Mees nagu YXUS. Intervjuu Leho Kariniga


YXUS: Leho Karin ja Laur Eensalu, Iris Oja, Marrit Gerretz-Traksmann ja Harry Traksmann. FOTO MAIT JÜRIADO

Leho Karin on üks põnev ja ootamatu tegelane. Pealtnäha üsna märkamatu, häbelik, peaaegu tavaline, nagu me kõik. Ja samas seda kõike üldse mitte – meeletu energiaga, tulvil pealehakkamist ja ideid. Aus enda, teiste, muusika ja publiku vastu. Kunstis hoogne, provotseeriv ja riskeeriv, lavapartnerina tundlik ja toetav. Lakkamatult huvitatud kõigest, kirglik ja kompromissitu, nõudlik eelkõige enese vastu.

Oma pillimänguga on ta kindlasti väga tugevalt mõjutanud eesti muusika arengut, me ei kujuta ettegi, milline see oleks ilma temata. Olen kuulnud Arvo ja Nora Pärti ütlemas, et Leho Karin ja Marrit Gerretz-Traksmann mängivad “Peegel peeglis” nii, nagu ei suuda kogu maailmas mitte keegi teine.

Hästi mitmekülgne inimene, kelle igapäevaelus on mitmeid erinäolisi rolle. Tipptšellist Tallinna Kammerorkestris, nii solist kui kammermuusik, lisaks veel produtsent, õpetaja, isa, abikaasa, maa- ja majaomanik. Meil ülejäänutel jääb vaid imestada, kust tuleb selle inimese energia, kuidas on võimalik nii palju teha, sealjuures endale üheski vallas allahindlust lubamata. Enesehinnangutes on Leho väga tagasihoidlik, hästi kaine ja eluterve suhtumisega. Niivõrd normaalne inimene, et tänapäeva maailmas tundub see pigem harulduse kui normaalsusena.

Vestlesime temaga ühel hommikul oktoobrikuu lõpus enne lume tulekut. See oli mitme kuu jooksul ainus vabam hetk meie mõlema graafikus.

Sa liigutad meil siin Eesti muusikamaastikul mägesid. Kuidas sul on õnnestunud jääda meediale nii märkamatuks?

See kuulsuse asi ei huvita mind eriti. Aga noh, mis mägesid ma siin ikka liigutan ...

Võibolla sa ei saa ise arugi, kui palju sa ära teed.

No ma ei tea jah ... Mingisuguseid suuri asju tuleb teha, mida teised ei saa või mida neil ei võimaldata teha. Ses mõttes ma tunnen küll, et teatav ulatus või usalduse krediit on olemas – et ma saan mingisugused hullud ideed välja käia ja on lootust, et neid ka toetatakse. See on kindlasti oluline võrreldes mõne uue tegijaga, kel võib ka olla väga häid ideid, aga lihtsalt nii suurelt ei saa ette võtta, sest keegi ei tule kaasa. Mul on selles mõttes tõesti hästi, et on head koostööpartnerid, näiteks Eesti Kontsert tuleb tavaliselt kaasa, pakub isegi midagi välja, NO-teatriga on ka hea klapp. Ega tänapäeval ei tee üksi midagi, see ei ole lihtsalt võimalik. Eelkõige rahaliselt – mitmest kohast tulevad väikesed summad, millega pannakse siis üks suur projekt püsti.

Kuidas sa seda kõike jõuad? Kust sa selle tohutu energia võtad?

Eks see aeg tuleb võtta. Vahel kipuvad asjad üksteise otsa kuhjuma, siis on raske küll, käid kodus sisuliselt ainult magamas. Selliseid päris hulle perioode on aastas ehk paar-kolm. Kuigi üritan igati tööde kuhjumist vältida, tuleb teinekord ikka pakkumisi, millest ei ole võimalik loobuda. Muidugi, mingisugune väljakutse enesele on aeg-ajalt ikkagi vajalik. Kui jääd passiivseks, siis ei toimu midagi. No ja endale on ju huvitav ka, see on põhiline, eks. Kui tahad teha midagi, mis sind huvitab, siis leiad ka selle aja ja energia. Kui ei huvita, siis lihtsalt töö pärast ei ole mõtet neid asju teha. See on sama asi, mis ajab noori bändi tegema – tahtmine ennast väljendada ja sellega kuhugi jõuda. Pole mõtet salata, seal on kindlasti mingi annus edevust ja auahnust ka. See ongi ilmselt see miski, mis paneb kunstniku tegutsema.

Eks ole tulnud ka esitada muusikat, mis endale eriti midagi ei paku. Või enam ei paku – ma kipun küllalt kiiresti lugudest tüdinema ja tahan kogu aeg uusi ülesandeid. Eriti Eestis tundub vahel mõnda lugu esitades, et publik on seda juba tüütuseni kuulnud. Välismaal on lihtsam, seal saad mängida puhta lehena. Sellegipoolest, ükskõik mida esitad, pead endas leidma valmisoleku ja spontaansuse, ilma ei ole mõtet lavale minna, ilma ei paku see ka publikule midagi. Eriti kontserdil, kus ka visuaalne külg mõjutab saadavat elamust, on oluline köita publiku tähelepanu, olla veenev, sellega paned publiku ennast kuulama. Mängisin hiljuti Kaija Saariaho soololugu, tema tagasiside oli huvitav. Talle polnud niivõrd oluline, et teeksin täpselt seda, mis noodis kirjas, vaid et oleks õige fiiling ja kõlavärvid, nii et tal endal oleks huvitav kuulata. See on ka mulle tähtis, mis tahes ajastu või žanri puhul. See, mismoodi sa helilooja idee läbi näed ja oskad selle kuulajale lahti mängida, see ongi interpreedi ülesanne.

Sa teed palju kaasaegset või avangardset muusikat. Mis sind selle juures köidab?

See huvitab mind, ja ütleme nii, et süües kasvab isu (naerab). Kui Olari Elts oma tohutu energiaga 1993. aastal NYYD Ensemble’i asutas, algas ka minul tõsisem suhe uue muusikaga. Teoseid, mis me siin kõigi nende aastate jooksul ette kandsime, polnud siin kunagi varem mängitud. Kui selline tee on läbi käidud, siis oskad juba rohkem otsida ja oodata. Noh, eks nüüdismuusikat on ju ka ... igasugust, ega ma päris kõigesööja ka ei ole.

Ajas tagasi minnes – kuidas sa üldse sattusid oma pilli peale? Kas oma vanaema [legendaarse tšelloõpetaja – Toim.] Laine Leichteri pärast või sulle lihtsalt meeldis tšello? Ja kuidas sul sellega läbi aja on läinud, kas sind tuli ajada harjutama või tundsid ise väga huvi ja tahtmist?

Ega ma kõiki asju ei mäleta. Pärastpoole oli huvi ja tahtmist küll. Päris alguses mitte, mäletan, et siis ikka aeti harjutama. Kolm esimest aastat õppisin 21. keskkoolis, käisin vanaema juures kodus pilli mängimas. Ega tal minuga lihtne polnud – kui kellelgi olid pisarad silmas, siis ikka temal. Ja toit kõrbes pliidil. Siis vanaisa [muusikateadlane Karl Leichter – Toim.] tuli lõhna peale ja üritas päästa, mis päästa andis ... Vanaemaga oli lisaks tšellotundidele ka muud tegevust, näiteks lugesime saksa keeles läbi Pablo Casalsi ja inglise keeles Grigori Pjatigorski eluloo. Keeletund ja tšellomuusika ajalugu samaaegselt.

Pilli õppimise juures peab olema ikka mingi süsteem. Peavad olema kontserdid, arvestused, eksamid ja tärminid, mis ajaks pead oma asjad ära õppima, ja kui ei õpi, siis on halvasti. See distsiplineerib.

Neljandast klassist läksin Tallinna muusikakeskkooli, siis läks töö lahti. Teised ümberringi tegid sama asja. Kohe tekib mingi võistlus- ja võrdlusmoment, vaja ennast ikka kuidagi uues koolis tõestada. Siis ei olnud ka enam mingit probleemi harjutamisega, võibolla sai seda isegi vahel mõttetult palju tehtud. Aga ju siis kulus ä