• Kerstin Elisabeth Kullerkupp, viiuldaja

Baltic Sea Philharmonic – rohkem kui lihtsalt orkester


Kristjan Järvi juhatataval orkestril Läänemere Noored Filharmoonikud (Baltic Sea Youth Philharmonic, mis tegutseb aastast 2008) on alates 2016. aasta aprillist kõrval uus kollektiiv nimega Läänemere Filharmoonikud (Baltic Sea Philharmonic), mis koosneb endistest ja praegustest noorteorkestri mängijatest. Muusikuid on kümnest riigist: Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Venemaalt, Norrast, Rootsist, Soomest, Saksamaalt ja Taanist.

Mõlemad orkestrid on loodud eesmärgiga mitte ainult muusikat mängida, vaid et hoida sõbralikke suhteid Läänemere maade rahvaste vahel, neid muusika abil ühendada ja pöörata tähelepanu piirkonna loodusele, olles nõnda poliitiliselt keerulise ajalooga piirkonnas eeskujuks. Niisuguste inimlikult puhaste väärtustega ja ühtsuse energiaga tahab Kristjan Järvi koos orkestrantidega leida uudseid ideid ning pakkuda ekstaatilisi kontserdielamusi nii mängijatele kui publikule. “Muusikas pole õiget ega valet. Kui ma orkestriga proovi teen, lasen ma neil mängida. Mind ei huvita õiged või valed noodid. Tahan panna muusikuid tunnetama suuremat “pilti”, ühist hingamist ning fraseerimist,” sõnab Järvi. Niimoodi tekibki ühtne organism, usaldus ning suur tahe endast parim anda ja keskenduda muusika sisule, mitte ainult nootide äramängimisele. Kõik need põhimõtted tõid noorteorkestrile 2015. aastal Euroopa Kultuurifondi kultuuripreemia “Pro Europe”.

2016. aasta septembris käis vastne orkester oma oma teisel turneel. Repertuaari ühendavaks teemaks oli “luik”, milles põhiteosteks olid Arvo Pärdi “Luigelaul” ja Tšaikovski “Luikede järve” süit Kristjan Järvi seades. Seekordsel tuuril tegid keelpillirühmade kontsertmeistritena kaasa viis muusikut orkestrist Kremerata Baltica ning Mieczysław Weinbergi viiulikontserdis olid solistideks Lidia Baich ja Gidon Kremer. Kontserdid toimusid Klaipedas, Kaliningradis, Gdańskis, Kopenhaagenis, Sønderborgis ja Peenemündes.

Tuuril olemine on omamoodi võluv. Tekiks nagu omaette reaalsus: inimesed saavad väga lähedaseks, mis lisab ühtsustunnet ka orkestrimängule. Olmeprobleemide pärast ei pidanud muretsema, see kõik oli meie eest ära korraldatud. Tuuril olles ei kuulu me kusagile, oleme olemas vaid muusika jaoks. Läheb täitsa meelest, milline on tavaline elu. Mõnikord võib tuuril olemine ka raske olla, sest bussisõidud on vahel pikad ja ärkama peab vara. Ühel päeval andsime näiteks kolm kontserti ja mõne pika päeva lõppu pidi mahtuma ka salvestamine. Kuid kõige selle koosmõjul tekib inimeste vahel eriline side, mida isegi igapäevaelus harva kohtab. See ühtsus annab orkestrile tohutu energia, mida tunneb igal kontserdil mängides, ja see annab rohkem jõudu tagasi. Vaatamata mõnedele raskustele olid kõik õnnelikud, et sellise vägeva kogemuse osaliseks said.

Kristjan Järvi ütlused orkestriproovides ja kontsertide lõpus olid väga inspireerivad. “Ärge mängige siin orkestris nii, nagu olete võibolla harjunud mängima,” sõnab Kristjan ühes proovis. Ta tahab, et muusikud oleksid alati avatud hoiakuga ja paindlikud. Kui keegi puhkpillide rühmast mängib soolot, ei saa ta astuda sellest voolust ja karakterist välja, milles terve orkester on. Samas ei saa rühmamängija olla omas maailmas, vaid peaks igal hetkel püüdma teistega koos teha kõike seda, mida juhib dirigent. Siis saab orkestrist üks organism. Musitseerimise hetkel peaks unustama selle, kes sa oled. Järvi tahab, et iga orkestrant julgeks tema orkestris teha niisuguseid asju, mida muidu ei söandaks teha. “Kui peaeesmärk on, et kõik noodid kõlaksid õigel ajal, on tegu ääretult keskpärase musitseerimisega,” sõnab Järvi. Palju tähtsam on tunnetada ühist voolu ja muusikat ennast. Ainult nii saab toimuda midagi erilist – muusika tõeline olemus ärkab ellu. Mäletan veel, kuidas Kristjan rääkis, et muusikat ei saa teha nagu tööd, sest see peab olema loominguline tegevus, mitte tundide ära istumine. Kui seda teha tööna, pole see enam muusika. Samuti rääkis ta sellest, kuidas muusikalised fraasid peavad olema lihastes läbi tunnetatud, et need kinnistuksid. See on väga õige, sest ainult nootide mängimine ilma fraseerimata tekitab lihastes kahtlemata teistsuguse tunde, kui emotsiooniga mängides. Ei tohiks lihtsalt korralikult noote lugeda, vaid pigem püüda mõista, mida helilooja taotles.

Elus on ikka niimoodi, et tegelikult ei tea kunagi päris täpselt ette, mis juhtub. Kontserdiolukord on Kristjan Järvi juhatusel väga põnev, kuna tal tekib spontaanselt huvitavaid ideid ning teda peab alati tähelepanelikult jälgima, sest ta ei juhata kunagi kontserdil täpselt nii nagu proovis. Kõigil kontsertidel oli suur energia ja inspiratsiooni laeng. Ju see kandus ka publikuni, kuna iga kontserdi lõpul aplodeeriti püsti seistes. Publikut vaimustasid ka lisapalad, eriti viimasena kõlanud Gene Pritskeri “Viljandi süit”, mis koosnes eesti rahvalaulude töötlusest. Osa sellest loost mängis orkester püsti seistes ja peast, liikudes rahva sekka, nii et publik lõpuks plaksutas ja tantsis. Esinejate ja publiku vahel tekkis tihe kontakt, mis pani kontserdile väga rõõmsameelse ja heatujulise lõpu.

Huvitav oli mängida Peenemünde suures kontserdisaalis, muuseumis (Historisch-Technisches Museum Peenemünde), mis on tehtud endisest raketitehasest (seal ehitati ja katsetati Teise maailmasõja eel näiteks V-2 raketti). Erilise atmosfääri tekitas üks meie lisapala, Charles Colemani seade Bachi prelüüdist h-moll orkestrile. Suutsime saavutada väga õrna piano. Selle muusika saatel transformeerus ruum, kus kunagi toodeti sõjarelvi, mõtlemapanevalt ilu ja rahu kohaks. Täissaal kuulas täielikus vaikuses ülima tähelepanelikkusega. Loole järgnes pikk ja tähendusrikas aplaus – orkester, mis tahab jagada rahu sõnumit, kõlas selles kohas eriliselt.

Väga inspireeriv oli musitseerida koos Gidon Kremeriga, kes soleeris Weinbergi viiulikontserdis. Kahel esimesel kontserdil esitas sama teost Lidia Baich. Nende nägemused teosest olid väga erinevad. Baich mängis ülikiires tempos, suutes kõik uskumatult hea tehnikaga ääretult kaunilt kõlama panna. Kremer seevastu võttis palju aeglasema tempo, aga kõigil fraasidel oli väga sügav tähendus. Vahel oligi oht jääda orkestris istudes tema mängu kuulama, kuna see tõesti pani sügavamalt mõtlema. Elukogemus on see, mis annab mängule sügavuse, ja musitseerides peakski alati otsima nootide taga peituvat tähendust. Weinbergi viiulikontsert (kirjutatud 1959) on tõeliselt põnev avastus, seda võiks tihedamini kuulda saada. Helikeelelt sarnaneb ta väga Šostakovitši 1. viiulikontserdiga, tuntavalt on mõjutusi ilmselt ka Prokofjevilt ja Bergilt.

Oli suur rõõm sellel tuuril osaleda. Vaatamata pingelisele graafikule andis see ikkagi palju rohkem kui võttis ning suurendas sisemist julgust. Arvan, et sellel orkestril on suured väärtused nii muusikalises kui inimlikus mõttes ning sel kooslusel on väga tähtis missioon – et me hooliksime üksteisest ja meid ümbritsevast loodusest ning eksisteeriksime rahumeelselt koos. Ning sellises energias veel midagi luua – muusikat teha – on tõesti tänapäeva maailmas kiiduväärt eeskujuks!

Ilmunud Muusikas 11/2016