_page-0001.jpg)
Suvi 2008. Kuigi on juba hilisõhtu, on õhk väga soe – nagu Perugias juuli lõpul peabki olema. Jazzpianist Herbie Hancock tuleb lavale ja vaatab rahva poole, kes tervitab teda aplausiga. Herbie näeb tõsine välja ja ütleb järsku mikrofoni: “Buu”, justkui tahaks rahvast ehmatada. Inimesed naeravad, kuigi Herbie ütleb, et kõik peaksid vait olema, sest t e m a tuli lavale. Nii nartsissistlik käitumine paneb mõned kuulajad ebalema. Herbie teeb pausi ja hakkab naerma, lisades: “Ei-ei, ma olen ikka sama noor kui kõik teised”, tehes tegelikult peent nalja oma kolleegi Keith Jarretti kulul, kes oli aasta varem samal laval publikut solvanud, käskides kõigil vait olla ja mitte pildistada. Umbria jazzifestivali esindajad reageerisid teatega, et Keith Jarrett ei ole enam kunagi sellel festivalil teretulnud. Herbie Hancock on.
Minu esimene mulje oli, et Hancockil pole vanust, ta on nagu igavene teismeline. See, kuidas ta räägib, nalja teeb ja eelkõige mängib, reedab tema väga noort hinge. Ta võiks vabalt olla kahekümne ühene, nagu siis, kui ta hakkas lindistama plaadifirmale Blue Note. Viiskümmend neli aastat tagasi oktoobris ilmus tema esimene plaat “Takin’ Off” .
Herbie kohta käivaid klišeesid on palju. Näiteks see, et ta on klassikaline pianist, wunderkind, kellest sai jazzimees. Või et ta on legendaarse Miles Davise kvinteti mängija, kes müüs end seitsme- ja kaheksakümnendatel kommertsile, mängides hullu funk-muusikat. Ta kirjutas loo “Rockit” (teed rajav hiphopi hitt, mis üllatas MTV vaatajaid). Herbie on selliste keeruliste ja ilusate jazzistandardite nagu “Watermelon Man”, “Maiden Voyage” ja “Cantaloupe Island” autor. Hancock on UNESCO hea tahte saadik ning veendunud budist.
Kui sügavamalt kaevata, saame teada, et ta on juba 45 aastat abielus ja tal on tütar. Herbie on võitnud mitu Grammyt ja isegi Oscari parima filmimuusika eest. Ta on esinenud Muppet Show’s ja mänginud filmis ning on kirjutanud muusikat sellistele kultusfilmidele nagu “Death Wish”, “Blow-Up” ja “Harlem Nights”. Kui vaadata Herbie’t laval või kümnetes videointervjuudes, jääb temast mulje kui intelligentsest, humoorikast ja lihtsast inimesest. Nii arvasin minagi, kuni lugesin tema äsja ilmunud autobiograafiat “Possibilities”. Tuli välja, et me ei tea temast suurt midagi. Sain aru, kust tuleb see mulje teismelisest ning mis on tema igavese nooruse plussid ja miinused.
Loe edasi Muusikast 12/2016