_page-0001.jpg)
Mullu 9. – 11. detsembrini toimus Tallinnas Euroopa Kammermuusika Õpetajate Ühingu (European Chamber Music Teachers’ Association, ECMTA) konverents. Kümme aastat tegutsenud ECMTA on mittetulunduslik organisatsioon, mis seob nii üksikliikmeid kui ka institutsioone missiooniga propageerida kammermuusikat ja selle õpetamist (vt ka: www.ecmta.eu). Selleks korraldab ühing mitmesuguseid üritusi – nagu meistrikursusi, loenguid ja konverentse (liikmetele ja õpilastele on need tasuta) –, arendab ja täiendab pedagoogilisi materjale ning teeb koostööd teiste muusikainstitutsioonidega, tähtsaks peetakse õpetajate võrgustiku arendamist ja kontakte muusikasündmuste korraldajatega. Ühing peab kaks korda aastas konverentse, kus igal liikmel on vabadus jagada oma kogemusi, esitada ja arutada ideid.
Kuidas ECMTA toimib?
Uurisin ühingu värskelt esimehelt Marje Lohuarult lähemalt, kuidas ECMTA toimib.
MARJE LOHUARU: ECMTA liikmeskond annab ühingule suure potentsiaali ja mitmeid väljundeid, sest meie organisatsioon ei põhine ju ainult ühel erialal. ECMTA ühendab kammermuusikaansambleid, festivalikorraldajaid, erineva astme õppeasutusi ja isegi meedia valdkonda, esindades seega nii akadeemilisi kui ka mitteakadeemilisi liikmeid. Selline mitmekesine liikmeskond annabki meile rahvusvaheliselt ja igapäevatöös laia väljundi. ECMTA ühendab ju erinevaid regioone: meil on tugev Balti riikide ja Soome ning samuti Moskva ja Peterburi konservatooriumi esindus. Üllatavalt on ka Lõuna-Euroopas palju liikmeid, kes on väga aktiivsed ja kellel on suur huvi Euroopas kammermuusika alal toimuva vastu. Nii erinevate liikmete vahel ühisosa leida on vahel päris keeruline ülesanne, mille lahendamiseks tuleb olla hästi kursis Euroopa kammermuusikas toimuvaga ja leida sellised tegevussuunad, mis oleksid ka Eestile kasulikud. Minu kui ühingu juhi töö ongi organisatsiooni arendamine. Juba siis, kui kuulusin ühingu juhatusse, tekkis mul mõtteid, kuidas organisatsiooni ühisosa paremini määratleda ja mida meie liikmed kõige kõige rohkem vajaksid.
Üks olulisi asju on sisuline töö, näiteks repertuaari andmebaasi koostamine ja pidev uuendamine. Kuna repertuaarivalik kipub tihti üsna kitsaks jääma, on siin ühtviisi tähtis nii uudisloomingu mängimine, mida praegu igal pool meelsasti tehakse, kui ka vähem tuntud teoste taasavastamine minevikust. Näiteks esitatakse Muusikaakadeemia üliõpilaste kammerkontsertide sarjas “Ajast aega” XVIII ja XIX sajandist suurepäraseid teoseid, mida laiemalt ei teata. Avastamisrõõm on tavaliselt suur, annab üliõpilastele palju võimalusi ja on ka pedagoogidele arendav.
Andmebaasi loomine on tõesti väga oluline liikmeid ühendav lüli. Õpetajatel on ju kogemused, millised teosed “töötavad” ja noori huvitavad. Iga meie liige saab näiteks uurida, missuguseid teoseid ühel või teisel maal on soovitatud. Ühtlasi on see suurepärane võimalus tutvustada ka oma maa heliloomingut.
ECMTA osaleb sellest aastast Euroopa Muusikanõukogu Erasmus+ koolitusprojektis STAMP (Shared Training Activities for Music Professionals), mida rahastab Euroopa Komisjon ja kus meie ühingu põhiteemaks on publikuhuvi suurendamine ja töö uute publiku sihtrühmadega. Selle teema arendust juhib Euroopa Noorte Muusikakonkursside Ühing (EMCY). Üks partnereid on ka Horvaatia muusikaühing, kelle eestvõttel korraldatakse Zagrebis eri vanuseastme instrumentalistidele, kusjuures neist parimad saavad osaleda STAMP-projekti pilootkoolitustel, mis on mõeldud noore muusiku turundusteadmiste laiendamiseks, et tänapäeva maailmas muusikuna paremini toime tulla. Ka ECMTA saab koolitussessioonile saata ühe oma ansambli.
Kolmas projekt, millega oleme tegelnud, on ECMTA LAB-projekt. Selle töögrupp, mida olen kaks viimast aastat juhtinud, on välja töötanud omalaadse kammeransambli õpetuse mooduli, mille üheks osaks on näiteks resideeriva ansambli töötuba, millega tulime välja nüüdsel Tallinna konverentsil, kus Yxus Ensemble viis läbi oma workshop’i. Sama moodulit on võimalik kohandada ka teistele ECMTA liikmetele. Veel tahame arendada nn ühisansamblite vormi, mida samuti äsja esimest korda katsetasime, kui Itaalia, Leedu ja meie akadeemia ühendatud kvartettide koostöös kanti ette Mendelssohni oktett.
Millest konverentsil räägiti?
Konverentsi struktuur oli traditsiooniliselt kolmeosaline: meistrikursused, kontserdid ning sõnalised ettekanded ja arutelud. Kõige kaalukama osa moodustasid meistrikursused, kus Eesti muusikutega töötas 12 õppejõudu Euroopa parimatest muusikaõppeasutustest. Meistrikursused olid väga oodatud, nii et paari registreerimispäevaga pandi kinni kõik tunniajad. Tund oli suur ka seetõttu, et osaleda võisid EMTA üliõpilaste kõrval ka keskastme, Otsa kooli, Elleri kooli ja Muusikakeskkooli õppurid. Meistrikursustel osalenud sisustasid ka kaks kontserti, 9. ja 11. detsembril. Korraldati ka töötube, kus Yxus Ensemble avas nüüdismuusika interpretatsiooni saladusi ja helilooja Erkki-Sven Tüür juhendas tema teoseid esitavaid üliõpilasi. Jätkuna läinud kevadel Varssavis ECMTA konverentsil peetud loengutele viis Vilniuse ülikooli professori Eugenijus Laurinaitis läbi töötoa teemal “Grupi interaktiivsus – nähtav ja nähtamatu”.
Konverentsi oluline töölõik on foorum, kus ühingu liikmed saavad kõnelda, millega nad tegelevad ja mis nende regioonis teoksil, jagades nii oma kogemusi ja seisukohti. Mõttevahetusel on tähtis koht ka ettekannetele järgneval arutelul. Tänavused ettekanded käsitlesid liikmete teadustöid, uut repertuaari jm. Eredamalt jäid meelde Guildhalli muusika- ja draamakooli keelpilliosakonna asejuhataja Evan Rothsteini kirjeldus kammermuusika õppekava täitmisest nende koolis ning Soome Lied’iakadeemia esindaja Heikki Pellineni sõnavõtt, mis tutvustas selle noore ühingu edulugu.
Pedagooge huvitas seegi kord eriti Laurinaitise loeng “Indiviid ja grupp – väärtuste, stiilide ja hoiakute vastasmõju”, kus professor analüüsis grupi sünergiat psühhoanalüütiku vaatepunktist. Loengut ette valmistades oli Laurinaitis ühingu liikmetele saatnud küsimustiku, mille vastuseid ta nüüd kommenteeris. Järgnenud vestlusring keskendus suhtlusele õpilastega, mis on ju pedagoogide igapäevatöö oluline osa. Paljud õpetajad kasutasid juhust, et jagada oma kogemusi ning tippspetsialistilt nõu küsida. Huvitavat mõtteainet pakkus ka Itaalia pianisti Filippo Faesi ettekanne, mis käsitles klassikalise muusika rolli kui oma ajastu olemuse peegeldajat. Ta tõi põnevaid näiteid Beethoveni ja Schuberti muusikast ja ärgitas kuulajaidki neid kasutama laiema publikuhuvi äratamiseks.
Konverentsi peakülaline oli Erkki-Sven Tüür, kelle loomingut kõlas kontsertidel nii professionaalide (ansambel Yxus) kui üliõpilasansamblite esituses. Tüüri esinemine pakkus ootuspäraselt erakordselt suurt huvi, sest mis võiks muusikapedagoogi enam kõnetada kui silmapaistva loovisiksuse kogemused ja arvamused. Ka Marje Lohuaru sõnul on ühingule tähtis, et teooriad, mida järgitakse, baseeruksid praktikal. Seetõttu oodataksegi külaliselt just sügavuti minevat sissevaadet muusikasse, mida Tüüri esinemine pakkuski. Tüür meenutas loengus, kuidas ta ise jõudis kammermuusikani: löökpillimängijast flötistiks ja kammer-rock’iansambli In Spe asutajaks. Ta kirjeldas, kui oluline on talle töös heliloojana olnud kammermuusika kirjutamine ja kui palju on teda aidanud kontaktid kammermuusikutega. Tüüri sõnul on kammerteosed olnud tohutult tähtis etapp tema suuremaid orkestriteoseid ette valmistavas loomingulises protsessis. Juttu tuli tema sarjast “Arhitektoonika” ning vektoriaalstiilis helikeeleni jõudmisest, samuti kuulsa ARD-konkursi tellimustööna valminud 2. keelpillikvartetist “Lost Prayers”. Helilooja kuulis sel konkursil Saksamaal oma kvarteti kuut erinevat esitust ning peab seda tagantjärele üheks oma huvitavamaks esiettekande kogemuseks. Teda hämmastas, kuidas esitajad võivad täpselt sama nooditeksti nii erinevalt tõlgendada. Just Tüüri ülesastumist silmas pidades toonitas Marje Lohuaru, et seda laadi rahvusvahelised kohtumised aitavad meil endil hinnata oma ressursse ja võimalusi uuest, laiemast vaatevinklist.
Residentansambel pakkus rõõmu
Konverentsi kontsertidest üks põnevamaid oli ECMTA liikme, Yxus Ensemble’i ülesastumine 10. detsembril Rootsi-Mihkli kirikus. Kontserdil kõlas kolm Erkki-Sven Tüüri teost: “Spectrum 2” trompetile, löökpillidele ja orelile, “Conversio” viiulile ja klaverile ning “Spectrum 4” tšellole ja orelile. Veel olid kavas Eestis harva esitatav Mauricio Kageli teatraalne “Match” kahele tšellole ja löökpillidele ning Arnold Schönbergi koraalilik polüfooniline “Jõulumuusika”.
Kontserdi avateos “Match” oli väga meeleolukas ja andis hea pildi Kagelile iseloomulikust instrumentaalteatrist. Muusikute asetus laval imiteeris mängijate paigutust tenniseväljakut: justkui tennisematšil seisid vastamisi tšellistid Theodor Sink ja Leho Karin, “kohtunikuks” oli löökpillidel Madis Metsamart. Ka teose muusikaline materjal oli üles ehitatud heliefektidele, mis imiteerisid tennispalli põrkamist, kukkumist, löömist ja teisi tennisemängule iseloomulike helisid. Muljet avaldas ka muusikute näitlemisoskus. Polegi juba ammu juhtunud kuulama teost, mis oleks lõpuni nii kaasakiskuv. Helilisi efekte tabati täpselt, karakteerselt ja peenelt ning ansambel toimis väga ühtselt.
Ulla Krigul, Madis Metsamart ja Indrek Vau esitasid Tüüri teose “Spectrum 2”, millel tänu oreli juhtivale osale on kohati lausa orkestraalne kõla. Teos viitaks justkui inimese teadvuse kahele osapoolele: “intuitsioonile” (orel) ning “mõistusele” (kommentaarid trompetilt ja löökpillidelt) ja konfliktile, mis nende pooluste vahel sageli tekkida võib. Samuti ere mulje jäi Ulla Kriguli ja Leho Karini esitatud “Spectrumist 4”. Selle loo atmosfäär viis kuulaja justkui universumi avarustesse. Kui orelile meisterlikult kirjutada, viitabki see oma võimsuse ja kõlaga sageli nagu mingile kõrgemale jõule. Tõstaksin esile Leho Karini eriliselt mahedat tšellokõla ja teose lõpu poole köitvat piano’t. Tähelepanu, mida Karin kõlale osutas, suutis kogu loo jooksul hoida pinget lausa hüpnotiseerivana.
Siiski sai publiku kindlaks lemmikuks hoopis Tüüri “Conversio”. Lugu rullus lahti viiuli mängitud iirifolgilikust põhimotiivist, millele on minimalistlikke arendusvõtetega ehitatud terve helitöö. Väga muljetavaldav oli see, kuidas Harry Traksmanni ja Marrit Gerretz-Traksmanni duos tekkis kuulates täielik hetkes olemise tunne, esitus oli erakordselt voolav. Lugu võikski ette kujutada vestlusena., mis teose lõpu poole arenes otsekui vaidluseks; vaikusest kontrastselt esile tungivad aktsentueeritud lühikesed rütmilised figuurid viitasid tekkinud “erimeelsustele”. Duo lõi siiski väga hea terviku ja loo tõeline olemus pääses väga hästi esile.