_page-0001.jpg)
Hardo Kriisa Paide kirikus. Paide kogudus plaanib Eesti vabariigi 100. aastapäevaks ehitada lõpuni kiriku oreli. 1933. aastal vendade Kriisade (Juhan, Jakob ja Tannil) poolt valminud orelil puudub kolm keelregistrit (Oboe, Trompete ja Posaune). Töö viib nüüd lõpuni Hardo Kriisa, kes on pilli palju aastaid ka hooldanud.
FOTO JÄRVA TEATAJA
Hardo Kriisa, Haanjamaa päritoluga kolmanda põlve orelimeister, on praktiliselt kogu oma elu elanud Rakveres, aga on hingelt siiski võrumaalane.
Tema vanaisa Tannil Kriisa, sündinud 1866. aastal Haanjamaal Vihtla järve ääres Kokõmäe külas, ehitas oma esimese suurema oreli 1886. aastal. See orel on alles Misso palvelas ja on restaureeritud Hardo Kriisa poolt 2014. aastal.
Kui algul töötasid Tannil ning tema vennad Juhan ja Jakob igaüks oma talus, siis alates 1924. aastast liitusid orelitööga Tannili pojad Rudolf, Harry, Eduard ja Aksel. Kogu orelitöö koondus nüüd Kokõmäele. Vaatamata kitsastele tööruumidele ehitati Eesti kirikutesse üle paarikümne uue oreli. Kahjuks hävisid viimases sõjakeerises Põltsamaa, Märjamaa ja Narva Peetri kiriku orelid. Paisati laiali ka orelite ehitamine Kokõmäel. 24. veebruaril 1940 suri Tannil Kriisa.
Tannili poegadest Harry Kriisa sattus sõjakeerises USAsse, kus ta ehitas aastate jooksul 18 orelit. Eduard Kriisa oli õppinud Tartu kõrgemas muusikakoolis viiulit, orelit ja kompositsiooni ning sai organisti koha Rakvere vast valminud Pauluse kirikusse. Ta oli ühtlasi Rakvere lastemuusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetaja (seega ka Arvo Pärdi esimene muusikateooria õpetaja). Aksel Kriisa õppis Tartu ülikoolis teoloogiks ja oli Saaremaal kirikuõpetaja. Sealt küüditati ta Siberisse, kus ka suri. Rudolf Kriisa õppis Pallases maalikunstnikuks ja kujundas mitmete orelite prospektid (Urvaste, Rapla, Narva Peetri). Olles põhimõtteline sõja vastane, jäi ta 1944. aastal teadmata kadunuks.
Nõnda jäi pärast sõda kogu orelite hooldamine ja taastamine Eduard Kriisa õlule. Kuna peres kasvas poeg Hardo, siis rakendati teda varakult orelitöödel abiks. Juba alates seitsmendast eluaastast tuli oreli häälestustöödel vajutada klahve. Ja nii see läks. 1976. aastal kasvas sellest välja Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere orelitöökoda, mis asub siiani Rakvere äärelinnas Moonakülas. Praegu kannab firma nime OÜ Kriisa Oreliehitus.
Käesoleva aasta juunis võõrustas Hardo Kriisa mind oma orelitöökojas. See paari sajandi vanune põllukividest ehitis on korrastatud ning ehitatud spetsiaalselt ümber orelitöökojaks endisest Rakvere mõisa magasiaidast. Hoone alumisel korrusel on tööruumid puidu- ja metallitööpinkidega. Teisel korrusel asuvad ruumid detailide töötlemiseks ning materjalide hoiuks. Täiendavalt on ehitatud juurde montaažiruum, et vajadusel paigaldada sinna orel tervikuna ja huvi korral korraldada ka kontserte. Siin on praegu ridamisi harmooniume ja mitu väikest orelit.
Hardo Kriisa: Oleme Moonakülas – kunagi olid siin Rakvere mõisa põllutööliste ehk moonakate maad. Orelitöökoda asub mõisa kunagises viljaaidas. Need on võlvitud ruumid, endised viljasalved. Mõisahoonet küll enam pole, sellel kohal asub praegu Rakvere teater. Aga alles on endine mõisapark koos tiikide, piiritustehase ja sepikojaga. Ka orelitöökoja õuel on väike tiik, mis saab alguse kohalikest allikatest. Moonakülaga lõpeb ka Rakvere linn.
Palju siin inimesi töötab?
Oli aegu, kui töötasime siin kuue inimesega. Praegu on meid ainult kolm, st ainult oma pere liikmed. Mahukamate tööde puhul võime koheselt laieneda ja seda poegade Hanno ning Helari näol. Poeg Hollan on aga orelitööga seotud pidevalt.
Kuidas kulgesid omal ajal teie õpingud? Kuidas jõudsite oreliehituse juurde? Teie vanaisa Tannil, põline haanjalane, olevat juba 12-aastasena valmistanud oma esimese “hõrilavilõ”. Tol ajal oli puidutöö sealsetel meestel enamasti “käpas”, kuna tuli valmistada kõike talupidamises vajalikku.
Olen käinud Rakvere lastemuusikakoolis, seejärel Tallinna muusikakoolis ja edasi mõned aastad Tallinna konservatooriumis. Kuna sel ajal oli rektoriks helilooja Eugen Kapp, siis mingeid takistusi oreli õppimisel ei tehtud. Õnnestus õppida professor Hugo Lepnurme klassis. Koos rektori vahetusega muutus olukord kardinaalselt. Vladimir Alumäe, kes oli ateistlike vaadetega, pidas vajalikuks oreliklass sulgeda. Algul sain veel õppida Alfred Karindi juures, siis aga teatati, et kui õpiksite puhkpilli, hoiaksime teid kui “pilpa peal”, aga antud juhul lähete kindlasti peale lõpetamist kiriklikule tööle ja seda pole meil vaja.
Kui Lepnurmest on jäänud meelde tema ääretu delikaatne suhtumine õpilasse, siis Karindi on jätnud kustumatu mulje oma filigraanselt vormistatud käsikirjadega. Kahjuks mängitakse Karindi teoseid väga vähe ja ega neid eriti palju olegi.
Olite aastail 1961–1974 Estonia kontserdisaali oreli hooldaja. Mis on jäänud meelde seoses selle tegevusega? Samasse perioodi jääb ka teie isa surm 1968. aastal, misjärel oreliehituse tulevikulootuseks olite nüüd teie.
Kõrvalpõikena tuleb mainida, et paaril hooajal käis mu isa hooldamas Leningradi kontserdisaalide oreleid.
Kui Estonia kontserdisaali vana oreli hooldajaks oli helilooja ja Tallinna klaverivabriku peainsener Enn Võrk, siis 1961. aastal, koos uue oreli valmimisega tšehhi firmalt Rieger-Kloss andis ta orelihooldaja ameti üle minule. See oli väga huvitav aeg. Kuna hooaja vältel oli iga kuu üks-kaks oreliõhtut, puutusin kokku organistidega laiast maailmast, lisaks sellele igapäevaselt veel meie legendaarse Rolf Uusväljaga. Sel perioodil õnnestus mul jälgida selliste dirigentide nagu Jevgeni Mravinski ja noore Kurt Masuri proove.
Praeguseks on praktiliselt kogu orelitegevus koondunud Niguliste kirikusse.
Tasapisi on õnnestunud üles ehitada korralik oreliehituse töökoda. Siin saab valmistada algusest lõpuni nii uusi kui ka restaureerida vanu oreleid. Ja seda on ka tehtud. Võiks vast nimetada oreleid, mis on peale sõda täielikult rüüstatud ja nüüdseks toodud tagasi uuele elule: Otepää, Nõmme Rahu kiriku, Kolga-Jaani, Tuhala, Reigi, Harju-Madise, Saaremaa Jaani kiriku orel. On ka ehitatud mõned täiesti uued pillid: Tartu muusikakooli, Ruhnu, Pärnu Eliisabeti kirikusse. Lisaks on tehtud tööd Lätis, Leedus, Ukrainas. Nüüd ka Soomes – Rauma, Snappertuna, Jämijärvi, Lahti, Salo jne.
Kahjuks peab nentima, et huvi orelite ja orelimuusika vastu langeb. Ja on kahju vaadata, kui selle asemel, et teha korda orel, muretsetakse kirikule uued vitraažaknad, samal ajal aga oreli jaoks raha pole!
Juba professor August Topman nõudis, et orelit mängitaks iga päev, et hoida pilli mehhanismid liikumises ja seega tagada instrumendi tõrgeteta töö. Praegu võib sellest ainult unistada! Ka kirikute klimaatilised tingimused jätavad soovida.
1993. aastast pärineb Eesti Ringhäälingu film, kus teid mainitakse siinmail ainukese kutselise orelimeistrina. Filmis esineb legendaarne Rolf Uusväli, kellega olete teinud palju koostööd. Kriisadele on läbi aegade andnud nõu orelieksperdid Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Peeter Laja, August Topman, Hugo Lepnurm.
Igasugune orelite ehitamine on alati seotud koostööga organistidega. Rolf Uusväljaga sidus meid tõesti viljakas koostöö, kuna pillid olid nõuka ajal katastroofilises seisus. Raskusi oli materjalide saamisega. Aga püüdsime teha, mida saime. Tallinna Püha Vaimu kiriku oreli (Terkmann) kapremondi käigus sai oreli kõlalist külge mitmeti parandatud. Meie tookordset koostööd soosis ka plaadisarja “Eesti orelid” väljaandmine.
Meenub möödunudsuvine juhtum Tartu Peetri kirikus, kus esines itaallaste duo Mirella Dirminti ja Paolo Devito. Kava oli niisiis neljal käel ja kõlas tõesti nauditavalt, oli igati professionaalne esitus. Aga oh õnnetust, ühe d-noodi klahv jäi kinni ja kontsert lõppeski pika d-ga. Kas orelil jäi noot hüüdma, sest mängiti neljal käel?
Pigem mitte, aga liiga tugevasti (kasutades pianistlikku tehnikat) ei või klahve lüüa. Ammune lugu seoses löögiga klahvide pihta juhtus Räpinas. Seal kukkus raske Punscheli koraaliraamat manuaalile ja klahvide tõukurid hüppasid oma pesadest välja. Lärmi kui palju! Teine juhtum oli Rõuges, kus päevase proovi ajal (õhtul pidi olema kontsert) jäi orel karjuma. Selgus, et läti organistil ei tulnud üks koht tehniliselt välja, mille peale mees lõi vihastades klahvide pihta. Ja sellest piisas, et pill lakkas funktsioneerimast.
Loe edasi Muusikast 11/2017