• Marje Ingel, kuulamishuviline

Tallinn Music Week aitas silmi avada ja maailmavaadet avardada


Norra muusik Moddi, üks Tallinn Music Weeki konverentsikülalisi. FOTO thelineofbestfit.com

Maakera sees olevat veel teine maakera, mis on välimisest palju suurem. See veider väide meenus mulle tänavusele Tallinna muusikanädalale tagasi mõeldes. Võrdluspilt kahest maakerast kerkis pähe, kui olin tunnistajaks 1. aprilli õhtul sarjas “TMW jutud” toimunud vestlusringile Tallinna poliitikute ja Londoni ööelu hääbumise pärast südant valutava Amy Lamé osavõtul. Vestlust suunanud Helen Sildna palus kõigil osalejail esitada oma tulevikunägemuse pulbitsevast linnaelust, kuid poliitikute puhul jooksid need püüdlused liiva. Liiv ongi ehk tolle olukorra kirjeldamiseks sobiv kujund, sest oma ego kütkes olevad mehed mõjusid pigem liivakastis tõuklevate ja üksteisele liiva silma loopivate poisikestena. Mõni ime siis, et avarapilgulisest tulevikku vaatamisest midagi välja ei tulnud.

Selle kitsavõitu ja jäiga koorega päevapoliitika-maakera sees oli õnneks palju suurem ja võrreldamatult mitmekesisem planeet TMW, mille paljud mandrid ja saared mul veel avastamata jäid. Mõnigi mäslev meri või udust ümbritsetud mäetipp, mida õnnekombel külastama sattusin, veenis mind aga veelkord inimese ammendamatus mitmekülgsuses, hingesuuruses ja vaimusügavuses.

Need sõnad võivad kõlada õõnsalt, seepärast jätan kujundimaastiku sinnapaika ja viin jutujärje TMW filmiprogrammi juurde. Pilt pidavat ju rääkima rohkem kui tuhat sõna. Kolm muusikafilmi, mida vaatamas käisin, käsitlesid kõik inimese vastupanu- ja kohanemisvõimet. Esimese filmi peategelasest Nick Cave’ist näidati dokumentaalfilmi ka eelmisel festivalil. Tookordne linateos oli ilmselgelt lavastatud ja tõmbas, olemata kunstlik, oma kunstilisuses muusiku ja vaataja vahele ikkagi mingi nähtamatu loori. Ekraanil toimuv oli spetsiaalselt filtreeritud. Meile näidati midagi, aga näitaja ei lasknud meid endale päris ligi, ei avanud end ega pakkunud lähedust, osadust tema elus. Tänavuse TMW filmi “One More Time with Feeling” Nick Cave oli teistsugune. Teda tabanud poja kaotus oli loorid tarbetuks muutnud. Enam polnud vaja püüelda viimistletuse poole ega võtta mingeid poose, et end paremini või paremast küljest eksponeerida, sest isikliku traagika kõrval oli see teisejärguline. Film algas küll duubelvõttest, kus pintsakut mitu korda, “veel üks kord”-tundega selga pandi (tegin sellest järelduse, et algul oli tegijail plaanis olnud lavastuslike elementidega muusikadokumentaal nagu see, mida nägin aasta varem), kuid filmis osalejaile ja tegijaile vahepeal osaks saanud sügavad läbielamised jätsid lõpptulemusele oma jälje. Selle asemel, et pakkuda vaatajale n-ö puhta ja viimistletud montaaži produkti, võis peamiselt näha justkui kaadritagust võtet mingi teise filmi tegemiselt. Huvitaval kombel ei kahjustanud traagelniite nähtavale jättev fragmentaarsus filmist jäävat muljet vähimalgi määral. Pigem vastupidi, film mõjus oma mustandlikkuses ausamana.