_page-0001.jpg)
Mai keskel lõppes kuurortlinnas Pärnus kultuurisündmus, mis on tõusnud võrdväärseks Eesti suuremate muusikaüritustega ja millest ei saa mööda vaadata. See on tänavu 7.–12. maini toimunud rahvusvaheline ooperimuusika festival “PromFest”, mis multifunktsionaalsena hõlmab nüüdseks suisa kolme olulist komponenti: Klaudia Taevi nimelist noorte ooperilauljate konkurssi, unikaalset ooperietendust ning koostööd Tallinna “Birgitta festivaliga”, kus loodud produktsioon veelgi laiema ooperisõprade ringi ja rahvusvahelise publikuni jõuab.
Pärnu patrioodi ja muusiku Toomas Kuteri 1996. aastal ellu kutsutud ja 2003. aastal “PromFestiga” ühinenud Taevi-nimeline konkurss on aastatega kasvanud kogu maailmas arvestatavaks teetähiseks lauljatele, kes tahavad end näidata ja tõestada hinnatud žüriile, kuhu kuuluvad ooperimajade direktorid, mänedžerid, agendid. Siit võrsuvad lepingud kuulsate ooperiteatritega ning paljud lauljad, isegi kui nad pole tiheda konkurentsi tõttu jõudnud esikolmikusse, on teinud hiljem hiilgavat karjääri maailma prominentsetel ooperilavadel. See, et otsustajate hulka ei kuulu pelgalt vokalistid ja laulupedagoogid, vaid pigem reaalselt lauljatele tööd andvad inimesed, kes otsivad uusi talente ja kellel on isiklik huvi leida häid ja väärilisi osatäitjaid maailma erinevatesse ooperiproduktsioonidesse, lisab Pärnus toimuvale väga olulisel määral atraktiivsust oma karjääri teadlikult planeerivate noorte lauljate seas. Neid on Pärnusse meelitanud ka võimalus konkursi peavõidu korral valida ise oma unistuste ooper ja unistuste roll, mille vormib reaalsuseks “PromFesti” meeskond eesotsas dirigent Erki Pehkiga. Tema võimet juba aastaid kokku viia ja koos hoida niivõrd suurt, eripalgelist ja ambitsioonikat seltskonda, leida toetajad ja rahastus, jätkuvalt motiveerida igat inimest ses rahvusvahelises loomingulises kollektiivis tuleb igati tunnustada. Eks muidugi edu tiivustab ja tõmbab ligi tegijaid, toetajaid ning kaasamõtlejaid, kuid miski ei juhtu lihtsalt sõrmenipsust, kõigi iseenesestmõistetavate asjade taga on alati suur ja ennastsalgav töö. Kindlasti on Erkil koos oma meeskonnaga nüüd juba kergem, sest ollakse end sel alal juba jõuliselt kehtestatud, kuid ikkagi – ehitada ideest üles nii mitmekülgne ja vägev asi, sellele tuleb igati au anda!
Mul oli suurepärane võimalus kuulata-vaadata 9. mail Pärnu kontserdimajas “PromFesti” selleaastast ooperiproduktsiooni, koostöös Kaunase riikliku muusikateatriga valminud Verdi igihaljast ooperit “Traviata”, ning väisata 10. mail kuurortlinna raekojas Taevi-nimelise konkursi IV vooru. Ehk olnuks prestiižsem tutvuda paar päeva hiljem konkursi finaaliga, kuid isiklikult arvan, et just eelviimane voor oli kõige põnevam ja pakkus kontsentreeritud ülevaadet sel aastal osalenud lauljate tasemest.
Seekordne lauljate konkurss tõi kohale rekordarvu osalejaid – 246 lauljat 38 riigist. Võrreldes esimese, 1996. aastaga, kui osavõtjate arv piirdus seitsmeteistkümnega ning Eesti kõrval olid riikidest esindatud vaid Läti ja Soome, on toimunud suur areng. IV voorus astus lavale kuusteist säravat talenti. Publiku osas teeksin väikese etteheite meie kohalikule ooperilaulu eliidile, kelle hulka kahtlemata kuuluvad meie laulupedagoogid ja lauluõpilased. Rahvusvahelisest konkursist vahetult osasaamine annaks nii pedagoogidele kui lauluõpilastele palju inspiratsiooni ja motivatsiooni, annaks võimaluse end võrrelda, näha lähedalt ning reaalselt laulumaailma taset ja kirevust ning vabastaks ehk nii mõnestki stambist ja väljakujunenud mõttemallist. Või siis kinnitaks positiivselt just seni tehtut ja tiivustaks valitud teed jätkama! Sellisel puhul võiks saal olla huvilisi ja kogemuste jahtijaid pilgeni täis. Paraku oli kohal vaid žürii ja mõned üksikud kohalikud ooperifännid.
Tänavuse Klaudia Taevi nimelise konkursi võitja Abigail Levis. FOTO PÄRNU POSTIMEES
Kuulda sai klassikalisi konkursante, aga ka piire kompavaid ja murdvaid esitusi. Kummalisel kombel polnud neljandasse vooru jõudnute hulgas seekord ühtki tenorit ega asiaati, kuigi eelnevatesse voorudesse neid jagus. See-eest sai kuulda nelja baritoni, üht bass-baritoni, bassi ja metsot, viit lüürilist sopranit ning kolme koloratuursopranit, kelle vahel pakkus kuulmismeelele vaheldust juuditarist kontraalt. Kui jooksvalt tundus, et žüriil saab esinejate ühtlase kõrge taseme tõttu olema raske otsust langetada, joonistusid siiski välja tipud, kes kõik ka finaali jõudsid. Kõigist pikemalt kirjutama ei hakka, igaüks võib lõppkontserti vaadata “PromFesti” koduleheküljelt. Küll aga ütleksin paar sõna võitja, ameeriklannast metso Abigail Levise kohta. Teiste kõrval mõjus ta täiesti ebakonventsionaalselt, tulles lavale lühikese kleidi ja tätoveeringuga jalal. Justkui otse tänavalt, nii muuseas. Ei litreid, erilist meiki, soengut ega hoolega valitud kleiti. Kuid oli hämmastav tajuda, et kui sisu on hea, särav ja värvikas ning veenev kõiges pisimate detailideni, muutub vorm järsku täiesti ebaoluliseks. Levis oli nii intensiivne ja olemuslikult orgaaniline oma esituses, et see õigustas absoluutselt kõike. Ei mingit võltsi paatost ega häbi. Ameerikalik lobedus ja pretensioonitus kõiges koos kompleksivaba meisterliku esitusega mõjus esialgu ehmatava, kuid lõpuks värskendava dušina muidu suhteliselt kanges ja kammitsetud konkursiõhustikus. On hea, et žürii laulja välimuse osas ei pirtsutanud, vaid tunnustas eelkõige tema meisterlikku esitust.
*
Aga nüüd etenduse juurde. Päev varem Pärnu kontserdimajja Verdi “Traviatat” vaatama minnes arvasin, et mind pole võimalik enam üllatada. “PromFesti” produktsioonide uuenduslikku vaimu ja püüdlusi arvestades arvasin, et saab jälle olema nagu pulmas, kus pruudil peab uskumuse kohaselt olema seljas midagi vana ja midagi uut. Ja et ka seekord konstrueeritakse kõigile tuntud muusika ja libreto ümber mingi kontseptsioon, mida lauljad, kunstnik ning lavastaja kollektiivselt jutustavad, vürtsitades vana lugu vihjetega tänapäeva ning meelelahutusse kalduvate võtetega. Bukletti lugedes sain teada, et tulipunktis on narkootikumid ja naise ilu kaduvuse teema. “Teadagi”, mõtlesin, ja jäin huviga ootama. Üllatuslikult hakkas aga etendus mind kohe kõnetama. Kõrvu pani kikitama modernne kõlapilt, põhjuseks kiiremad ja elavamad tempod, mis ei lasknud tegevusel vajuda paatoslikku stampi ning mida Erki Pehk dirigendina oskuslikult vaos hoidis. Lisaks noored ning värsked hääled, energilisus, mis püsis raamides ega kaldunud ilutsemisse. Violetta osatäitja Anna Denisova (Venemaa) õhuline koloratuur andis etendusele kergust ja tänapäevasust, tema hääles polnud dramaatikat, pigem kirge. Tegelaskujus prevaleeris tuttav naabritüdruk, natuke vegan ja natuke boheem, olles sellisena väga hingeminev ja armas. Kuulates (lõunakorealase, IX Taevi konkursi võitja) Alex (Junghong) Kimi Alfredot tuleb aga tunnistada, et asiaadid on meilt, eurooplastelt väga hästi õppinud. Nad teevad sama asja juba paremini, olles küll formaalsemad, sest pole lääne kultuurist nii läbiimbunud, kuid antud kontekstis tuli see asjaolu kasuks. Sellist voolavat, ilusat Alfredot pole tükk aega kuulnud. Ei mingeid üleliigseid paisutusi, pigem selline mõnus “kommikarbi” muusika – elegantne, kerge, kiirete üleminekutega. Sellises musitseerimises on midagi teistsugust, mingi uus vokaalesteetika, mis köidab.
Verdi “Traviata”. Keskel peaosalised Anna Denisova ja Alex Kim. FOTO ANTS LIIGUS
Tänapäeval on vanu oopereid raske uudsena lavastada, publikule arusaadavaks ja meelepäraseks teha. Vahel tundub, et maailmas käib justkui võistlus, kes kui palju madalaid tunge suudab klassikalise muusika ja libreto kontekstis ära lavastada. Anu Lamp on teinud “Traviataga” aga fantastilise töö! Ta on lähenenud kogu loole hoolivalt ja inimliku soojusega ning saavutanud tulemuse, mida välismaalt kalli raha eest sisse osta polegi võimalik. Kõik laval toimuv on hillitsetud, miski ei loksu üle ääre, ei lajata vastu nägu. On peen ja elegantne. Ka viide narkootikumidele on pigem allhoovuslik. Samas oli vihje globaalsele katkule täiesti arusaadav ja olemas, idee kandis algusest lõpuni. Lavastus suunas vaoshoitud vormi ka kunstnik Madis Nurmsi värvika, suurepärase kostüümidraama. Punane värv, lateks, sadomaso hõnguline paheline atmosfäär – see kõik jäi deklaratiivseks ja esteetiliselt nauditavaks. Isegi jumalal oli ses loos oma koht olemas, samuti aul ja väärikusel, naise ja mehe suhetel. Tore näha, et “Traviata” olemuslikku sügavust saab tänapäeval uudselt ja mõjusalt edasi anda, sellele üles ehitada XXI sajandi armastusloo. Ilu kaduvuse teema seekord minuni küll ei jõudnud, aga “PromFesti” etendus ongi nagu üks hea maal, milles igaüks näeb just neid detaile, mis tema hingekeeled helisema paneb.
X Klaudia Taevi nim konkursi tulemused:
I koht Abigail Levis (metsosopran, USA). II koht Taras Berezhanskyy (bass, Ukraina). III koht Eszter Zemlényi (sopran, Ungari).
Finalistid: Laura Teivāne (sopran, Läti), Modestas Sedlevičius (bariton, Leedu), Margarita Levchuk (koloratuursopran, Valgevene).
Parim “Ave Maria” esitus Modestas Sedlevičius (Leedu). Parim pianist Ērika Apeine (Läti). Publiku lemmik Margarita Levchuk (Valgevene).
Konkursil osales üle kümme Eesti esindaja, neist Mirjam Mesak ja Olga Zaitseva jõudsid poolfinaali 36 parema hulka.