“Juu Jääb” – Villu Veski mõnus ajakapsel Muhumaal

Kui Muusika reporter koos fotograafiga reedel, 1. juulil Muhu muusikatallu jõudis, oli “Juu Jääb” juba alanud. Vapraimad olid tormisel taluõuel koondunud mittekäsitööõllefirma varjude alla, närisid kosutuseks šašlõkki või kaneelisaia ning jälgisid kontserdi kõrvale telefonist ärevaid uudiseid pealinnast, kus ähvardati laulu- ja tantsupeo kontserte ära jätta. Villu koduõuel juba naljalt midagi ära ei jää ja vintske püsipublik oskab hinnata püsiväärtusi, nii muusika kui ka atmosfääri mõttes.

Püsivust Villu Veski kuraatorivaimus tõesti on. Kui otsida 1997. aastal startinud festivali muusikalist põhijoont, siis selle keskne tunnetus on jäänud samaks, nagu oli alguses, muutliku ajavaimuga vaid õige pisut kaasa tukseldes ja pigem samadest allikatest inspiratsiooni ammutades. “Juu Jääbi” juured leiame acid jazz’ist, mis sündis kaheksakümnendate briti klubides. Jazzi, souli ja funk’i kokku segavale tantsulisele stiilile andis nime DJ Gilles Peterson – isake, kes jõudis eelmisel suvel ka Muhusse ja esitas pealaval suurepärase seti. Üheksakümnendate keskpaika, täpselt “Juu Jääbi” sünnihetke jääb acid jazz’i teisenemine nu jazz’iks: funk, soul ja jazz jäid alles, lisandus kõvasti elektroonilist. Nendelt radadelt, üleilmsete nu jazz’i staaride seast leiab suure osa kahe aastakümne “Juu Jääbi” peaesinejatest: Koop (2006), Rinneradio (2008 ja 2014), Jazzanova (2011) jne. Lisaks neile on “Jazzkaare” abil eestlastel nähtud teisedki nu jazz’i suurnimed nagu Bugge Wesseltoft, Nils Petter Molvær, Jaga Jazzist jt. Nu jazz, jazzi ja elektroonika sohilaps, on sümpaatne muusikaline suund ja on suur privileeg seda kord aastas Muhu saare taluõuel mõnusa annusena tarbida. Samas tuleb tunnistada, et hästi informeeritud melomaan, kes otsib muusikast pidevalt moodsat, värsket ja aktuaalset, võib siin pigem muusikaajaloo tundi sattuda.

Nii selleaastase festivali peaesineja, ansambli Tortured Soul või ehk isegi suurema legendi, DJ Mark de Clive-Lowe’i muusikaline tippaeg jääb sajandi esimesse viisaastakusse. Mõlema kuulamine oli ometigi tõeline nauding, mis haaras kaasa kogu publiku. New Yorgis sündinud Tortured Souli puhul mõjub värskendavalt juba bändi ebatavaline set-up – bändi liider on ühtlasi vokalist ja trummar. Kiilakas, ümaravõitu John-Christian Urich peksab lava serval trummikomplekti sellise ilme ja kehakeelega nagu oleks tal trummipulkade asemel käes poksikindad, lõõritades samal ajal pehmet, kõrget soul-vokaali. Taustal gruuvib mõnus, ansamblit Azimuth meenutav basskitarr, lisandiks pehmed Rhodes-klaveri akordid. Kokku on trio kohaloluefekt nii tugev, et ideede värskuse üle mõtisklemine muutub mõttetuks, reageerib keha.

Reedene põhibänd Tiss Rodriquez meets Daniel von Piekartz oli märksa eklektilisem. Vokalist ja klahvpillimängija Daniel von Piekartz on Hollandi jazzi lootus, kes teeb koostööd sealse ikooni Benjamin Hermaniga, eestlastele samuti tuntud nu jazz-bändi New Cool Collective liidriga. Prantsuse trummari Tiss Rodriquezega ei ole ta ilmselt palju koos mänginud ja ehkki kontsert oli nauditav, ei leidnud muusikud Muhus oma nägu. Pigem jäi mulje kaverirohkest muusikakõrgkooli kontsert-eksamist, kus demonstreeriti eri muusikastiilide valdamist.

“Juu Jääbil” on tavaks flirtida ka maailmamuusikaga. Reedene Jolanta Gulbe Paškeviča fadokontsert Pädaste mõisas oli veenev ja kirglik. Kui tore, et läti bänd on leidnud endid südames portugallastena, mõtlesin. Ja siis, järgmisel päeval muusikatalu lähedalt metsast maasikaid nokkides, kuulsin neid pealaval Brasiilia bossanoova standardeid ludistamas. Usk lätlaste ümbersündi hajus.

“Juu Jääb” on alati kutsunud lavale Eesti noori, eriti naisartiste. Kunagi oli Sofia Rubina peaaegu püsikülaline, sel aastal olid kohal Kristel Aaslaid, Lepatriinu ja Kirke Karja koos bändiga. Muusikaline tippelamus kogu festivalilt oligi Kirke Karja Quartet, kes näitas keerulise rütmi ja pidevalt haarava muusikalise mõttega, et jazz võib ka täna olla võluv, lõbus, haarav ja moodne. Esimest korda ei tekkinud suule muiet, kui pilk libises lava kohal rippuvale hüüdlausele “Tulevikumuusika festival”.

Villu Veski on mees kui institutsioon. Kui teda poleks, ei oskaks keegi teda ta saksofoni, lehviva juukselaka ja jazziga Muhu metsadesse välja mõelda. Aitäh, ja juu jääb!