_page-0001.jpg)
Viljandist pärit Ramo Teder on kunstnik, kes tegutseb peamiselt muusikuna, keda kellegagi naljalt segamini ei aja. Juba pikemat aega Soomes elav isikupärane muusik, artistinimega Pastacas, on ilma igasuguse kahtluseta üks Eesti originaalsemaid ja huvitavamaid muusikuid – isiksus, kes ei mahu tegelikult kindlasse žanri ning kes ei tunne ka muusikas mingeid piire. Ramo Teder eksperimenteerib nii hääle, instrumentide, elektroonika kui ka iseeendaga. Pastacas on ta olnud juba rohkem kui viisteist aastat.
Ramo Teder on sada protsenti Pastacast, viiskümmend protsenti viimasel ajal järjest kuulsust koguvast ning juba kultuslikust ansamblist Puuluup ja kolmandik võrukeelsest triost Upa-upa ubinakõnõ. Pastacana andis ta möödunud aastal välja väga hea vastuvõtu saanud albumi “Pohlad”, tänavu ootab ees Puuluubi debüütalbum.
Eeloleval aastal keskendubki Ramo peamiselt Puuluubile. Puuluup on elektroonika ja looper’itega rikastatud hiiu kandle duo, mille teine liige on Marko Veisson. Puuluubi muusika moodustavad hiiu kandled, looper, laul, efektid ja kahe mehe looming.
Kuigi Puuluupi võib näha pärimusmuusikafestivalidel esinemas, ei ole tegemist kaugeltki klassikalise folgibändiga, kuigi Ramo möönab, et pärimus kui selline on teda järjest rohkem huvitama hakanud. Tema pärimus on aga Entel-Tentel, vene multikad, Apelsin, ABBA, The Beatles, Kukerpillid, Janis Joplin jne. See, mida väiksena vinüülplaatidelt ja isa lintmakilt ning hiljem kassettidelt kuulatud sai. Ühes varasemas intervjuus arvas Ramo, et küllap on ta “pärimuspunkar”, kellele pole hiiu kandle autentse mängutehnika eiramine mingi probleem.
Kohtun temaga ühel talveõhtul pisikeses Viljandi lokaalis. Väljas ulub tuul, mis keerutab tänavalaternate hämaras valguses üksikuid lumehelbeid, linn on praktilist inimtühi. Toas on soe, leti tagant kostab klaaside kilksumist, mängib vaikne muusika.
On väga tore, et saime kokku Viljandis, sinu kunagises kodulinnas ja ühtlasi linnas, mis on endiselt su elus tähtsal kohal. On see nii?
Mul on Männimäel endiselt korter, kolisime sinna siis, kui olin kuusteist. Tõsi, nüüd annan korteri üürile, aga siiani olen Viljandis käinud umbes kolm korda aastas.
Mul on üheksakümnendate algusest meeles see, kuidas sinu juures oli seltskond koos, vaatasime öösel MTVd ja andsime videotele hindeid. Väga lahe oli. Sul ema tuli nii umbes ühe paiku tuppa ja pakkus kõigile kapsast.
Jaa, ma olen sellest rääkinud Valner Valmega, kes ka seltskonnas oli, et eks sealt see teie muusikakriitiku põli alguse sai. (Naerab.) Pärast lugesime punktid kokku. Kui üheksakümnendate alguses satelliittelevisioon tuli, oli see ikka midagi erilist. Sellel ajal oli MTV ikka väga hea, puha indie-saateid täis, “Beavis ja Butthead” ka.
Kui hindamisele jutt läks, siis ERRi kultuuriportaali muusikakriitikute albumite aastatabelis oli “Pohlad” David Bowie ja Vaiko Epliku järel kolmandal kohal. Väga hea tulemus ju?
Uskumatult hea. Ma pean seda plaati tabelitesse sattumiseks natuke liiga alternatiivseks. Ma uurisin seda asja pisut lähemalt – olin tõesti paljude kriitikute nimekirjas. Kusagil tagapool, näiteks 12. või 18. kohal, aga ma olin igal pool olemas!
Nii et Pastacas kui muusikakriitikute ühendaja?
(Naerab.) Paistab nii jah.
Sul ei ole ju selja taga suurt firmat ega suhtekorraldajaid?
Ei ole. Olen oma muusikaga täiesti miinuses, raha tuleb hoopis muust tööst. Eks see ole nii enamikul muusikutest, võibolla mõni üksik elab muusika tegemisest ära. Mina olen sellest küll väga kaugel.
Sa ei ole ühegi konkreetse skeene esindaja ja sellepärast ei saa sa piire rikkuda, kuna piire eriti polegi?
Mingid piirid siiski on. Ikka neli neljandikku ja kolm neljandikku, kuus kaheksandikku ka vahel.
Kui kaua “Pohlade” tegemine aega võttis?
Ei oskagi öelda. Mõnda lugu hakkasin tegema juba rohkem kui kümme aastat tagasi, pärast albumit “Tsaca tsap”, aga need jäid kuskile seisma. 2012. aastal lendas arvuti kõvaketas vastu taevast, siis läks palju kaduma. Hakkasin allesjäänud juppe uuesti tegema. Motivatsioon oli samas üsna nulli lähedal. Tänu Villem Valmele (plaadifirma Õunaviks eestvedaja – toim.) see plaat ilmus. Poleks Villemit olnud, poleks ka seda plaati. Vähemasti mitte praegu.
Muusikuid ühendab see häda, et väga palju on etteaimatav. Mõni muidugi teebki terve elu ühte lugu ja ega sest pole suurt midagi, on turvaline ja tore, aga Pastaca puhul ei saa kunagi päris kindel olla, mis järgmisena tuleb.
Etteaimatavus võib ka päris mõnus olla. Ma olen tähele pannud, et osadele see päris meeldib.
Sul on praegu kolm erinevat väljundit: Pastacas, Puuluup ja võrukeelne Upa-upa ubinakõnõ. Kuidas sa ennast nende vahel jagad?
Kui hakata mõtlema, et tuhande aasta pärast on sellest, mis me teeme, alles ainult noodid, siis tundub, et Pastacas on nendest kolmest kõige olulisem. Puuluup on paljuski live-bänd, ja sama palju ka hiiu kandle bänd. Hiiu kandle kultuur on muidugi väga oluline, oleks meil ansamblis näiteks kaks kitarri, poleks asi kaugeltki see. Mulle meeldib kõige rohkem Puuluubiga esineda. Upa-upa on koondunud peamiselt Mari Kalkuni ümber, kuigi eks seal ole midagi kõigilt meilt kolmelt.
Puuluubi kontserdid on midagi teistsugust. See introvertsus, mis on Pastaca esinemistel... No ma olengi selline kohmakas, pole midagi öelda. Puuluubis toimib aga isegi kaks dialoogi, üks meie endi vahel, teine publikuga. See on iga kord natuke erinev, iga kord tulevad uued naljad, vahel jälle ei tule üldse. Selles on oma võlu ja nauding, mis üksinda laval seistes täiesti puudub.
Puuluup on oma võrdlemisi alternatiivset ja ebatraditsioonilist lähenemist arvestades uskumatult populaarne. Mis paneb nii hipsteri kui ka pangahärra Puuluupi kuulama?
Puuluubi üks saladus on see, et – ma ei tea küll, kuidas see välja paistab – võrreldes Pastacaga tulevad meloodiad ja struktuurid kuidagi iseenesest. Puuluubi muusika on võrdlemisi lihtne ja lähtuvalt hiiu kandle omadustest ka veidi piiratud, maksimaalselt kolme duuri lood. Mingeid asju, näiteks jazzistandardeid, on hiiu kandlega meeletult raske mängida. Saab küll, aga see on keeruline ning kõlab mustalt. “Hiiukal” on oma võlu, ta on burdoonipill, kus mingi keel või keeled kõlavad alati lahtiselt kaasa ja mingeid valitud helistiku noote on lihtne mängida. Aga kui peaks näiteks mängima Bachi, kes on muide üks mu lemmikheliloojaid, siis see ei ole lihtne. Vaat et võimatu... Ma arvan, et see lihtsus on just see, mis mõjub. Näiteks laul “Süüta mu lumi”. Kaks duuri “pendeldavad” ja ongi kõik.
Kuidas Puuluubi plaadiga on?
Praegu teemegi. Hunnik lugusid on juba valmis, väike ports vajab veel lindistamist. Tahame plaadi aasta esimesel poolel välja anda. Täpset kuupäeva ei julge öelda, pole veel otsustanud.
Puuluup astus üles ka viimasel Viljandi pärimusmuusika festivalil. Kui folk te olete?
Meil on kõik oma lood, aga eks põimime siia-sinna ka traditsioonilisi motiive. Kui teeme Puuluubiga pika kontserdi, siis mängime alati jupi “Vormsi labajalga”, umbes viis minutit.
Oled päris palju välismaale esinema sattunud, põhiliselt Pastacana.
Jah. Puuluubi esinemised välismaal on veel ees, üsna varsti tulevad. Jaanuaris oleme Berliinis, aprillis Frankfurdis.
Pastaca puhul on üks olulisi märksõnu Jaapan. Jaapan on teadagi kaugel, kuidas sa selle maaga sõbraks said?
Jaapani firma Afterhours annab seal minu plaate välja ja korraldab iga kord ka väikese tuuri. Tegemist ongi firmaga, mis annab Jaapanis välja Euroopa või Ameerika muusikute plaate. Mul on väga hea meel, et olen üks nende artiste.
Ma ei olegi otse küsinud, mis neile minu juures kõige rohkem meeldib. Jaapanlased on muidugi alati hirmus viisakad, ega sealt ausat vastust ei saakski, viisakuse filter on ikka ees.
Kui ma olen vaadanud fotosid, kus sinu albumid on Jaapani suurtes plaadipoodides, siis taban end alati mõttelt, et need plaadid sobivad sinna pagana hästi. Kõik need kummalised ja veidi müstilised tegelased, kes plaadikaanel on...
Jaapan on tihkelt inimesi täis. Ameerika ja Euroopa kultuuri on seal küll nüüd igal pool näha, aga seda ainult neile omast on endiselt äärmiselt palju. Ei tea, mis tunne oleks siis, kui elaksingi seal. Ma olen seal käinud viis korda, umbes kümme päeva korraga koha peal.
Mulle Jaapan õudselt meeldib. Ma mõtlen ikka sellele, et meil on siin hirmus palju ruumi. Viljandist Tartusse sõites on seitsmekümne kilomeetri ulatuses ikka väga hõre. Sõidad linnast välja ja ongi kohe põld ja mets, mets ja põld. Osakast Kyotosse sõites on tee ääres kaks tundi ainult maju ja tänavaid ning kahe tunni pärast oledki Kyotos.
Milline on olnud kõige suurem publik, kelle ees oled esinenud?
Ehk sel aastal, Upa-upa esinemisel pärimusmuusika festivali EBU kontserdil Viljandis. Kohapeal oli ka päris palju inimesi, aga kontserti kanti ka üle televisioonis otse-eetris.
Läheme ajas korraks tagasi. Aega, mil olid just passiealiseks saanud ning kõndisid paljajalu mööda Viljandit, juuksed turris, kitarr kaelas ja flööt taskus. Põuerott vist tuli veidi hiljem...
Mu tütar on viisteist ning ma vaatan teda ja tema arengut nagu peeglit. Kui sain seitseteist, jõudsid mingid asjad “kohale”. See minu mina ongi umbes sellest ajast pärit. Selleks ajaks ma olingi see, kes ma ka täna olen.
Eks suuri asju ole toimunud ka siis, kui ma olin kakskümmend kaks või kakskümmend viis, aga need pole minu jaoks olnud nii murrangulised. Oleks olnud vahendeid ja tehnilisi võimalusi, oleksin hakanud sellist muusikat tegema juba siis, kui olin seitseteist.
Viljandis polnud tollal tervislik teistest nii palju erineda, võis kergesti tänaval peksa saada.
Viljandis polnud veel nii hull, tundsin teismeliseeast peale kohalikke pätte ja nemad tundsid mind. Vaat Tallinna vene pättidega oli küll raske, mitu korda võeti raha ära, jooksin mingite kampade eest... (Naerab.)
Samas, eraklik ei ole sa kunagi olnud?
Kuidas võtta. Kui kolisime Helsingist meie praegusesse elukohta Salo lähistel, olin ma kolmkümmend kaks. Kuni selle hetkeni mõtlesin, et olen sisimas selline vaikne tüüp, kellele meeldib metsas käsitööd ja muusikat teha ning vahetevahel linnas käia. Seal sain ma aru, et mulle meeldivad ikka inimesed ja pidu ja kinod-teatrid, tänavad ja kohvikud ja baarid... Mulle meeldib küll metsas käia, aga vahetevahel. Inimene igatseb ikka seda, mida tal ei ole. Ei teagi, kui elaksin linnas, ehk igatseksin maale. Praegu tahaksin elada suures linnas, kus oleks palju kultuuri ja kohvikuid, kontserte, klubisid, näitusi ja kinosid, üldse kunsti.
Mulle üldiselt sildistamine ei meeldi, aga kuhu riiulisse sa Pastaca plaadid plaadipoes paneksid, kui sellist võimalust pakutaks?
Ma olen kõikidele ütelnud, et Pastacas oli 21. sajandi alguses folktronica, akustilise muusika ja elektroonika segu, kuigi algupärane folktronica oli oluliselt elektroonilisem kui minu muusika. See oli tol ajal üks laine. Nüüd ütlen ma kõikidele, et Pastacas on eklektika.
Eksperimentaaleklektika?
Jaa, sobib. (Naerab.)
Kunagi varem ei ole melomaanidel olnud nii palju võimalusi muusikat tarbida kui praegu. Voogedastusest luksuslike vinüülideni, valik on meeletu. Mingis mõttes on see muidugi väga tore, aga head muusikat on ikkagi keeruline leida.
Valik on tõesti meeletu. Kas sulle üldiselt meeldib edetabelite muusika? Kui sageli sinu lemmikud edetabelitesse satuvad?
Vahel ikka satuvad.
Minu lemmikud mitte. Ma leian “oma muusikat” mujalt. Ma olen terve elu rääkinud, et mulle ei meeldi gospel-pop. Ja tuligi kord, kus kuulsin ühte gospel-popi lugu ja see meeldis hullult. Ega muusika ei küsi, kes teda teeb.
Jah, tühja neist stiilidest, eks sageli olegi kõige huvitavam see ruum, mis jääb nii-öelda muusika taha? Või nootide vahele. Või sõnade sekka.
Muusika ise on nii lõpmatu. Kui võtame Euroopa muusikat kui tempereeritud klaverit, kaksteist nooti võrdsete vahedega – kuidagi kitsas mäng nagu...
Loomulikult, kõik hakkabki kõike meenutama, iga muusikaga tekib mingi assotsiatsioon. Mulle hirmsasti meeldib see lõpmatuse kujund, ei usu, et muusika kunagi otsa saab.
Jean-Michel Jarre näiteks ütles vastuseks küsimusele, kuidas ta suhtub magamistoamuusikutesse, et pole olemas head ega halba muusikat, on muusika. Muidugi on tore, kui keegi ajab mingit kindlat stiilirida, aga piirid on viimasel ajal üldse ähmastunud, ja mitte ainult muusikas. Ma usun, et Puuluup poleks kümne aasta eest Viljandi pärimusmuusika festivalile esinema pääsenud.
Piirid tekivad ise. Mis puutub pärimusse, siis ma tean nii vähe sellest, mis see on. Mäletan väga vähe sellest, mida vanaema kunagi rääkis. Aga tema sai omakorda oma vanaemalt hästi palju päranduseks. Pärimuse mõiste ju muutub ka aja jooksul.
Ma olen mõelnud selle peale, kui palju on kolmandas maailmas muusikuid, kellel pole võimalust salvestada. Kui palju võib olla andekaid inimesi, kes tahaksid väga-väga muusikat teha, aga pole võimalust.
Kuidas on sinu muusikaharidusega? Erinevalt paljudest “magamistoasalvestajatest” ja “köögieksperimenteerijatest” on sul ju täiesti korralik põhi all.
Lõpetasin Viljandis lastemuusikakooli flöödi erialal. Pärast keskkooli läksin Otsa kooli, olin seal poolteist aastat ja tulin sealt ise ära, kuna flöödiõpetaja ütles: sinust ei tule kunagi flöödimängijat, sul on nii halb tehnika ja sellise lameda keelega ei saagi flööti mängida. Jätsin siis pooleli, hakkasin maalima ja joonistama. Hiljem võtsin jälle flöödi kätte, kui esinemised tekkisid.
Seda õpetajat ei ole publiku hulgas näha olnud?
Ei ole märganud küll.
Kui palju on sul sahlites ja kõvaketastel avaldamata materjali? Kui keegi ütleks, too aga siia, annan kuu aja pärast plaadi välja...
Kvaliteedi ja kvantiteedi suhe on alati seotud ajaga. Kui vaadata hästi tugevaid muusikuid, siis nemad annavad igal aastal plaadi välja. Sageli on need aga nõrgad plaadid.
Aega peab olema, ideid saab igaüks arendada. Ühe õhtuga kümme ideejuppi, arvan, et kõik saaksid hakkama, aga see oleks suvaline läbu, need ei oleks head jupid.
Kvantiteet ei ole kokkuvõttes määrav. Võib talletada igal aastal tuhat ideejuppi, see teeb päevas kolm. Pole probleemi. Aga neist ei tule midagi, kõik jupid on kehvad, kasutud.
Milline on sinu suhe looper’iga praegu? Kas see ei ole veel ennast ammendanud?
Eks veidi ikka ole. Looper’i võimalused on ju üsna väikesed. Näiteks Maarja Nuut ja Tiit Kikas kasutavad looper’ina arvutit. Seal on võimalusi lõputult, piiriks ja piduriks on ainult arvuti protsessori võimsus.
Looper masinana ei ole eriti võimas, piirid on üsna kitsad. Ma olen Pastaca kontsertidel tähele pannud, et üritan teha lugu võimalikult väheste luupimiskordadega, et liiga palju sarnaseid asju ei korduks. Looper’it ma ei vihka ja arvan, et ei hakka ka vihkama.
Lõpetuseks. Mis on sinu kui muusiku jaoks põhiline märksõna aastal 2017?
Puuluup. Nii plaat kui esinemised. Kokku on lepitud juba tubli arv kontserte.
Ramo oskab muusikat tabada nagu laps
MARI KALKUN
Ramo on muusikuna väga mänguline ja koostööaldis. Ta tuleb kergesti kaasa uute ideedega ja selle pärast on temaga alati äge koos mängida. Kui ta midagi teeb, siis ta teeb seda üleni, kui ta millestki vaimustub, siis täielikult. Kui võtta näiteks tema kõige viimane armastus hiiu kannel, siis ta kasutab iga võimalust, et innustada inimesi seda pilli proovima. Ta on tema ise, nii muusikas kui ka oma pastakajoonistustes ja plaadikujundustes, ja see “ise” on väga originaalne, keegi teine ei suuda seda kopeerida. Ramo otsib ja leiutab oma pillimängu, keelemängude ja miksimistehnikaga uusi helimaailmu. Muusikuna on temas põnev segu perfektsionistist ja punkarist. Salvestustel on Ramol alati rütmid ja puhtad noodid väga täpselt paika timmitud, kuid salvestuste üldpilt mõjub sellegipoolest vahetult ja koduselt. Viimasel ajal olen hakanud tähele panema, et tal on ka päris tugev sotsiaalne närv, mis on peidetud tema loomingusse.
Mis on veel tähtis – tal on väga hea ja mitmekülgne muusikamaitse. Tema “Suva kogud” ehk tema valitud palad teistelt muusikutelt, mida ta mõnikord sõpradega jagab, on mindki kõvasti mõjutanud. Temas on midagi, mis on muusiku geniaalsuse aluseks – oskus tajuda ja tabada muusikat nagu laps, saavutada jälle seda tajukogemust, mis on lapsena muusikat tehes. Nagu teeksid seda esimest korda. Selle kõige juures pole ta kunagi ülbe, vaid alati pigem jaapanlaslikult tagasihoidlik.
Ramol on võime inimesi sütitada ja innustada. Ma tean, et saan tema peale alati loota, saan temalt alati nõu ja abi. Enamik asju, mis puutub töösse heliga, olen temalt õppinud. Ramo on hea huumorisoonega, põhiliselt annab tooni Viljandi huumor. Seda, et on olemas veel teine Ramo, Viljandi koolipoiss oma Viljandi naljadega, seda sain teada alles siis, kui käisime aastaid tagasi Jaapanis, kaasas oli Hannes Praks. Ramo ja Hannes on lapsepõlvesõbrad ja nad tegid vahetpidamata nalju, mis varieerusid veidratest tikutopsitrikkidest kuni söögipulkade abil morskadeks kehastumiseni. See oli päris lõbus kogemus tunda end kõige vanemana reisil kahe poisikesega, kelle jaoks pole olemas ühtegi reeglit ja peaasi on, et nalja saaks!
Ramo on minu elus väga tähtis inimene.
Muusika kui mägiallikas
VILLEM VALME
Pastaca muusika on nagu mägiallikas, ainult vee asemel paiskub sealt nõlvadele väga kirju kokteil. Tema lood on muutlikud, vaheldusrikkad ja mitmekihilised, sageli isegi tõtakad. Võibolla on selle taga vana pungikool. Tundub, nagu ei tahaks Ramo inimeste aega kulutada. Muusikuna soovib ta, et kellelgi ei hakkaks hetkekski igav. Tänu sellele ei unusta ta ka laval end liigselt nautima. Kuna olen ise üsna rahutu loomuga, siis mulle selline lähenemine sobib. Seejuures on tema muusika eksimatult tema enda nägu. Paned Pastaca mängima ja tundub, nagu Ramo oleks tuppa astunud.
Ramo on paadunud hipi, kel jagub lõputult armastust teiste inimeste ja üldse elu vastu ja kellel on loojana väga puhas loominguline, peaaegu instiktiivne eetiline tunnetus. Ramo kui sõber on kõige lahedam ja lahkem kaaslane üldse. Inimesena on ta liigagi hea ja puhas, vahel tundub, et temasugused saavad elult just sellepärast rohkem lööke, kuna nad lähevad liiga avatult ja elujaatavalt kõigega kaasa. See on muidugi äärmiselt ebaõiglane. Seda kõike arvestades võib koostöö tema kui plaadistava artistiga olla üllatavalt keeruline, põhjused on korraga objektiivsed (pereelu ja tihe kontserdigraafik ei jäta piisavalt aega plaadimaterjaliga tegelda) ja subjektiivsed, tulenevalt põhiliselt tema vägagi kõikuvast enesehinnangust ja -usust ning samas ka täiuslikkusetaotlusest igas detailis. Ramo enesekriitilisusest on saamas juba tema kaubamärk. Näiteks on ta tänase päevani imestunud, et plaati “Pohlad” on nii hästi vastu võetud. Ma pressisin seda plaati temalt välja tubli paar-kolm aastat ja ta oli ta suure osa sellest ajast täiesti kindel, et ei ole piisavalt häid lugusi (valida oli rohkem kui saja looidee vahel), head plaati ei tule ja sel kõigel pole mõtet. Kui kõik need õhtused tunnid kokku lugeda, olen veetnud ööpäevi, et teda innustada, veenda, julgustada, piitsutada, lohutada ja kannustada, olles seejuures ka ise nii mõnegi korra usu, kannatuse ja initsiatiivi kaotanud. Aga õnneks oleme jälle jalad alla saanud ja tänaseks lausa kolm järjestikust plaati välja andnud. Väga loodan, et need ei jää viimasteks.
Parematel päevadel sünnib Ramoga koos olles mõni situatsioonikomöödiline nali. Enamasti on see mingi ootamatu absurdihõnguline repliik, mis võib ta pooleks tunniks täiesti rajalt maha tõmmata – mees lihtsalt ei saa naeru pidama. Pisarad voolavad, hapnikku jääb väheks, mõnikord on ta lausa kägaras maas ja no ei saa pidama. Ja piisab ainult lakoonilisest vihjest samale naljale ning võid seda naeruatakki veel pikendada. Nagu tema laulusõnadestki paistab, meeldib talle väga sõnamäng ja keeleline sürrealism. Möödunud suvel leiutasime uusi liitsõnu, millest mõned ka avaldasime: seahuulepulk, sitapits, kananahkhiir, tibuparukas, limonaadikompuuter, titetripper, heinamaa, keeduhitler, kepipontšik, karusekretär. Nii me ise kui ka ülejäänud auditoorium leidsime, et kõige parem neist on heinamaa. Eks see räägi tulemustest nii mõndagi.
Ilmunud Muusikas 2/2017