on subjektiivsed. Skride hakkas noorena konkurssidel osalema vaid selleks, et kodumaalt välja saada. Aga ta näeb konkurssidel käimisel veel teisigi plusse. Esimeste seas nimetab Skride reisimise kõrval tutvumist erinevate inimestega ja teiste muusikute kuulamist, laia repertuaari omandamist ja pingelistes olukordades toimetulekut. Lisades kindlalt, et kunagi ei tohiks konkursile minnes olla eesmärgiks võit.

 

Ka oma suure võidu kohta ütleb viiuldaja, et tal oli lihtsalt õnne ning lisab, et ega esikoht ei tähenda veel kindlat edu. Kuna prestiižse konkursi võit tõstab publiku ootuse väga kõrgele, on tegelikult määrav see, kuidas lähevad sellele järgnevad kolm-viis aastat – see aeg näitab, kas võitja peagi unustatakse või jätkub esinemiskutseid kauemaks.

 

Läti päritolu viiuldaja Baiba Skride sündis 1981. aastal koorijuhist isa ja pianistist ema teise lapsena. Ka tema kaks õde on muusikud ja ühtlasi tema regulaarsed lavapartnerid. Nii on duos pianistist õe Lauma Skridega salvestatud arvukalt kammerteoseid. Ent tihti esinetakse ka triona, kui lisandub nende vanem, vioolamängijast õde Linda Skride. Sõsarad ütlevad, et kui neil pole vahel mitu nädalat ühiseid esinemisi, hoiavad nad end üksteise tegemistega kursis meedia vahendusel.

 

Kui reisilembene Baiba Skride poleks viiuldaja, teeks ta siiski midagi, mis viiks teda palju välismaale. Ometi peab Skride end suureks Läti patrioodiks ja kõik isamaaline on talle väga südamelähedane. Näiteks kõneleb ta neist lätlastest, kes laulva revolutsiooni päevil kogunesid barrikaadides tänavatele laulma, kui kangelastest. Tema viiuliõpingudki said alguse Riias, kuid juba 14-aastaselt kolis Skride Rostocki, kus jätkas õpinguid hinnatud pedagoogi Petru Munteanu juhendamisel. Saksamaal elab ta tänini. Skride kolm lemmikpaika maailmas on kontserdilava, tema kodu Hamburgis ja Maldiivide veealune maailm.

 

 

Skride on nõutud artist nüüdki, 16 aasta pärast kuninganna Elisabethi konkursi võitu. Nimetasin juba tema duos õega tehtud kammermuusika arvukaid plaadistusi, kuid tähelepanuväärne on ka noore viiuldaja poolt salvestatud viiulikontsertide hulk. Pärast Tšaikovski viiulikontserdi esimest proovi Šoti kuningliku rahvusorkestriga Skride lausa pakatab energiast ja särab, vastates intervjueerija küsimusele, kas ta pole väsinud, et vastupidi – proov annab talle energiat. Võibolla just see sära on teinud temast paljude orkestrite ja dirigentide armastatud solisti. Skride on soleerinud nii New Yorgi filharmoonikute, Berliini filharmoonikute, Bostoni sümfooniaorkestri, Pariisi orkestri kui NHK sümfooniaorkestri ees ning teinud dirigentidest koostööd Thierry Fischeri, Paavo ja Neeme Järvi, Andris Nelsonsi, Santtu-Matias Rouvali, Vassili Petrenko, Yannick Nézet-Séguini, John Storgårdsi, Kazuki Yamada ja paljude teistega. Skride kohta leiab lõpmata palju positiivset tagasisidet, tema salvestustest ja esinemistest kirjutatakse ülivõrdes. Teda võrreldakse legendaarsete viiuldajatega, näiteks The Strad nimetab teda üheks kõige huvitavamaks nooreks talendiks pärast Itzak Perlmani lavaletulekut 1960ndatel. Laval kiirgab temast mängurõõmu ja siirust, või nagu öeldakse ajakirjas Classic FM, et Skride on üleni – kuni sõrmeotsteni välja – loomulik muusik.

 

Skride paistabki silma loomuliku ja siira olekuga. Nii inimese kui muusikuna. Õigupoolest ei saa neid kaht ju omavahel lahutada. Kui paljud artistid on karjääri nimel loobunud pere loomisest, siis tema mitte. Tiheda kontserdikalendri kõrvalt kasvab Skride peres kaks poisslast, kelle sündi peab viiuldaja oma elu kõige tähtsamateks sündmusteks. Olen kuulnud muusikutest lapsevanematelt arvamust, et pärast laste saamist muutub elusperspektiiv ja ka laval olla on hoopis teine tunne. Seega mängib Skride musitseerimises kindlasti suurt osa ka tema emaroll. Ja kui paljudele inimestele on puhkuseks ja teraapiaks raamatud, kunst ja muusika, siis Skride peab kõige rahustavamaks tegevuseks pesu pesemist, sest saab end siis tunda nagu tavaline koduperenaine. Paraku on see talle üsna harvaesinev tunne ja seetõttu eriliselt nauditav. Kord oli keegi külalistest, vaadates Skridet, kel ühes käes viiul ja teisel pisipoeg, naljaga pooleks küsinud, et kui ta ühe neist peaks maha kukutama, siis pigem kumma?

 

 

Kui tõsisemalt rääkida, siis hoiab Skride tavaliselt viiulit laste käeulatusest eemal, ehkki nad teavad hästi, et pilli puutuda ei tohi. Nimelt on Skride kasutuses Stradivarius. Juba kolmas! Esimese, nimega Wilhelmj, oli Skridele laenanud Nippon Music Foundation. Seejärel mängis ta Gidon Kremerilt saadud Stradivariusel Ex Baron Feilitzsch ning praeguse, sama meistri kolmanda viiuli on tema kasutusse andnud legendaarse viiuldajaja pedagoogi Yfrah Neamani perekond. Skride on öelnud, et need kolm on omavahel kõik väga erinevad, aga seda maagiat, mis teeb Stradivariuse viiulist täiusliku pilli, ei oska ta sõnadesse panna.

 

Viiuldaja lisab, et pilli kasutamisel tuleb leida tasakaal, et hinnaline instrument viga ei saaks, näiteks teatud nüüdishelindeid mängides, aga samas ei saa pilli ka klaasukse taha lukustada, kuna see on viiuldajatele asendamatu töövahend. Täiuslik instrument muidugi ei tähenda veel, et igaüks oskaks sellega tekitada täiuslikke helisid. Nii nagu konkursivõit on vaid uks soolokarjääri maailma, on hea viiul üksnes abivahend interpreedile, kes seda kasutada oskab. Ajakiri Strad kiidab, et Baiba Skride valdab haruldast võimet publikuga oma Stradivariuse abil kõnelda nii, et ununeb, kui raske tehniline töö kuulub sellise muusika kaudu sõnumi edastamise juurde. Kas see mitte polegi siht – et pillimäng oleks üksnes vahend, kuid mitte omaette eesmärk. Arvan, et see ehk ongi Baiba Skride edu võti. Tema briljantne tehnika, see, kuidas tema toon ei kaota ka tehniliselt kõige raskematel hetkedel sära ning kuidas ta muusikas on alati sügavalt siiras ja loomulik, ongi talle võitnud nii publiku, kriitikute kui kaasmuusikute armastuse ja sümpaatia.

 

 

Skride repertuaari kuulub muusika Bachist tänapäevani. Ta põhjendab seda lihtsalt:“Mulle meeldib kõike mängida”. Ja repertuaar pidavat olema nii lai, et kunagi igav ei hakkaks. Nii laienes tema kui kammermuusiku ampluaa möödunud aastal ka klaverikvartetini, kus lisaks kahele Skride-õele mängivad tšellist Harriet Krijgh ja vioolamängija Lise Berthaud. Seega toob alanud hooaeg Skridele varasemast rohkem kammerkontserte, kus tema lavapartnerite hulka kuuluvad veel Bertrand Chamayou, Brett Dean, Sol Gabetta, Alban Gerhardt, Xavier de Maistre ja Daniel Müller-Schott.

 

Siiski ootavad viiuldajat ka tänavu ees kontserdid Berliini filharmoonikute, New Yorgi filharmoonikute jt maailma orkestritega, ent ka Eesti publikul avaneb võimalus kuulda Baiba Skride musitseerimist. Nimelt mängib ta ERSO ja Olari Eltsiga 15. novembril Vanemuise kontserdimajas ja 17. novembril Estonia kontserdisaalis Heino Elleri viiulikontserti. See, et eesti klassika väärtteos ka salvestatakse, on ühelt poolt meile oluline sündmus, aga kasvatab teiselt poolt ka Baiba Skride salvestatud viiulikontsertide hulka.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload