Kevad südames

Eestimaa südames, looduskaunis Türi aedlinnas on siiani üheteistkümnel korral toimunud festival, mille produtsent ja kunstiline juht on praegu Saksamaal resideeriv klavessinist Iren Lill. Türi juurtega muusik on kümmekond aastat otsinud sobiliku rakursiga väljundit, rikastamaks oma kodukoha muusikaelu, ja mitte ainult. Esmaseks missiooniks on Lill pidanud pakkuda väärtmuusikat, ning see on tänini õnnestunud. Eelnevaga liitub veel ka idee avardada klassikalise muusika teemaderingi, sidudes seda muude valdkondadega, nagu looduslugu, keskkonnakaitse, astronoomia, botaanika, zooloogia, fotograafia, kirjandus, luule, filmikunst jpm. Ühtlasi pidi 2007. aastal ellu kutsutud festival väikelinna publikule pakkuma midagi, mis oleks tasakaalustuseks kohaliku “Grillfesti” või suviti Eestimaa pühakodades tuuritavate levimuusikute pakutavale.

Loodus on kõigil aegadel olnud loomeinimestele ammendamatu inspiratsiooniallikas. Esikfestivali koondnimetus oli “Muusika ja loodus”, alateemaks linnud. Viimase valik polnud kindlasti juhuslik, sest kohalik legend linna nime saamisloost jutustab linnust, kes olevat üle linna lennanud ning siristanud rõõmsalt laulda silpidel tü-rii, tü-rii … Järgnenud festivalidel olid kesksel kohal veel globaalsemad teemad nagu “Planeedid”, “Veemuusika”, “Neli elementi”, “Mets”, “Mimikri” jne, kus eripalgelised kultuurisündmused olid koondatud ühe nimetaja alla.

Lisaks peakorraldajale on festivali ilmet aja jooksul kujundanud veel mitmedki isiksused. Festivali patroon, looduseuurija ja fotograaf Fred Jüssi on Türi kevadfestivalil kindlasti oluline võtmeisik.

Festival tolereerib nii varajast muusikat, Viini klassikuid, XIX sajandi romantikuid kui ka kaasaja heliloomingut. Mitmedki teosed on festivalile tellitud, nagu näiteks Tõnu Kõrvitsa “The Bird Almighty” või Tõnis Kaumanni lustakas ooper “Lopi ja Lapi”. Hõrkudest soolo- ja kammerkavadest on meelde jäänud ridamisi klaveriõhtuid, eeskätt vene pianisti Alexander Lubyantsevi musitseerimine 2012. aastal. Unustamatu oli 2007. aastal Peep Lassmanni esituses Messiaeni tsükkel “Lindude kataloog” hommikul kell kuus Türi kultuurimajas, pargi poole avatud akendega saalis. Elamuslikuks on kujunenud õhtud meie kammermuusikutega: Kädy Plaas, Annaliisa Pillak, Martti Raide, pianistid Mati Mikalai ja Marko Martin jpt. Türi püha Martini kirikus on toimunud orelikontserdid (Marju Riisikamp) ning siin on esinenud ka suurema koosseisuga professionaalseid kollektiive, näiteks Tallinna Kammerorkester.

Türi linna ajaloos on kindel koht raadiol. Nimelt sai linn suurema tuntuse aastal 1938, kui siin avati Eesti esimene raadiosaatejaam ning eetrisse läks kutsung: “Hallo, hallo, siin Tallinn, Tartu ja Türi!” Eesti Rahvusringhäälingu osalemine Türi kevadfestivalidel on andnud muusikapeole kordumatu lisaväärtuse. Jaan Tootseni algatatud “Ööülikooli” loengute külalistest nimetaksin Leelo Tungalt, Doris Karevat, Kristiina Ehinit, tänavu esines “Ööülikooli” saates kirjanik Mathura. Festivalil on olnud tihe koostöö ka Matsalu loodusfilmide festivaliga.

Tänavune, 2.–4. juunini toimunud Türi kevadfestival kandis pealkirja “Kevad – õhus on armastust”. Püha Martini kirikus astus üles ansambel Floridante kavaga, mis koosnes itaalia XVII sajandi muusikast – instrumentaaldiminutsioonidest ja varabaroki armastuslauludest. Floridante kontserdid on alati kõrgetasemelised ja nauditavad. Nii ka seekord, kuid kaks seika vähendasid kahjuks oivaliselt ettevalmistatud intiimse alatooniga kava mõju – liiga suur ruum (antud juhul külm kirik) ja laulusõnade eestikeelsete tõlgete puudumine kavalehel.

Džässiduo Saksamaalt, trompetist Markus Stockhausen koos pianist Florian Weberiga esines kavaga “Inside out” Türi kultuurikeskuse kammersaalis. Markuse isa pole keegi muu kui kuulus Karlheinz Stockhausen. Live-esitustega kuulsust kogunud K. Stockhauseni helikeelt on võrreldud Weberni omaga. Seda jahmatavam oli duo esituses kuulda klassikalise harmoonia ja suure meloodiaküllusega improvisatsioone. Lugude pihtimuslikud pealkirjad ja trompetisti südamlikud vahetekstid soodustasid vahetut suhtlemist publikuga.

Markus Stockhausen ja Florian Weber. FOTO SOLVEIG LILL

Viimasel festivalil oli veel põnevaid sündmusi, mis jäid kuulmata, kuid mainiksin neid siiski: lastekontsert “Sipsik” koos lugeja (Anu Lamp), Tallinna Kammerorkestri, muusikakeskkooli VIII klassi klaveriõpilase Viola Asoskova ja dirigent Rasmus Puuriga, ning veel üks duo, inglise viiuldaja Michael Foyle koos eesti/inglise identiteediga pianisti Maksim Štšuraga, kavas Beethoven, Franck, Tšaikovski, Powers.

Erakordsed esinejad ning holistliku tunnetusega atmosfäär on toonud Türile igal aastal üha rohkem ka pealinna publikut, mis on selge märk festivali elujõulisusest.